alt

Moraaliga on maailmas kehvasti

See, kuidas eri keeltes kõnelevad, eri riikides elavad inimesed reageerivad inglaste referendumi tulemustele, tunnistab üleilmset moraali allakäiku.

Jõgi teab inimestest paremini, kuhu ta voolab. Nende tagurpidi voolama panemise soovide ja tegude eest on just venelased nahutada saanud. Noh, et ennäe lolle. Meil oli lastena kunagi käibefraas, et loll on looduskaitse all. Hilisem elu on seda ka kinnitanud. Ainult et selline looduse kaitse tavaliselt on ikka lühiajaliseks jäänud. Suurtel sulidel, jah, võtab võlla jõudmine üleüldise moraalituse tõttu kahjuks kauem aega.

Võlusõna referendum

Eile veel oli üks võlusõna, milles polnud väga põhjust kahelda – referendum, mis otsustab õiglaselt. Täna on selle sõna ja teo mõjukuses põhjust kahelda. Kes süüdistab inglasi hoopis populismis, kes räägib sellest, et valijad olid rumalad. Üsna üheselt teab üks seltskond veel, et tuleb korralda uus referendum.

Selles segadikus mind väga hämmastab, kui palju on Eestis inimesi, kes täpselt teavad, kuidas britid peavad elama. Aga seda, kuidas me ise paremini hakkama saaks, ei tea keegi.

Tunne on, et pisikese Eesti kiivavedamine moraaliküsimustes on suure maailma pisike peegeldus vaid. Kui altkäemaksu võtmise paljastamine meil niikaugele jõudis, et kohtunikud avalikku häbiposti jõudsid, siis tundus, et kaugemale enam minna pole. Ent oli aeg, kui kunagi vist Koit Pikaro viitas (oi kui kaugel see aeg tundub olevat), et maffia on jõudnud me riigikokku, ja mina ei uskunud, et see on võimalik.

Keegi raadios hiljuti kõneles me presidendivalimistega seoses, et presidendiks saab nagunii Siim Kallas, sest just teda on ta luukerede pärast kõige lihtsam maailmast juhtida. Oh, jah…

Pärast inglaste otsust olla iseseisev ja hakkama saada lootsin, et eestlatest riigimehed otsustavad: nüüd lõpetame selle labaseks muutunud presidendivalimise mängu ja otsustame ühiselt, et just Kallas saab sellel keerulisel ajal me kõigi presidendiks. See oleks tervemõistuslik otsus. Põhjuseid palju, aga peamiseks maailma või vähemasti Euroopa asju otsustavate tegelaste, protsesside tundmine ja kogemused. Aga kus siis nüüd… Mängus on ka sõna referendum: nii populistid kui muidu targad teavad, et president tuleks valida üleriigilisel referendumil. Tuleb, mis tuleb!

Meil otsuseid ja lahendusi on väga vähe, kuid massiliselt peame nõu, konverentse, debatte, jututubasid…

Teist Eestit ei ole

Ülo Vooglaid armastab rõhutada, et elama peab oludest hoolimata ja neist olenedes ka. Kui ta just loengut ei pea, siis kasutab ta tihti ütlust: ”Sest teist Eestit meil ei ole.” Pean tunnistama, et neil kordadel, kui ma üleüldist mandumist diagnoosin (kui äraostmatud varastavad ja valetavad; kui mees, kes maarahva liider oli, tavaliseks suliks osutub; kui Savisaar avalikult mitte ainult moraalile, vaid ka Eesti riigile vilistab jne), on see Ülo ütlemine mind tagasi asjade paremaks muutumisse uskuma aidanud.

Jah, sest olen seda meelt, et vanadel inimestel on lisaks teadmistele ka kogemused. Neid peab kuulma. Nüüd on seoses inglaste otsusega ka see jutt lahti lastud, et vanad ütlesid ei, vanad otsustasid noorte tuleviku. Mu meelest see kõlabki hästi: vanade vastutustunne on selgelt suurem kui noortel, kel meri veel põlvini.

Selle meri põlvini tunde võib unustada ju ka, aga maailm on vanade inimeste jutte täis ometi, kuidas nende noorusajal oli rohi rohelisem. On olemas ka esivanemate tarkus, mis pole ju ainult  pärimusmuusikafestivalil käsitööõlle rüüpamine.

Pean ilmselt nüüd seda ka ütlema, mis moraal on. Üsna lihtsalt kõlab, aga ei olegi ju mõtet keerutada, maakera keerleb meie eest nagunii – ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sinule.

Siinkohal meenub me väikeriigi maailmameest esindav Kaur Kender. Käib kohut ja puha. Seisab õiguse eest. On kutsutud Edgar Savisaare jaanitulele Hundisilmal. Ega ma ju arvagi, et Kender peaks puid kallistama, las ta olla. Kui see poleks ohtlik. Sellepärast, et ta kantav mentaliteet on lõhkuv, mitte ülesehitav. Või on just ehitav, kuid veel suuremat moraalitust ehitav. Ehitamine algab alusmüürist, Kaur Kenderi moodi inimesed aga tahavad olla torni tipus.

Väärtused segi

Ühel hiljutisel hommikul laulis raadios Carlos Santana. Armastan seda muusikut ja tema muusikat, arvan, aastast 1972. Ja esimest korda selle pika aja jooksul ma mõtlesin tema kui mehhiklase nahavärvile. Jimi Hendrix oli neeger. Ja mis siis! Freddy Mercuri oli gay. Arvan, et teadsin seda juba keskkoolipoisina, aga ei pööranud siis sellele suurt tähelepanu. Kuulasin hoopis muusikat, mida mehed tegid. Seda, kuidas nad seda tegid, kuidas sesse oma hinge panid. See oli ja on tähtis.

Hando Runnelil on luuletus „Jõgi voolab”. Olen seda laulnud pea nelikümmend aastat. Vahepeal isegi pahane olnud enda peale, et miks mõni uus laul ei tule. Miks see ära ei sure minus. Selles luuletuses on sõnad „Jõgi voolab, kastan särgi vette./Jõgi sest ei muutu tema voolab ikka. Võtan välja särgi märja jõese veese,/ nüüd see hetk on käe, on minu särgi sees see/…/

Brexitiga seoses on kõlanud juba ka see jutt, et vaat kus inglased maksid Euroopa Liitu raha ja selle eest ehitati Eestis teid. No et tõeline hirm siis, et nüüd jäävad meil äkki asfaltteed ehitamata. Üsna loll mõte ju targaks peetavate suus. Siin ma mõnuga mälu järgi tsiteerin Ülo Vooglaidu, kes ütleb, et igasugune abi, mis suurendab sõltuvust, ei ole abi. Abi on see, mis aitab orjusest ja sõltuvustest pääseda.

Ei saa siia surkamata jätta kohti, kus meie targad „omavalitsejad” on abirahade eest kehvasid teid ehitanud selleks, et need laguneksid ja mõne aasta pärast taas saaks parandamise raha küsida ja uuendamise raha ja renoveerimise raha.

Raplas on kümne aasta jooksul renoveeritud kaks gümnaasiumi ja algklasside maja. Õigus – õhtukool on samuti ehitatud raamatukoguga ühte majja. Küll me kõik rõõmustasime. Nüüd ilmselt kuhugi hoopis veel uus Riigigümnaasium kerkib. Ja tarkust jääb üha vähemaks.

Mis on moraali asemel?

Ühiskonnas sõltub 60% moraalist, 30% sotsiaalsest kontrollist ja 10% seadustest, mida teevad inimesed. Nüüd ilmselt saab vabalt öelda, et nii oli ja Eestis kindlasti enam ei ole. Selle 10% piires on kõik üle reguleeritud, olgu või seaduste muutmise seadustega. 60% osas on justkui tühi koht või miski, mida ei oska ühe sõnaga ütelda.

Moraalimudel kehtis, kui meil olid veel kodud. Sellised kohad, millega kaasnesid mälestused, mingid harjumused, kus oli vanavanemate lõhn.  Ma vahel olen mõelnud, kui pean seletama, mis on sotsiaalne kontroll, et see see, kui mingeid otsuseid tehes mõtlen oma surnud pojale. Aga igaühel on see omamoodi. Moraal käib kaasas kodu ja kodumaaga.

Üsna ammu otsustasin, et ei kirjuta puht päevapoliitilisi lugusid, et on terve jagu neid, kes seda must paremini teevad. Nüüd peaaegu see hirm on, et äkki peale raha ja pankade olengi üksi maailmas nagu lasteloo Palle. Inimesi polegi, vaid on tarbijad ja teenindajad. Breksiti tagajärg, et peaks lisama: taas on finatskriis.

Välku lõi ja müristas ja see annab märku, et jõgi voolab omasoodu. Altkäemaksu võtavad meil nüüd suurte haiglate juhid. Öelge, miks? No pakun: inglaste referendumi vanameelsete pärast? Häbi on öelda, et häbi on.

See vanarahva tarkus ka ei anna rahu, kus jutuks esimesed ja tagumised ja keskmised, kes koju tulevad. Aga kui pole enam, kuhu tulla, mis siis?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga