Mõista maailma ja olla aus elus ja laval

 

Kirsti Villard on lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi, on Raplast.

 

 

Kirsti Villardi elu esimene suur osa on kojaülem Oswald William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. Alljärgnevas võib tähelepanelik lugeja märgata tüdruku arglikku lavastajaambitsiooni, mida Teatriküljed vaid julgustada soovivad.

 

Mis teater on, miks teater on?

Minu vastus on puhtalt minu enese elu puhastustule sõelale jäänud mõtted kõrvuti selle osaga teatrimaailmast, mis pole veel puhastustuld näinud. Ehk siis kaks ja pool aastat teatrikooli ja sellega seoses tekkinud isiklik pilt. Teater on elav kunst, sest sünnib alati kohapeal ja kehtib just selles hetkes.

Miks on? Teater on vajadus ennast väljendada. Elusalt. Vajadus teha ennast kuuldavaks/nähtavaks. Elav jutustamisvorm. Vajadus anda enda kogemust edasi, ausalt, et teiste inimeste jaoks oleks selge pilt, kuidas võiks mõelda, et ämbrisse ei astu. Ja samamoodi näidata, et kõik on inimesed. Teater minu jaoks on selleks, et olla ausalt inimene ja näidata ausalt inimest, et kõik võiksid olla ausalt inimesed.

 

 

 

Kust tuli soov saada näitlejaks?

Alateadlikult väga väikesest peale. Nii olen hilisemate analüüside käigus avastanud. Võib-olla on geenides (naerumärk), sest mu vanavanaonu oli Estonias enne Teist maailmasõda lootustandev ooperilaulja… äkki sündisin nüüd uuesti samasse kohta, et ennast ikkagi teostada. Muusika on mulle ka väga-väga lähedane, ei välista, et ka seda õppima lähen teatrikooli lõppedes. Aga teatri idee oli koguaeg olemas… see oli kuidagi välistamatu idee, et ma lähen proovima. Sisemine teadmine…

Mõjutusi tuli ka koolist, kuigi otseselt ma ise teatriga ei tegelnud. Aga Urve Uusbergi eestveetud koorilaagrites tuli etüüdivorm ja nende esitamine mu ellu üsna varakult. Ja nägin päris palju Uku Uusbergi ettevõtmisi ja tema väljendusjulgust ja isikupära. Siis ma seda veel analüüsida ei osanud. Aga nüüd tagantjärele on tema julgus ja pöördumatus oma ideid esitada mulle väga korda läinud.

Kokkuvõttes pole mu teatrisse minekul sünnikohaga vist midagi pistmist, olen lihtsalt mina ja sellel minal oli väga vaja sesse teatrimaailma sukelduda. Sukelduda, et teha endale selgeks, miks see paelub ja kas on vaja. See on minu elus lihtsalt üks nii vajalik lüli. Kes teab, kuhu see tee viib. Õnneni ikka!

 

Muutused kahe ja poole aastaga?

Oi-oi-oi! See tüdruk, kes keskkooli lõpupildil enda väärtushinnangute üle uhke oli, on pidanud neid laenatud väärtushinnanguid läbi hekseldama ja kahtlema ja avastama. Teada saama, et ühtegi tõde ei saa omastada ilma seda läbi elamata.

Ma olen kasvanud suuremaks, aga nii palju on veel seda, mida ma ei mõista. Olen vahel tahtnud koolist ära tulla, sest nii raske on. Samas jälle on miski, mis mind on ikka veel hoidnud. Olen otsustanud, et kui on raske, siis on parasjagu targaks saamise periood. Nagu sünnitaks iseennast ja kohati on tunne, et jätan pooleli, sest enam ei jaksa. Siis otsustan, et õnnelik Kirsti on seda väärt, et ta maailmas võiks elada, ja jätkan!

Näen inimesi enda ümber, näen nende väärtushinnanguid, mille nimel nad töötavad terve elu, mõtlemata miks, ja siis järsku avastavad, et nad pole õnnelikud. Mul on äärmine vajadus maailma mõista, et aru saada, miks asjad on just nii nagu nad on.

Ema ütleb mulle, et olen elu mõtte ja enda elu eesmärgi üle juba suhteliselt ammu mõtisklenud. Aga suure tõuke andis selleks Valle-Sten Maiste filosoofialoeng. Õppejõud, kelle aine läbimiseks tuli õppida mõtlema, sest pähe tuupimisega seal läbi ei saanud. Ja nii ma õppisingi mõtlema.

Sellest kõigest võiks kirjutada raamatu, mis on mu peas muutunud. Kõige tähtsam on vist ausus, olla üdini aus enda ja teiste vastu, tunnistada endale käesolevaid olukordi. Mõte on loov. Mõttega tuleb tegelda. Vahel ma ei jaksagi mõelda, aga mediteerida ehk mõtetest puhas olla ma ei oska veel, kuigi mõistan selle väärtust.

Väärtushinnangud on mul seni ikka laenatud või raamatutest loetud, aga nüüd ma ei jookse kinnisilmi nende järele, vaid katsetan, kas töötavad, teen nad enda omaks. Kõige suurem väärtus olen endale mina ise, siis tulevad lähedased, siis kogu muu maailm. Üritan kõigisse suhtuda nii nagu iseendasse. See enese armastamise mõte oli mulle alguses hästi võõras, kõlab ju egoistlikult, aga tegelikult on ikkagi õige, kui oled iseendaga rahul ja lubad endal olla ise, siis on teistel ka hea sinuga koos olla.

Kokkuvõttes ma tunnen, et olen ikka väga palju muutunud. Varem kartsin rohkem inimesi, nüüd saan aru, miks keegi kuidagi käitub ja oskan endaga toime tulla paremini.

 

Miks näitlejaks just Viljandi kultuuriakadeemias?

Saatus ehk mu sünniaasta tingis selle, et pärast keskkooli lõpetamist olid vastuvõtukatsed just seal. Juhuseid pole olemas – inimesed, kellega koos õpin, on mulle asendamatud maailma mõistmisel. Ja Viljandi on mulle väga armas. Aga kõik see oli muidugi pärast sissesaamist. Õppima läksin esimese põhjuse tõttu. 1988nda aasta väljalase!

 

Kumb on sinu jaoks näitleja töös tähtsam, füüsiline tippvorm või mõttetihedus, oskus lugeda elu ja seda siis laval peegeldada mõjuvalt?

Kõige tähtsam on isiklik vabadus ja enesetaju, avatus ideedele ja analüüsivõime. Võime jagada energiat. Mida laiemalt näitleja elu näeb ja mõistab, seda võimekam ta on. Loomingupisik peab seest tulema. Enesetaju ja avatus ideedele ja isiklik vabadus aitavad suhelda ja teha tööd meeskonnaga. Komplekse ei tohiks ka olla, selleks peab ennast armastama jälle. Aga enesearmastus ei ole ainult näitleja pärusmaa, see on ikka kõigile.

 

Mis on näitleja töös su jaoks erilisem, proovid või esinemine?

Täiesti erinevad nähtused. Proov on sünnitusruum ja esinemine on ellujäänud tibukeste maailma saatmine. Prooviruumis sünnib ja sureb nii palju ideid. Sõltuvalt hetkest. Ellu jäävad need ideed, mille orgaanika kollektiivis, trupis kõigile osalejatele omane on. Analüüsi mõttes on huvitavamad need ideed, mis üks hetk sünnivad ja siis millegipärast teisel päeval ei tööta.

Esinemisel kohtuvad ellujäänud tibukesed veel suurema hulga rahvaga ja need, mis seal ellu jäävad, näitavad ühiskonna kõnetuspinda. Seda on ka jälle huvitav uurida.

Esinemise ajal ikka tunned, kas publik annab energiat või mitte… See on ka huvitav. Täiesti teine tunnetus, kui tühjale saalile mängida. Huvitav, kas seda millegagi mõõta saaks, see on väga paeluv.

 

Kuidas “Kuningas Lear” sind puudutas, meelde jäi?

Rolliloomest lähtudes oli meeldejääv ülesanne: Kuidas mängida meest? Mõistan, et see on võimalus end täiesti teisest küljest avada, aga olin terve prooviperioodi väga kõhklev ja andsin vähe välja. Mul on isiklikult “korraliku tüdruku kompleks” – sissekasvanud vajadus teha kohe kõike õigesti. Aga pole olemas kohe ja õigesti. Siis võiks ju kohe ära surra, kui elus oleks õige ja vale olemas…

“Lear” on mu elu esimene tükk, koostöö lavastajaga. Protsess oli minu jaoks väga raske ehk siis tõlkes – targaks saamise periood. Mul ei ole olnud nii pikka prooviperioodi varem, et võiks seda proovide käiku kuidagi millegagi võrrelda, aga ma olen kindel, et Peeter Jalaka proovid on omanäolised.

Prooviperiood kestis kuus kuud, alustasime teemaga seotud etüüdidest vabas vormis. Mul endal tuli ühel hetkel kokku puutuda paljuräägitud probleemiga – mis siis, kui tükk ei meeldi, ei puuduta sisemiselt. Kogu pika sügise ma siis tegelesin sellega.

Arutlesin, mida mulle mängida meeldiks, ja üritasin sama energiaga siis proovides töötada. Aga ikkagi ei aidanud. Järgmine süvaanalüüs toimus teemal, mida mulle siis meeldiks teatris öelda, see andis ka rahuloleva vastuse, koos põhjusega miks “Lear” ei puudutanud. Näitleja seisukohalt on väga tore teha, aga inimese hinge vaatepunktist jääb kirss tordi peal puudu.

Minu jaoks on teatris viimasel ajal palju efekti ja lammutamist. Aga kogu selles vaatemängurohkuses puudub see, mis mind teatrist väljudes tahab rohkem elama panna, sest mulle näidati põhjust, milleks elada. Et hingel hakkaks kergem ja hea.

Veel on üks mõte, mida ma tahaksin ka teatris näha. Et iga inimene loob enda elu ise, vastutab selle eest ja on ise võimeline end õnnelikuks elama – keegi teine pole õnnetu olemises süüdi. See mõte leiab kindlasti palju vaidlejaid (mida ma saan teha, kui ma elan sellises riigis, selliste naabritega jne). Aga ma olen selles kindel. Kui see idee jõuaks tarbitava kultuuri põhimõtteks, siis oleks kõigil palju kergem elada. Ma loodan, et minus on jõudu katsetada seda ideed teatri keeles. Mul on lavastamise ees ja selle vastutuse ees veidi aukartust. Kuigi kooli ajal ju võiks.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga