Mis vahe on maal ja linnal

Meil kõigil võiks olla oma sisemine Gotlandi käi. Muidu maailm muutub nüriks.

On ju küll nii, et üleminekud on tähtsad. Elu elades sellele vähem mõtled. Nii, et nüüd see etapp elust lõppeb ja algab teine. Milline on vahemäng, mis seob üht teisega?

Mäletan, kuidas Saaremaal oli igas põlistalus üheks tähtsaks märgis käi kusagil aidanurga taga. Mina olin sisserändaja ja vanas härra metsahärra majas, kuhu elama asusin, käia ei olnud. Küllap ta oli, aga eelmine pere võttis selle tähtsa asja kaasa. Käi oli tähtis, et saaks riistad teravaks. Ja teravad riistad olid tähtsad, sest siis oli kergem ja mugavam. Labidat ka teritati. Saaremaal Pidulas oli käiadega nii, et kõik, kellel see oli, teadsid ka käia lugu. Kuidas pere üks esivanematest ise Gotlandil käis käia toomas. Oli neidki lugusid, kuidas käiakoormaga paat põhja läks.

Käi ja teleskoop

Sel kevadel tegelikult mõtlesin oma käiale, mis võiks olla kusagil aianurgas. Just selline vanaaegne, ilma elektrita, vändaga ringiaetav. Niisugune, kus käiakastis oleks vesi ja käiates tekiks kummaline heli, mis ei ole terav. Selline, millega vikatitera saaks ette käiata ainult kahekesi.

Ma Gotlandile käia tooma ei läinud. Vabadus on ju ikkagi piiratud asi. Ehituspoodi elektrikäia ostma ka ei läinud. Munesin pikalt, kuni luiskamisest enam mingit kasu polnud. Võtsin kuuririiulist vana sakvujaaši, panin oma teravaksihumist vajavad noad, vikati ja sirbi sinna sisse, sõitsin sõbra juurde. Sõbral on autotöökoda, kodus ka käi. Tal on seal üldse kõiksugu tänapäevaseid tööriistu. Ise ta ütleb, et need on tal sellepärast, et on laisk. Nüüd ta koos oma sõbraga kätte võtnud ja teinud ise mesilastele taru.

Rääkisin talle vanast mesinikust Arnold Rehtsalust, kes oma Kaiu kandis olevas aias oli kõik mesitarud – neid oli vast viiekümne tuuris – erinevaks maalinud. Olid eri värvi, mõnel lilled, mõnel muud märgid peal. Kui küsisin, kas see on ilu pärast, ütles Rehtsalu, et ilu pärast ka, aga peamiselt sellepärast, et mesilane oma kodu eristaks, oma maja teistega segi ei ajaks. Arnold Rehtsalu oli moekas mees, tal oli kodus ka teleskoop. Vahtis sellega taevast. Mul on meeles pilt, kuidas ta seisab oma õitsvas aias ja räägib himuga vanadel kaljujoonistel olevatest mesilastest. Kuidas ta neid vaatama sõita plaanis. Mu meelest sõitis ka. Ta unistas mesilaste muuseumist. Nüüd mesilased surevad. Arnold suri varem. Oli terava mõistusega vanamees.

Raamat ja heinahang

Saaremaal oli mul üks karu moodi mürakas mees, Art, töökaaslaseks ja hiljem sõbraks. Temalt sain esimese kassipoja ja kaasavaraks koukis ta kusagilt kõrgelt kaasa kaks umbes meetrist puupakku. Küsisin, milleks need. Tema ütles, et kui kunagi endale kirvevart tegema hakkad, tee nendest. Olid saarepuust. No ega palju aega mööda ei läinudki, kui mul oli kirvevart vaja ja ma Arturilt siis sain ka õpetust, kuidas teha. Teadsin siis juba, et peale paku on tähtis ka terav nuga. Art oligi esimene seal külas, kes mind endale appi kutsus. Kihelkonna surnuaiale hauda kaevama. See polnud raske töö. Lisaks oli selline komme, et hauakaevajatele pandi igasse hauanurka pudel va haljast.

Mul oli komme metsatöö suitsupauside ajal raamatut lugeda. Alguses vanad metsamehed mind pilkasid. Aga siis, kui ma juba mitu aega raamatut raietööle kaasa ei võtnud koos võileivaga, küsis vana Art mult vaikselt, kas midagi on juhtunud. Küllap oli ka, et tuju ei olnud terav. Olge te tänatud, Utu Jüri ja Suitsu Lembit ja teised mu Saaremaa inimeseelu õpetajad. Mehed, kellel oli kodus Gotlandi käi ja kellel ei olnud vahel hommikuti peediraha. Uhkustamiseks tuleb tunnistada, et ma pole kellegagi koos oma elus nii palju puid istutanud kui teiega. Ma teist puudust tunnen nüüd, kui olen ise sama vana ja vanemgi kui teie siis olite…

Tahtsin lisada, mida ma seal metsasuitsutunnil lugesin, aga pole meeles. No ei plahvata. Aga koduhoovide käiad on meeles. Ja see lugu, kuidas külaeidelt küsitakse, kus ta poeg on. „Käias siin just pussi. Ju ta pidusse läks,” oli vastus. Mere lõhn on ka meeles ja metsalõkke lõhn. Ja mehed, kellel oli oma elufilosoofia. Muidugi ei arutanud tookord keegi seal lõkke ääres, mis vahe on loodusest ja tehiskeskonnast tuleneval mõtteviisil. Mäletan, kui õnnelik ma olin, kui Suitsu Lembit mulle vägeva heinahangu kinkis ja seda ka, kuidas me ühte vanadusse surnud hobust nülgisime. Seda, kuidas koduõlu heinanajal jõudu andis ja kuidas pähe hakkas, kui vaja. „Ohoh-hoo, kus kurat külm!” hüüdis Suitsu Lembit hommikupoole augustiööd, kui kahekesi koos Lihulinnas tulevalves olime. Metsatulekahju oli mitu päeva tagasi juba kustutatud. Ei mäleta, kas ta tegi lõkke üles. Sealt on meeles ka labidasuurune kärnkonn, kes mulle, kui üht tulekollet kustutasin, üsna sügavalt maa seest labida peale jäi. Uhke elukas, teisest ajast…

Lõke ja tulekahi

Sain sõbralt kotitäie teritatud tööriistu tagasi. Selleks ka on sõbrad. Ja nende seas on veel mitu, kellel see oma sisemine “Gotlandi käi” on alles.

Istun oma lõkkeaseme ääres aias ja koorin ühte paarimeetrist palgijuppi. Terava pussiga. Püüan puitu mitte vigastada, et pisiusside tüvesse jäädvustatud kirjad näha jääks. Hiljem saan aru, kuidas ma mitu tundi ei mõtle midagi. Ei mõtle kui rumal on maailm, kus mürke nimetatakse taimekaitsevahenditeks.

Nüüd vaatan arvutist pintsliga maalitud pilti põlevast vanast linnast, kus esiplaanil maalitud näoga kloun viiulit mängib.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.