Mis tunne on tunda valu ja rõõmu?

alt

Teatrikülgede palvel andis loomelaagri juttudele graafilise vormi Rapla ühisgümnaasiumi abiturient Johanna Hark.

 

“Teatrit avastamas” on Rapla Ühisgümnaasiumi lõpuklasside elu ja teatri mõistmiseks ja mõtestamiseks mõeldud tegevuse kolmandat aastat kestev rida. Teist korda selle projekti raames saadi kokku kahepäevases Loovuslaagris.

Kuidagi on ammu selline tunne, et mida külmemaks muutub maailm, seda enam otsitakse teatrist inimesele omast tunnet värelust. Mõte rääkida Lelle loovuslaagris tunnetest ei olnud mu esimene mõte. Alguses hoopis mõtlesin, et proovin, kuidas me noortele sobivad Vene teatrimeeste meistriklassiharjutused. Kuid siis juhtusin vaatama Raplamaa omavalitsustesse kandideerijate Vali mind kolmeminutilisi teleklippe. Tänasin mõttes Eesti Rahvusringhäälingut, kes võttis üles suurepärase õppematerjali gümnaasiumi lõpuklasside õpilastele, näitamaks seda, kuidas avalikult esineda ei tohi.

Kuidas ei tohi? Ei tohi tulla kaamera ette, kui peas ei ole ühtegi uut mõtet. Kõne tuleks ette valmistada ning see ei tähenda mõttetute klišeede paberile kirjutamist ja nende vigast mahalugemist siis. Vaadake ise, kas tõesti veenab selline esinemine teid kedagi neist valima? Mind peletas. Salvestasin selle allakäigu oma arvutisse hilisemaks kasutamiseks, illustreerivaks materjaliks, mille najal näidata ja selgitada noortele inimestele, milliseks ja miks ei tohi oma elu elada.

Korraks sähvatas mõte, et äkki on sellised ka tänased gümnasistid. Ei usu, ütlesin endale ja palusin Lelle Loovuslaagrisse tulevatel noortel teha pisike kodutöö, vastata teatud küsimustele.

 

Meele liigutamine

Ülesanne oli selline:

Tuletage meelde, mis teid elus naerma ja nutma ajab. Valige kahest küsimusest üks ja vastake palun.

Millal ja mis põhjusel te viimane kord südamest nutsite? (Muutusite kurvaks nii, et see on meeles ka täna.)

Millal ja miks viimane kord südamest naersite? (Olite rõõmus nii, et see on meeles ka täna.)

Mõelge enda ja teiste jaoks situatsioonist võimalikult detailitäpselt. Pange see lugu kirja.”

Nad panid. Ja Lelles, me kaastundes kahe teatrimaski vahel ka rääkisime. Inimeseks jäämisest suures plaanis ja väikeses.

 

Millal ma viimati...

 

Kirke Soomets:

Viimati nutsin ja südamest kurb olin suvel, täpsemalt juuni lõpus Prantsusmaal. Seal toimus noortevahetus, kus osalesid eestlased, prantslased ja serblased. Ning ma nutsin sellel õhtul, kui serblased ära läksid, kuna me saime väga lähedasteks. Muutun siiamaani kurvaks, kui ma sellest mõtlen.

 

Mari-Liis Tali:

Viimati ajas mind nutma film „Avastades eikunagimaad“. Televiisorist kanaleid klõpsides sattusin äkitselt selle peale. Olin seda juba ammu tahtnud näha ja see, et pool filmi jäi nägemata, mind ei morjendanud. Film rääkis näitekirjanikust, kes sai inspiratsiooni ühest perekonnast. Neid tundma õppides kiindus ta neisse ning kirjutas näidendi „Peeter Paan“.

Pereks oli ema oma poegadega. Lõpus ema haigestus ning suri. See kiskus mind endasse, ma ei pannud enda ümber sagivaid pereliikmeid enam tähelegi. Kuna film oli kurva lõpuga, kiskus see pisaraid välja päris palju. Istusin diivanil ja lihtsalt nutsin. See oli minu jaoks üsnagi üllatav, sest ei nuta tavaliselt, kui filmil on kurb lõpp. Järelikult oli näitlejatöö hea, sest minust saadi see emotsioon kätte.

 

Kirsika Meresmaa:

Südamest nutsin ma ilmselt viimati 3. jaanuaril, kui pidin jätma oma 13aastase koeraga igaveseks hüvasti. Ta oli äkki väga haigeks jäänud ja ma teadsin, et õhtul tuleb loomaarst, kes ta magama paneb, et teda piinadest säästa.

Läksin pärast kooli tema kuudi juurde, kus ta lamas, pea jalgadel. Tema silmis oli nukrus ja valu. Ma ütlesin talle, kui väga ma teda armastan ja et ta on parim koer maailmas. Ja siis ma lihtsalt kükitasin tema juures, silitasin ta pead ja pisarad voolasid mööda mu põski. See oli viimane kord, kui ma teda nägin.

 

Ethel Ütsmüts:

Traditsiooniks on saanud Riinimanda Saaremaa laagri järgne enda tühjaks valamine pisarate abil. Emotsioone koguneb laagri jooksul nii palju, et terve tagasisõit on nagu kõndimine õhkõrnal jääl, paksu udu sees – iga hetk võivad pisarad voolama hakata, emotsioone on nii palju, et ei tea, kuidas end tunda… Lahkumise kurbus.

 

Inga Tarto:

Õues oli jahe. Või vähemalt tundus nii, vaadates inimesi, kes võimalikult paksult ennast riidesse olid toppinud. Ise ma ilma ei mäleta. Mäletan ainult seda, kuidas mu jalad kontrollimatult värisesid ja higised käed ema pihku olid pugenud. Käimas oli Susi Öö II kontsert.

Kohe oli käes see hetk. Kohe pidin astuma lavale – laulma. Ja seda esimest korda. Sisendades enesele sisse enesekindlust, astusin ma lavale. Avasin end. Olen alati võrrelnud laval laulmist alasti olekuga. Kõik häälekumerused, emotsioonivirvendused näol on kõigile näha.
Tundsin end suurepäraselt! Kõik läks nii hästi! Ei tahtnud sealt lavalt lahkuda! Kui sammusin tagasi oma koha poole ema kõrval, nägin oma sõprade nägudel suuri naeratusi, kõigil pöidlad püsti, minu poole vehkimas. Nüüd kõige tähtsam! Mu ema! Ootasin, millal ma tema suust uskumatut uhkust minu üle kuulen, kuidas ta mind kiidab!

Mõne koha peal värises su hääl ikka päris hullusti, aga muidu oli väga hea!“

Olen alati olnud väga enesekriitiline. Seda siiamaani. See pealtnäha tavaline lause, mis ta mulle lausus, puges nii sügavalt mu hinge ja lõhkus seal midagi. Naeratasin viisakalt ja vabandasin, et pean korra „nina puuderdama minema“. Proovisin kiirelt WC-de poole minna, jättes enda järele lõpmatud kiidusõnad mu esinemise kohta. Ükski ei lugenud enam. See kõige tähtsam… selle kõige tähtsama inimese arvamus oli minusse nii sügavale sööbinud, et ma ei uskunud enam ühtegi kiidusõna.

Sulgesin enda järelt ukse ja vaatasin peeglisse. Tundsin häbi, pingelangust, rõõmu… Kõike segamini. Ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Pisarad vaid voolasid mööda mu nägu ja hingamine oli kõike muud kui kontrolli all. Nägu kuumusest õhetamas.

Kuidas sai nii väikene ja süütu kriitika mu hinge niiviisi murda. Ehk oli see seepärast, et mingi osa minust tahtis muljet avaldada ainult temale – emale?

Sellel õhtul pidin ma veel mitmeid kordi end ohjeldama. Murdudes pidin jooksma kõigest kähku eemale. Võib-olla see, et kirjutan seda praegugi, pisar silmas, tähendab seda, et kõik ei ole veel minust lahkunud.

 

Getter Müürsepp:

Tere, mina valisin selle kurvema küsimuse.

Ma nutsin viimati, kui mu õde Šveitsi läks, sest ma teadsin, et ta ei tule niipea tagasi ja ma ei näe teda pikka aega.

 

Eerik Robert Ots:

Viimast korda, kui nutsin, ei mäleta. Mitte, et ma arvaks, et nutmine on nõrkadele või midagi, aga lihtsalt ei mäleta. Ju siis on olnud sellised ajad, mil pole vaja pisaraid valada.

Kordi, mil olen kõvasti ja südamest naernud, on olnud palju. Üks, mida selgelt mäletan, on 1. aprill 2013. Pärast seda olen ka naernud, aga ei mäleta nii detailselt.

Me (mina, Ursel ja Henri) olime muusikaõpetajale lubanud, et teeme 20-minutilise etüüdi naljapäeva puhul. See oli esmaspäevane päev. Eelmise nädala lõpus oli olnud teatripäev, kus saime samamoodi maha ühe lühietüüdiga. Nädalavahetusel ei olnud eriti palju aega arutada, seega saime kokku esmaspäeva hommikul, tundide ajast. Lavale oli vaja minna kell 10.

Kell 8.10 sulgesime end õpilasesinduse ruumi ja hakkasime mõtlema. Loomulikult ei olnud esimesed 20 minutit mitte ühtegi ideed. Siis tuli aga kellelgi mõte teha tsirkust. Hakkasime kohe ümisema kuulsat Julius Fuciku “Gladiaatorite sissemarsi” teemat. Selle lisandus lakkamatu naer ja kohe hakkas tulema ideid, kuidas teha 5 minutit RÜG laval kõige halvemat tsirkust elades. Keset naeru kostusid hüüded nagu: “Pane vett suhu ja siis ma panen välgumihkli põlema ja siis sa lihtsalt puhud selle ära!”. Lõpuks saimegi kava kokku ja läksime kell 10 lavale.

 

Ursel Tilk:

Olen naerualdis inimene. Naer süttib kergelt, kuid vahel liigagi kergelt. Naer on ju nakkav.

Sõpradega käib pidev üksteise nögamine ja pulli kütmine. Naeruta ei saa.

Olen rõõmus, kui saan tegelda sellega, mis mulle meeldib, ja olla koos inimestega, kellega on mul hea olla. See on justkui paradiis. Kõik, mis käib igapäevaelus närvidele või häirib, kaob kuhugile ja tänu sellele sünnib ka naer ja armastus. Eelkõige juhtub seda erinevates suvelaagrites, kus saab olla ühes naerust pakatavas mullis ja miski ei sega.

Naer võib vahel kergesti muutuda ka kurbuseks. Kurbuse esilekutsujaks võib olla mis iganes, aga varem või hiljem ta tuleb, sest naeru ei jätku igaveseks. Kurbus annab naerule hingamispausi. Nutt kui ka kurbus aitavad edasi liikuda. Meel läheb härdaks, kui meenutada hetki, mil sai sõpradega nalja visatud ja püksid märjaks naerdud. Millalgi saab jälle naerda, et selle kunagise meenutuse peale tuli pisar silma…

Tuba Võhma kollases rahvamajas. Teine korrus. Nelja voodiga tuba. Kaks värvilist nõukaaegset lampi laes. Ega´s ka tapeet uuem ole. Aknapoolsetes voodites lebavad kaks noormeest, mõlemad eraldi oma voodites. Pool tundi kõõksuvad, sest fantaasia ei anna asu. Üks nali keeratakse teiseks ja nii moodustub potentsiaalne naeruvulkaan, mis kohe plahvatab. Ja see plahvatabki. Mehed on krampides. Hiljem õhtul hoiavad needsamad tüübid endail pisaraid tagasi…

 

Johanna Hark

Millal ja mis põhjusel te viimane kord südamest nutsite? Umbes tund aega tagasi. Kuna sellistest asjadest rääkimine tuleb mul üldiselt läbi valu ja kokkusurutud hammaste ning praegu olen ma selleks liiga läbi, saadan lihtsalt väikese jupi ühest Bukowski luuletusest. Õnneks on kõik juba niikuinii ära öeldud.

there is a loneliness in this world so great

that you can see it in the slow movement of

the hands of a clock.

 

people so tired

mutilated

either by love or no love.

 

people just are not good to each other

one on one.

 

the rich are not good to the rich

the poor are not good to the poor.

 

we are afraid.

 

our educational system tells us

that we can all be

big-ass winners.

 

it hasn’t told us

about the gutters

or the suicides.

 

or the terror of one person

aching in one place

alone

 

untouched

unspoken to

 

watering a plant.”

 

Merilin Reino:

Sellel nädalal toimus meie koolis seoses rebaste ristimisega palju erinevaid tegevusi ja üheks hittlauseks oli „JAHIMEES!”, mida kuuldes pidid kõik rebased pikali maha heitma. Esimese päeva lõpus paluti kümnendikel koguneda garderoobi, et neid siis seal teekonnaks ette valmistada. Muidugi tuli kellelgi idee karjuda „JAHIMEES!”, mille peale siis kõik pikali viskasid. Garderoobis oli lisaks vanematele õpilastele veel ka kaks esimese klassi tüdrukut, kes suures segaduses olles ka väga madalale maha kükitasid ja vaikselt ringi piilusid. Läksin kiiresti tüdrukute juurde ja esimese asjana küsisid nad : „Kas päriselt tuleb jahimees?”.

Ma hakkasin selle peale südamest naerma, sest sellist siirust ei olnud ma juba ammu mitte kusagil kogenud. Mõistsin tüdrukute suurt muret ja toimetasin nad vaikselt kärast eemale ning seletasin, et see on ainult nali, aga nemad olid endiselt tõsiselt segaduses. Isegi mitu tundi hiljem ja veel järgmisel päevalgi ajas sellele mõtlemine mind muhelema. Vahel on tore kogeda täiesti ootamatuid hetkeemotsioone, mis võivad jätta sügavama jälje kui oodatagi oskaksid.

 

Kalle Müller:

Minu lugu räägib juhtumist, mis leidis eile aset mu vanemaga. Istusime laua ääres ning telekas mängis. Ühel hetkel vanaema sai aru, et teleka heli on liiga vali ning ta otsustas seda vaiksemaks hakata panema. Jälgisin ta tegevust ning nägin, et telekapuldi asemel võttis ta laualt enda mobiili ja hakkas nuppu vajutama. Hakkasin vaikselt naerma ning suure nuppude muljumise peale sai ta ka ise aru, et telekas vaiksemaks ei lähe ja üleüldse on tal käes vale asi. Hakkasime mõlemad südamest naerma ning siiani mõeldes selle armsalt tobeda loo peale tuleb naeratus näole.

 

Merilyn Elge:

Kõige esimene asi, mis mulle meenub seoses kurbuse ja nutmisega, juhtus aasta tagasi. Kuigi see pole viimane kord, kui ma südamest nutsin, on see üks kurvemaid hetki, mida ma mäletan.

Mu vanaemal oli kass nimega Jossu. Jossu oli juba mitu päeva väga haige olnud. Viimases hädas viisime emaga ta Tallinna loomakliinikusse. Ta seisund oli väga halb, kuid me lootsime parimat. Arstid tegid mitmeid uuringuid ja selgus, et tema siseelunditega on midagi väga valesti. Meile ei antud suuri lootusi, kuid lubati teha kõik, mis võimalik. Olime temaga koos mitu tundi – paitasime ja rääkisime temaga. Hetkeks tundus, et Jossuga saab kõik korda, ta hakkas ennast liigutama ning isegi häälitses. Arstid soovitasid meil koju minna ning meile lubati, et helistatakse kohe, kui midagi juhtub. Nii me lahkusime, jättes Jossuga hüvasti, lootes, et näeme teda veel.

Tund aega hiljem jõudsime koju. Ei möödunud hetke ka, millal me ei oleks talle mõelnud. Kuid siis juhtus see, mida me kõige enam kartsime – helises telefon. Meile teatati, et teda ei suudetud päästa, ta on läinud, igaveseks. Ma vajusin sinnasamasse voodi peale ja lihtsalt nutsin. Tundus nii ebareaalne, et Jossut ei ole enam. Ta ei olnud mingi tavaline armas kass, ta käitus nagu inimene, kellel oli oma väljakujunenud isiksus ning kindlad iseloomujooned. Tagantjärele mõeldes saan aru, et Jossu seisund ei läinud tegelikult paremaks sellel hetkel, kui ta äkitselt erksamaks muutus. Ta lihtsalt võttis ennast kokku, et me ei näeks teda suremas.

Tänaseks olen ma küll enamvähem leppinud sellega, et Jossut ei ole enam, aga talle mõeldes tuleb mul siiski pisar silma – ma jään teda ikkagi igatsema.

 

Eraldi:

Küsisin noortelt veel, mida nad muudaksid, kui neil oleks see võimalus.

Valik vastustest:

Keelaks ära kõik silmakirjaliku ja võltsi.

Vähendaks elektrooniliste vidinate osakaalu inimeste omavahelises suhtlemises.

Selgitaks eestlastele, et maal elavad elusad ja terved inimese, mitte elu heidikud.

Lõpetaks ümbritseva ja inimeste n-ö raamatukaaneliku hindmise.

Teeks nii, et pealetulev põlvkond taas suhtuks vanematesse austusega. Praegu kehtib just laste seas suhtumine, et enne tapan arvutis Peetri ja Antsu, siis pisut ropendan vigases õigekirjas mõnes suhtlusvõrgustikus, siis teen veel midagi „tähtsat“… ja alles siis ehk teen seda , mida õpetaja või isa-ema palusid.

Tahaksin, et inimesed vaataksid oma minast kaugemale, märkaksid teisi.

Vähem võiks olla välist võrdlemist, enam tuleks uskuda uusi mõtteid. Raha hulga järgi inimeste hindamine tuleks lõpetada. Äkki saaks raha üldse ära kaotada.

Teeks nii, et poleks amorfset massi.

Lõpetaks sõjad.

 

Hirm?

Valdavaks hirmuks oli gümnasistidel hirm kaotada oma lähedased, kodu, unistused.

Kommentaariks MM: Annan endale aru, et seminarivormis jutuajamisel võib sõjahirm olla ka ühelt selle väljaütlejalt teisele kanduv, aga ikkagi pole mul oma sama vanale olemisele tagasi mõeldes meeles sellist hirmu. Hirmu kaotada lähedased.

Noored ei rääkinud seekord maailma tipphädast, globaliseerumisest, mille tagajärg on nii või teisiti üksindus…

 

 

Veel eraldi:

Rapla Ühisgümnaasiumi (RÜG) lõpuklasside Loovuslaagris Lelles osalesid:

Johanna Hark, Gerda Kirs, Ursel Tilk, Merilin Reino, Kaie Müller ja Eerik Robert Ots 12. klassist, Ethel Ütsmüts 11. klassist.

Merilyn Elge, Kirsika Meresmaa, Elerin Tammel, Mari-Liis Tali, Krislin Metsis, Anelle Trepp, Edvard Hiietam, Inga Tarto, Kõu Kaur ja Kenneth Šeiko 10. klassist.

Kirke Soomets ja Getter Müürsepp 9. klassist.

Mõtte- ja füüsilistes mängudes osales ka Carl Alas, vilistlane 2013.

Eesti keele ja kirjanduse õpetajad nii põhikoolis kui gümnaasiumis: Koidula Takk ( õpetab 4., 5., 8.,10.kl, lisaks psühholoogia), Maarika Lips (5., 6., 9., 11., 12. kl), Ülle Mäekivi (6., 9., 10., 11., 12. kl). Loovuslaagrit aitas korraldada ja osales ka ise ajalooõpetaja Pille Lindre.

Loovuslaagris osalejate füüsilise vormi saavutamise, hoidmise ja säilitamisega tegeles Kristiina Oomer Eesti harrastusteatrite liidust.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga