Millal kaebamisest saab pealekaebamine. Kuri tegevus

Kaks kuuldud ekspertarvamust ei lase mõtlemise küljest lahti. Üks, et me inimesed on hakanud taas agaralt krimilugusid lugema. Teine, et kahekuuse 2+2 nõude kestel tehti politseile 20 000 kaebust.

Ma ei luba oma naisel auto tulesid vilgutada, kui tee ääres politsei on. Ometi ta teeb seda. See on miski autojuhtide solidaarsus ilmselt: teine vilgutab ja mina ka, elame sõbralikult. Kusjuures enamasti me kiirust ei ületa. Usun, et niisamasugused on ka teised vilgutajad – liikluskuulekad. Need, kes inimesi surnuks sõidavad, ka potentsiaalselt, pisirikkumisega vahelejäämisest vist nagunii ei hooli.

Mida see tähendab, et meil on hakatud taas hooga lugema uudiseid kurjategijatest? Minu jaoks ennekõike seda, et elu oli vahepeal nii argiselt kaasahaarav – ühtpidi ehmatav nagu kriminull, teisalt äkki isegi meeldiv –, et kuritegelik maailm ja sealsed klaarimised ei huvitanud. Või ei soovitud seda ligi lasta? Mõte, et äkki oli kuritegevust mingil ajal vähem kui praegu, tuleb pähe viimasena.

Kaebused ja pealekaebused

Tunnistan, et ma ei tea selle pealekaebamiste statistika tagamaad. Jutt, mis minuni jõudis, rääkis sellest, et politseid teavitati eneseisolatsiooni rikkumistest. Sünnipäeva- ja muudest pidudest. Ja siin liigutas mõtlema see, kui eetiline või mitte on helistada korrakaitsjatele ja teatada, et su naaberkorteris käib pidu, mis seal käima ei peaks.

Vägisi meenuvad me ajaloolisse mällu jäänud lood sellest, kuidas kaevati korterinaabri peale, et saada endale tema elamine. Küüdinimekirjad… Isegi Jaak Joala sünnipäevalugudes just nüüd figureeris vihje, et tema esinemiskeelu taga ei olnud Vene ametnikud, vaid meie tegelinskid.

Meenub silt, et kaebuste raamat asub kassa juures. Ja selle sajandi alguse käik Minskisse: suurlinn oli vähemalt selle keskosas juba korda vuntsitud, aga kõikjal rippusid sildid telefoninumbritega, kuhu paluti mistahes rikkumisest teatada. Pisiasjadeni välja. Sealne Eesti diplomaat tõmbas jutuajamiseks paksu kardina akna ette ja ütles, et kui teie lugu Maalehes ilmub, loeb seda kindlasti Valgevene julgeolek. Inimesed ei julgenud isegi omavahel ausalt arvamust avaldada, sest mine tea. See oli üsna õõvastav tookord.

Viimane selletaoline kogemus oli mõned aastad tagasi Peterburi metroo eskalaatoril, kui lavastaja Lev Erenburg enda ja meie emotsionaalset vestlust vaigistas, öeldes, et mõni kuuleb ja helistab. Helistab, kuhu vaja. Vangi ehk ei panda, aga sekeldusi võib küll tulla.

Kuritöö ja karistus

Mul oli üksindusest rääkiva lavastuse proov, kui Eestis lahvatas Estonia teatri juhi Aivar Mäe käitumist puudutav skandaal. Samal ajal oli Moskvas kohus, kus loeti ette otsus lavastaja Kirill Serebrennikovi ja ta kaaslaste väidetava rahavarguse eest. Märkasin uudisnuppu, et Serebrennikovi toetuseks ja õiglase kohtuotsuse ootel seisid inimesed ka Berliinis Vene saatkonna ees. Mastaabi vahe.

Kummaski loos on kunst, mille jaoks ja eest nii Mäe kui ka Serebrennikov tegelikult tegutsevad, teisejärguline tegelane – kui sedagi.

Serebrennikovi protsess on kindlasti näide sellest, kuidas kultuuri suukorvistada. Prokurör nõudis karistuseks kuut aastat reaalset vanglakaristust koloonias. Sellest anti mõni päev enne teada kogu Venemaal.

Vaatasin proovipausi ajal vilksamisi otseülekannet Moskva kohtumaja eest. Sinna olid kogunenud sajad noored inimesed. Rõhutan noorust meelega, oli ka keskealisi ja väga täiskasvanuid, kes avaldasid meelt ja ootasid õiglust. Saatejuht ütles, et produtsent Aleksei Malobrodski tuli otsust kuulama suure seljakotiga, kus sees ka hambahari ja habemeajamisriistad … Väljendamaks seda, et läheb kohtusaalist otse vanglasse. Temale nõuti viit aastat reaalset vanglakaristust.

Kohtuotsuse ettelugemine venis tundide pikkuseks. Lõpuks teatati, et kohus halastas – see „halastas” on minu sõnastus, täis irooniat – ja mõistis Seitsmenda Stuudio protsessis osalejatele tingimisi karistused. Kuidagi jäi meelde rõhutus, et kohtualused mõisteti süüdi.

Aastatepikkuses kohtusaagas on korduvalt tõestatud, et riigi eraldatud raha läks kunstiliste suurprojektide tarbeks, mitte asjaosaliste taskusse. Nüüd teab kogu maailm –Vene kohus on seda kinnitanud –, et nii see ei olnud. Kunstnikud on riisujad ja varastasid 129 miljonit eelarverubla (1,6 miljonit eurot). Mul ei ole ega saagi olla meeles, kui palju selle summa eest aastatel 2011–2014 teatriüritusi korraldati.

Ja siis ilmus ka Kremli väike pressiteade, mis tähendas, et Serebrennikovi protsessi valguses tuleb tähelepaneliku vaatluse alla võtta see, mis sünnib maksumaksjate rahaga kultuurivaldkonnas.

Kohtumaja ümber kogunenud rahvas plaksutas otsuse peale: oldi õnnelikud, et seltskonda vangi ei viidud, aga… Suukorv on kultuurirahvale ikkagi pähe tõmmatud. Enesetsensuur süveneb nagunii. Ja rahvale on taas teada antud, kes on riigis peremees.

Jään mõtlema sellele, kui palju skandaalid meie meelsust mõjutavad ja kas see on millegagi mõõdetav. Kas on vahet läänest imporditul ja Venes rakendataval? Kuidas teha vahet pealekaebusel ja kaebusel? Mis teeb inimesest inimese? Kas solvajatel ja solvunutel saab olla solidaarsust?

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga