Miks sa, Päevakeste Tõnis, tapsid oma mõisavalitseja?

Näitleja Kristo Viiding avab monolavastuses „Põgenik” eestlaste hingestatud ilma. Jaan Kaplinski 1974. aastal ilmunud novelli järgi Võrumaal Villikse talu aidas mängitud loo lõpus mõtiskleb põgenik selle üle, et ta laulmata lualudekoorem on nii suur, et sellega ei saa sinnapoole, kuhu pärast surma satutatakse. minna.

Jaan Kaplinski „Põgenik” on Madis Kalmeti kolmas monolavastus, mille ta on lavastanud teatris R.A.A.A.M. Tuleb kinnitada, et kõik kolm on õnnestumised, mis kinnitavad monoloogi, ühe mehe või naise esituses elujõulisust teatrivormina. Kõigis kolmes on olemas see peenus, mis teatrist kunsti teeb. Kummaline on nii kirjutada, aga Madis Kalmet on see vanakooli lavastaja, kes veel oskab näitlejaga töötada.

Olgu nimetatud ka need varasemad tööd: 2014. aastal esietendus bulgaarlase Hristo Boytchevi näidend „Fenomen”, lugu mehest, kes mäletab tagurpidi liikuvat aega, Mait Malmsteni hiilgavas esituses. 2017. aastal esietendus Nikolai Gogoli „Hullumeelse päevik”, lugu hullumeelsuse ja normaalsuse vahekorrast, on Argo Aadli meisterlikus esituses tänaseni R.A.A.A.M.i mängukavas. Ei saa kirjutamata jätta, et kõigi kolme monolavastuse juures on lavastajale abiks olnud täpset tööd tegevad, nägevad ning kuulvad valguskunstnik Priidu Adlas ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

Kehal on hirm

Jaan Kaplinski enda 1976. aastal dramatiseeritud novell „Põgenik” tundub tagasi vaadates omast ajast pikalt ees olevat. See tekst mõjub täna väga värskelt ja erutavalt. Tähtsusetu pole seegi, et ta aitab mõista, kes me, eestlased oleme ja kust me tuleme. Kui seda võrrelda, siis ehk, et Valdur Mikita on oma populaarsetes lingvistikaraamatutes just sedasama eestlaseks olemist kirjeldanud ja otsinud.

Kuidas see saab nii olla? Kõik asjad maailmas on ühtviisi, umbropsu, pilla-palla jagatud, laiali puistatud maailma mööda. Igale asjale on oma osa valgust, oma osa varju, oma osa õigust ja oma osa ülekohut. Kuidas siis kõik ülekohus, kõik mets ja maa ja vesi, kõik vägi ja võim on sakste käes ja meil pole midagi muud kui meie suur ja paljas õigus?” küsib Kaplinski põgenik Tõnis, kui on aita kinni pandud. Tegelase seisundist arusaamiseks – teda mängib Kristo Viiding –: ta on põgenik sellepärast, et tappis mõisavalitseja, kes tema pruudile silma heitis.

Kaplinskil muidugi ei ole maailm nii lihtne ja Kristo Viiding on täna näitlejana nii küps ja suurepärases vaimses ja füüsilise vormis, et suudab erinevaid hingeseisundeid nii edasi anda, et see vaatajaid puudutab. Näiteks mõttekäik: „Inimest on nii võigas tappa. Lööd end ka vigaseks. Sellepärast ma ei olekski pidanud teda tapma.” Või teine: „Vaene keha, tema rabeleb ikka, kui vaim juba aimab, et eluga on ots. – Minu keha kippus jooksu, pakku üle mere. Oleks ta vaimu kuulanud, oleks ta end oksa tõmmanud.”

Hingestatud mets

Kaplinskil on see poeetiliselt kirjas ja Kristo Viiding mängib selle meie esivanemate kunagise loodusetaju suureks ja elusaks. Näiteks stseen, kuidas põgenev Tõnis rabas kohtub kevadise lahja karuga. Mõlemad söövad jõhvikaid. „Mina ütlesin: „Tere, peremees. Mina sind ei puutu. Ära sina mind ka puutu.” Tema kuulas, kallutas pead, küll ta mõtles. Tema pidi inimese keelt oskama. Tema mõtles, mina aga läksin lirtsat-lärtsat edasi. Vaatas, kui ma läksin, ja istus siis tümpsaki tagasi marju sööma. Ei puutunud mina teda ega tema mind. Nii on õige, kui inimene ei sega looma ja loom inimest. Las mõlemad toimetavad oma toimetusi.”

Või teisal, see kõlab ju täiesti kaasaegselt ajal, kui me üha enam näeme ja räägime elurikkuse kahanemisest: „Mets ei taha, et liiga palju loomi tapetakse. Metsaga peab mõõtu pidama. Mets jätab meelde, mets paneb kõik tallele ja tasub kätte.”

Kaplinski ütleb, mõtleb ja kirjutab juba 1974. aastal: „Mets ei salli ahnust” ja 2019. aastal Kristo Viidingu uskumatu tõetunnetusega öelduna, seisundis, kus kuklas peksmise ja Siberisse saatmise hirm, peks, surm… kõiki mõtteid kammitsemas, kõlab see ühtviisi hoiatusena kogu maailmale.

Igle linnud, agle linnud

Põgeniku” loos on sees me regilaulud. Täna peetakse meil pärimusmuusika festivale. Siis, kui Jaan Kaplinski oma loo kirjutas, me rahvalaule selliselt ei väärtustatud. Need laulud on lavastuse osa. Siin ilmselt on nii näitleja Viiding kui lavastaja Kalmet koos mõeldes tabanud, et rahvalaulud, regivärss rütmistavad hingeseisundeid. Rahvalaulude sõnum võimendub sellest, kui kiiresti süda lööb ja milline on puuri suletud inimlooma pulss. „Minge mu kodude kaudu,/ viige mu isale tääda,/ viige mu emale tääda/,” laulab puuriaetu taevaalustele lindudele, et need viiksid lähedastele teadust poja saatusest.

Põgenev Kristo laulab me rahvalaulud selles lavastuses elusaks, laulab nii, et tekivad pildid. Rahvalaul juhatab mõtteid ja ikka on mets see varjupaik, mis siis, et põgenik laulab Rootsi ja Soome põgenemisest, Venemaale kadumisest: „ „Tere, mets,” ütlesin mina ja kaapisin sõle küljest hõbedat maha. „Suure sõja ajal sa hoidsid minu esivanemaid, hoia nüüd mind.” Ma oleksin pidanud teadma. Ma oleksin pidanud nägema. Kas ma olin inimesed unustanud? Metsa mõtteid mõtlema õppinud, metsa moodi tundma ja nägema? Mets ei peta. Mets võib kuri olla, mets võib murda, aga mets ei peta.”

Ja nii juhibki õnnestunud lavastus vaataja mõttes küsima, kus on see maa või koht, kuhu tänases ilmas põgeneda? Kust pelgupaika leida? Ehk siis: kus on meie hinge ja keha mets, mis ei peta?

Pildistas: Erli Tammet/Photo by Erly. Ilmus Maalehes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga