Meie kangelased jumala narride vennaskonnas

ollakaasLUGEMISMULJE
„Olla!“
* Autor on Pille-Riin Purje.
* Toimetaja Mari Tuuling.
* Kujundaja Kersti Tormis.
* Rregistriosa koostaja Triin Sinissaar.
* Fotod Kalju Orrolt ja Siim Vahurilt.
* Väljaandja on Tallinna Linnateater.

Noorsoo-/linnateater saab tuleva aasta 11. veebruaril pool sajandit vanaks. Märkimaks seda, ilmus „Olla!“. Raamat, kus 50 mälestust ja mälestuste mälestust.

Laenasin sellel loo pealkiraja üsna meelega Linnateatri kahest mind viimasel ajal puudutanud lavastusest kokku. Kangelased ja narrid, vennaskond… just need sõnad sobivad iseloomustama inimesi ja teatrit läbi 50 aasta.
Nende tegude hingus on sees ka Pille-Riin Purje raamatus. Nende sõnade tähendus sobib hästi võtma kokku ka teatrit üldisemalt ja sõnateatri näitlejate olemusolu. Needsamad nuttev ja naerev mask teatrit iseloomustamaks on Pille-Riin Purje raamatus sees igatahes.Linnateatri mälestusahvlid Laial tänaval

Elus ajalugu
Mul on selline tunne, et see raamat võiks sobida lugemiseks igale inimesele, kes sesse teatrisse kas või korra on sattunud. Jah, just sellel ka, kes vanemate või õpetaja sunnil sinna juhtunud, ja siis ei enam. Ta saab vastuse, millest ilma on jäänud.
Kes sellest esimesest külastusest või teisest või kolmandast… teatri külge on jäänud, neile on see raamat ehk elav ajalugu. Jalutuskäik mööda lavastusi ja inimesi, kes kõik selle teatriga ja eestlaste eludega seotud. Mina küll mõtlesin seda raamatut oma laual hoides ja sirvides ja lugedes ja pilte vaadates oma elatud elule. Selle seotusele nähtud etenduste ja lavastustega, selle seostele mind ümbritsenud ajaga.
Näiteks mõtlesin lavastusele „Protsess“. See rokkooper esietendus 1975. aastal. Kalju Komissarov lavastas, Urmas Alender laulis, Ruja oli laval alguset lõpuni. Või mis laval – see lava oli trellitatud suur puur, vangikong, kujundajaks Tõnu Virve.
„Tapeti mehi, tapeti lapsi, tapeti 50 miljonit inimest..,“ rokkis Urmas Alender siis juba. Seda, et heliloojaks oli Rein Rannap, teadsin, aga seda, et laulutekstide autor oli Kalju Komissarov, sain tead alles nüüd, aastal 2015.
Ka see teadmine sest raamatust, et „Protsessi“ mängiti 71 korda, ei ole vähe tähtis mõtete seadmisel ja me iseseisvuse taastamisele mõeldes. Ajaloolased enamasti räägivad just seistmekümnendatest kui kõige jamamast venestamise ja totaka tsensuuri ajast. Tragöödiat mängitakse teatris ja sootuks märkamatul moel see sünnib me ümber. Mõnele, kes Noorsootetris ei käi, poeb pähe ja lihasse ja luusse.
Aasta hiljem esietendus Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastus „Veri mullal“. Heino Väli novellid „Lauri Pent“ ja „Veri mullal“ olid loo aluseks. Saatuse iroonia on, et lavastus pühendti kommunistliku partei mingile sellel ajal peetud konverentsile. Ja miskipärast on mul tunne, et kui poleks olnud just seda eestalse ja eestlse vahelist suhetedraamat, poleks ka Elmo Nüganeni film „1944“ just selline, nagu ta on – lepitav.
Praegu usun, et just sealt, „Veri mullal“ ajast, on tänaseni meeles näitleja Rudolf Allabert ning ninas turbamulda imbunud vere kirbe lõhn. Mis nipiga nad seda lõhna siis tegid? Ma ei tea, see oli ikka väga uus minu jaoks ja tetris ka kindlasti.
Seda lavastust mängiti vaid 13 korda ja usun, et siin oli küll tegu poliitilise ärakeelamisega. Ma selles viimases ei ole üldse kindel, aga nagu teatriga on ja oli, ei ole väga hea lavastuse saatus ette ennustatav.
Sealt 1975. aasta protsesside juurest kandub mõte hiljuti esietendunud loo „Veider orkester“ manu ja ma ei saa aru, mis juhtus, et sellest noorte loost hitti ei saanud. Kõik on olemas – energiad, muusika… isegi sõnum on tänasesse aega –, aga üle lavaääre publikuni, vaatajat sügavalt puudutama ei jõua. Mõttega siia jõudes, ei välista ma ka seda, et „Veider orkester“ mõnele nooremale vaatajale just see märgiline etendus on, mis ta teatri juurde toob ja jätab.
Noorsooteatris tuli 1976. aastal välja Lembit Petersoni nüüdseks legendaarne „Godot’d oodates“. Sügav ja pime stagnaaeg valitses, Nõukogude Eestis oli hall sügisilm aasta läbi, aga teatris sündisid imed sagedasti.

Edetabelite-janune aeg
Me edetabelite-janusele ajale mõeldes kaalusin korraks, et panen ritta, millised lavastused ses teatris on liigutanud, puudutanud, raputanud, nutma pannud ja naerma ajanud. Neid mõjutusviise loetledes sain aga aru, kui ilmvõimatu see on. No mida ütleks enamusele lehelugejatest, et olen mõelnud üsna tihti mõnele lavastusele, millele arvude ja pealkirjakinnituse saan „Olla” raamatu registriosast (see registriosa mu enda üllatuseks ka inspireerib).
Aga loen sealt näiteks: „Hooaeg 1976/77. Friedebert Tuglas /Eero Spriit „Inimese vari”, lavastaja Eero Spriit, kunstnik Tõnu Virve, helilooja Peeter Volkonski. Ja Friedebert Tuglas/Peeter Volkonski „Jumala saar”, lavastaja Peeter Volkonski, kunstnik Tõnu Virve. Esietendus 31. märtsil 1977. Mängitud 11 korda.”
Mul on tunne, et näen selle lavastuse kujundustes olnud silda vahel unes. Üldse tundub tagantjärele, et Tõnu Virve teatrikunstnikuks olemise aeg oli niivõrd vaba, vallatu ja viljakas, et täna teatri kosmosetehnoloogiaga on mind raske üllatada. Ja kunst ei ole reastatav.

Tühi ruum
Pille-Riin Purje raamat on insnpireeriv lugemine mitmes mõttes. See on oma viiekümnesse loose mahutanud sadakond lavastust ja oi kui palju inimesi. Vendadest Eskolatest vendade Piusideni.
Lugedes – raamatu autor on enda nähtu ja mõeldu kõrval kasutanud teatritegijate ja teatrist kirjutajate lavastuste etendumise ja mängimise ajal kirjutatut ja öeldut – tabasin ennast taas mõttelt, et pole midagi uut päikese all. Loov, tõde otsiv ja maailma paremaks paigaks muuta sooviv kunstnik on kunstnik sõltumata riigikorrast.
Pille-Riin Purje lõpetab oma raamatu Voldemar Panso tsitaadiga ajalehest Sirp ja Vasar 1969 aastal: „Lubage lõpetuseks öelda samamoodi, nagu ütlesid vanad roomlased lahkumisel: „Olge tervitatud ja saatku teid rõõm!“ Kaunim, mida võib soovida, on rõõm, see puhas marjamahl tänapäeva sünteetilise keep smilingu kõrval. Dixi!“
Tollases Sirbis kirjutas Panso muu hulgas me uutest ülesannetest. Aasta oli 1968. Mina lõpetan pähekaranud mõttega, et meil ei ole raamatut Voldemar Pansost.
Ei ole vähetähenduslik seegi, et raamatus „Olla!“ on üks lehekülg, kus tühi ruum. Sellel vaid pealkiri „Lugeja lemmiklavastus“

Linnateatri mälestusahvlid Laial  tänaval

Mängitud lavastuste mälestustahvleid Laia tänava teatrimaja ees on tänaseks 31. Esimene Dumas / Nüganeni “Kolm musketäri” (kuupäev 27.08.1997). Fotod: Sven Arbet, lugu ilmus Maalehes

ARVUDE KEELES
Noorsooteater/linnateater
Eesti Riiklikus Noorsooteatris ja Tallina linnateatris on 1965. aastast kuni 2015. aasta suveni esietendunud 403 lavastust.

Koosseisulisi näitlejaid on ses teatris töötanud 139, teiste seas vennad Olev ja Ants Eskola ning vennad Priit Pius ja Märt Pius

5o aasta jooksul on teatrit juhtinud viis peanäitejuhti: Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Kalju Komoissarov, Rudolf Allabert ja Elmo Nüganen.

Pille-Riin Purje soovitab

On köitvaid kontserte ja näitusi, millest loodan sügisel osa saada, aga soovitused siiski teatriilmast.

Madis Kõivu “Keskmängustrateegia”, Priit Pedajase lavastus Draamateatris. Kõivule ainuomases laadis kahe venna mälu- ja elumäng ajaloo suurel malelaual.

Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”, Tarmo Tagametsa lavastus Rakvere Teatris. Unenäoline lugu kirjanikust ja ta hilisarmastusest. Põnev seos Madis Kõivuga: dramatiseeringusse põimitud katked Kõivu intervjuust.

Külastage Ugala uut black boxi (UBB) Viljandi linnaserval, hubast ja ainulist saali, kus isikupärane mängukava. Näiteks erinevas helistikus nn väikeste inimeste lood: Kati Kaartineni “Amalia”, Tanel Ingi lavastus ja Jez Butterworthi “Äärelinna bluus”, Taago Tubina lavastus. Unenäoline rahutus peitub Ott Aardami mitte-ainult-teatriteemalises näitemängus “Making of “Kapsapea””.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga