Meeste monoloogid

Äsja esietendusid RAAAMi produktsioon lavastus „Hollumeelse päevik ja Tartu uues teatris „Sümfoonia ühele. Allegro con moto”. Meenutasin meeste monolooge, mis meeles viimastest aastatest, selliseid, mis ei liigitu stand upiks, ega pelgalt estraadikavaks.

Niisiis minu peas on kümme lugu ja kümme näitlejat, kes on julgenud viimastel aastatel üksi publiku ette astuda, saage tuttavaks: Indrek Taalmaa, Hendrik Toompere, Mait Malmsten, Roman Baskin, Siim Maaten, Peeter Tammearu, Evald Aavik, Aleksander Eelmaa, Argo Aadli.

Näitleja saan suureks näitlejaks mängides.

Mul on tunne, et kõigil eelnimetatud kümnel näitlejal on mononäindend olnud uue kvaliteedi verstapost, on olnud enese otsimine näitjana ja miks mitte ka elusama inimesena.

2013. Indrek Taalmaa avab Kalmajas Kammerteatri ja mängib Soome mononäidendi“Raineri hommik”. Mängib vanameest ja teeb seda kuidagi seestpoolt väljapoole. Silm muutub, eu ole enam indreku oma on vanamehe oma, kes räägib liftist nimega Enok. See tema loodud kuju on südmlik, imelik ja on naljaks. Meistritöö. Näitleja on publikule nii ligidal, et valetamine paistaks silma, Indrek ei valeta. Me kõik saame vanaks ja äkki veidrus aitab meil surra õnnelikuna.

2010.aastal esietendub Märt Meose produtseerituna Ervin Õunapuu näidend „Kuues maitse“. Näidendi tekst on eriline, kultuurikriitiline, kriminaalne, autor ise kunstniku ja lavastaja rollis. Eietendusel tundub, et Taalmaa pole endaga päris rahul. Paari aasta pärast tulevad lavastusele festivalikutsed. Ilmselt on Taalmaal nii palju tööd, et ta ei taha või ei saa sõita ja siis tuleb mängu Hendrik Toompere. Ta hakkab enda ja monoloogiga proovi tegema, paneb oma tööle nimeks „Soolo” ja näitab töö tulemust ka Draamateatri maalisaalis. Siis sõidab festivalidele Nepaali, Lundonisse, New-Yorki ja Moskvasse… Näitleja sisukust ja rammu näitab see, et kus vaja mängib ta etendust inglise, kus vaja vene keeles. Olen sellest tollaal kirjutades muuhulgas märkinud, Toompere oskust ennast autori teksti sisselugeda. Kunstnikun on Ervin õunapuu detailimeister, nii ka kirjanikuna ja Hendrik Toompere tunneb puhast mängurõõmu mis jõuab publikuni. „Seda monolugu mängides ma peaaegu üldse ei mõtle enam sellele, mis minust või sellest loost arvatakse.

See on tehtud ja teostatud nii, et ta liugleb teemavälistel pindadel. Siin pole poliitikat, siin pole religiooni, siin pole sotsiaalsust. See on puhas mäng teemadel, mis mõnikord võivad osutuda sotsiaalseteks.” on Toomere ise öelnud.

2013. aastal saavad Tapa jaamas kokku Märt Meos, Madis Kalmet
Hristo Boitchev, Argo Aadli ja lavastus „Titanicu orkester”. Bulgaaria maailmakuulus näitekirjanik Boitchev on Eesti lavastusest võlutud. Madis Kalmet tunnistatakse selle lavastuse eest 2014 aasta parimaks lavastajaks. Hristo Boitchev aga saadab Märt Meosele oma aastaid viimistletud mononäidendi nimega „Fenomen”. Märt pakub eseed, mis see tekst ka kindlasti on, mängimiseks Mait Malmstenile, Mait valib lavastama Madis Kalmeti. Kunstnik on Ervin Õunapuu ja valguskunstnik Priidu Adlas. Monoloog esietendub 2014. aastal ja Mait mängib teda tänaseni. Näitlejana võtab Malmsten endale ülesande rääkida lugu sellest kuidas aeg tagurpidi jooksma hakkab nappide vahenditega. Ta sisuliselt ei liigu laval, seisab ja räägib, kõik peegeldub näos ja ülinappides žestides. Olen kirjutanud: „Kes ta on? Prohvet, petis, selgeltnägija, vaimuhaige…? Monoloogi lõpu poole on autor andnud vihje ‒ Malmsteni mängitud mees tunnistab, et on tegelikult eksitus: „Kuna Looja, ükskõik kas see on siis loodus või kes teab mis asi, ei plaaninud, et mälu oleks võimeline ületama erinevaid Megachronoseid, olen ma ilmselt viga, rike või hälve. Vahel teeb isegi Jumal vigu ning peab enda kavandeid kohendama. Inimene on just sedasorti olude sunnil muudetud eskiis – me olime planeeritud elama Paradiisis, mitte siin.“.

2015. aastal saab Roman Baskin 60. Ta ei tee seks puhuks suurt lavastust võtab hoopis Toomas Kalli kultuurikriitilised vaimukad tekstid ja mängib üksi need kuuldavaks ja nähtavaks. „Arvamusliider ja armuke“ on lavastuse pealkiri. Ja Roman mängib laval kuuldavaks ja nähtavaks mehe, kelle inteligents lubab olla elus skaalal siirusest pessimismini, raskest irooniast kuni enesehaletsuseni… Näitleja mängib elegantselt ja näilise kergusega, arvamusliider arvamusliidriks, aga armuke keda ta ootb jääbki tulemta… see , mis laval sünnib on päris teater.

2016. aastal peab juubelt Evald Aavik. Tartu uues tetris esietendub lugu näitlejha elust pealkikirja all „Evaldi tekk”. See on nüüd dokumentaal, kus näitleja ise räägib oma elust. Vaatab tagasi ja katsub selle näitleja elu sõlmpunkte sõnastada. Kujutan ette, et siin on iga etendus, mis 75 aastane näitleja mängib erinev, sõltub sellest, milline publik koguneb ja milline on näitleja enesehäälestus. P,raegu mõeldes sellele etendusele mis nägin, mõtlen näitlejaisksusele ja sellele, mis seljataha vaadates võiks olla saatus. Evaldi elu, aga selle põhjal ka suur lugu, üldistusi ja seoseid pakkuv. See ka kuidas näitleja inimeseks saab tänu sisukatele osadele kui tahab. Isiksuseks kujuneb. Rakordne on kui see juhtub, aga nii tihti ju on, et liikumine sünnib ka tänu neile osadele, mis mängimata jäävad. Evald on laval SUUR.

Samal aastal esietendub Siim Maateni esituses Siim Maateni monoloog „Maailma ilusaim tüdruk”. Noor mees mängib laval mehi ühe andeka aga noorelt surnud naise elus. Tema nipp on erinevad karekterid. Moondumine publiku silme ees. Autor ja näitleja esitab küsimuse: kui inimene ei oska armastada, siis kes on süüdi?

Andrus Kivirähk kirjutab „Köstri”, kirjutab monoloogi pidades silmas näitleja Peeter Tammearu. Ja lavastab näidendi ise. Kivirähk ja Tammearu näitavad, mis sooja kooli- ja kirikumehe peas siis sünnib, kui keegi ei näe, kui on öö. „Köster” on terav satiir, pilge 21. sajandi alguse inimeste silmakirjalikkuse kohta. Köstri jaoks ei ole sellel ööl miski soe ja hea. Lapsi ta vihkab, Lible skalpeeriks ära. Laulatatud naine, kelle ta on võtnud, et hingekarjaseks saada, on kole. Ta isa ja ema ei kõlba kuhugi. Oma tööd ta ei armasta. Vehib piibliga, aga ei ütle kordagi, et usub Jumalasse. Ega ta Jumalat ei süüdista ka selles, et just nii on läinud. Ja taas näitab Peter Tammearu kui tähtis on laval detaili nägmise ja suureks mängimise oskus. Ta mängin köstriisanda üsna vastikuks aga ometi hakkab meil seda meest vaadates temast kahju. Olen kirjutanud: „Tegelikult on kõik see, mis laval sünnib, kohutavalt naljakas. Naerad Tammearu toone ja grimasse, siis plaksutad ja saad aru, et mitte maailma ei pea parandama, vaid iseennast. Irvitad umbes nii: teised on silmakirjalikud, mina soe ja hea, lähen paradiisi, ja siis jõuab see pärale.”.

Tänaseks on sesse eeltoodud galeriisse lisandunud kaks monoloogi. Üksteise järel esietendusid Tartu uues teatris, Ardo Ran Varese esimene lavastaja töö „Sümfoonia ühele. Allegro con moto”. Mänigib näitleja Aleksander Eelmaa. Lugu me eestlaste paksust muusikalisest kultuurikihist. Selle seotusest maailmaga. Ma usun, et üsna eskistentsiaalne lavastus saab hoo sisse sellel suvel Saueaugul kus Sass seda mängib publiku rõõmuks.

Argo Aadli, Madis Kalmeti, Ervin Õunapuu koostoos jõuab Märt Meose produktsioonis jõudis just lavale Nikolai Gogoli „Hullumeelse päevik”. Argo Aadli selles näitab kui sisukas ja sisuline näitleja ta on. Ta ei ole vaid koomik, kellena teda viimasel ajal kasutatakse. Hulluksminku lugu esitades on laval nii koomiline kui traagiline mees. Kavaleht aitab hulluksminemise loo tänasesse päeva vihjates me maailmale kus hajub piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel.

***

Selle ülevaate kirjutamisel on kogu aeg peas mõte, et kui saaks need mehed koos lavale, teineteist toetama. Ka see, milline näidend see peaks olema, et erinevad isiksused näitlemise meistrid sellega haagiksid. Elame näeme.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga