Mees, kes mahtus pildi sisse, aga mitte raamidesse

MATTI MILIUS, KUNSTIKOGUJA.. TARTU ÜLIKOOLI AJALOOMUUSEUMIS MILIUSE KUNSTIKOGU NÄITUSEL ILMAR KRUUSAMÄE MAALI EES EKS01,    NOV05, TALLINN, EESTI Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS
Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS. Matti Milius (1945 -2015)

Eelmisel nädalal surnud Milius oli mees, kellele mis tahes ruum oli näitelava, ümbritsevad inimesed publik. Matti oli elav tõestus sellest, et kui inimesele on antud olla isiksus, siis on ta seda hoolimata ajast ja raamisest.
Kui mina 1976. aastal Tartusse jõudsin, istus Milius seal juba ees. Werneris. Piip oli suus, keppi veel käes ei olnud, aga lapsi lugema küll õpetas. Ta oli selle aja n-ö Google ja googeldasid teda kõik professoritest paadialusteni, saamaks teada, kes on kes ja kus, mis toimub kultuuris, mida peab ja mida võiks lugeda. Milius ikka teadis.
Mul oli siis tunne, et Matti teab minustki rohkem kui ma ise. Häiris see, et ta oma teadmist kõvahäälselt ümbritsevaga jagama kippus, igast kohtumisest etenduse tegi. Mina siis alles tahtsin näitlejaks saada, see tunne, et olen maailma parim, oli juba üle läinud. Mäletan, et palusin Miliust minuga suheldes vähem teistele esineda. Sellest täna mõeldes, pea nelikümmend aastat hiljem, on üllatav, et Matti seda arvestaski. Arvestas siis ja hiljem me juhuslikel kohtumistel. Muidugi oli Milius selline mees, et kui ta oma valjuhäälsust kaks sammu maha võttis, oli ta tavainimestest ikka kaheksa sammu ees. Kuid siiski ‒ see mälu tal!
Kui me ennast vabaks laulma asutasime, siis kord Tallinnas Moskva kohviku ees kohtusime. Matti kraamis portfellist mingi petitsiooni ja palus mul sellele allkirjasid koguda. See tol ajal veel üsna nõukogude riigi vastane tegevus, teisitimõtlejate värbamine sündis linna kõige avalikumas kohas. Milius tasandas häält, nagu minuga kohtudes kombeks, aga ometi pidid seda kuulma ja nägema kõik, kes tahtsid, ja need ka, kes ei tahtnud. Arvan, et ma parasjagu olin teel oma vanaema, Nõukogude Liidu sotsialistliku töö kangelase kuuekümnendale sünnipäevale. Mäletan, et lugesin talle seal Hando Runneli luuletust „Üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suul. Meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus. Ja ütles, me olla veel elus, me päevad olla veel ees. Ja seda õnne kuuldes, meil olid silmad vees…“. Mis ma Miliuse antud salakirjadega tegin, ei mäleta.

Soe ja siiras inimene
Kui eestlastele miski meeldib, siis ikka kasutatakse sõnu „aus”, „soe” ja „siiras”. Matti Milius selline oli, aus ja siiras kindlasti oma välja- ja ülesastumistes. Soe, jah, ehk vaid mõne jaoks. No ja kui ma siis taas loen, kuidas see või teine noor superstaar on soe ja aus ja siiras, tuleb Matti meelde ja see, kuidas ma ei tahaks uskuda, et mõni neist kangelastest tahaks tema moodi olla.
Küsisin seda lugu plaanides mitmelt inimeselt, kas oldaks valmis rääkima Mattist. Üsna mitu ütlesid, et ei tundnud teda niivõrd, et saaksid sellest avalikult kõnelda. See tegi mind tusaseks. Matti oli tüüp, kes jäi meelde tahes või tahtmata. See ei pruugi nii olla, aga tekkis tunne, et me ajal ei ole noobel ennast skandaalse kuulsusega boheemlase kõrvale sättida. Paar tuntud inimest ütlesid mulle otse, et nende arvamust ei tohi avaldada.
Ma muide ei usu, et Mattit oleks eluajal häirinud, kui mõned teda poolemeelseks kunstilunijaks oleks pidanud, saati siis nüüd, kui ta surnud on. Aga jah, ehk on isegi hea, et see moraalinorm ‒ surnutest halba ei räägita, kusagil veel pesitseb. Seda suurem rõõm oli lugeda avalikust vahendamisest samuti ära öelnud sõbra lühikest kirja, kus öeldud, et ta ei käinud läbi Tartu parnassiga: „Milius oli sympaatne inimene.“
Vähemalt kahele asjale sain Miliusest nüüd mõeldes kinnitust: kui inimesele on antud isiksus olla, on ta isiksus sellest sõltumata ja hoolimata, mis riigikord teda ümbritseb; kui tahad teisest elusalt kirjutada, siis kirjutad nagunii iseendast ka.

Kõrvarollis peategelane
2002. aasta 28. novembril on Maaleht avaldanud mu loo „Kolm paari ja üksainus hingus“. Seal on peategelaseks päris asjad, mis ilmakäras kohe silma ei paista. Kirjutasin paarist päevast ja kohtumistest kultuuriga Tartus. Milius oli seal kõrvaltegelane, kes kaudselt peaosa etendas. Sellises rollis, mida mu meelest näitelaval silmapaistvalt ja maitsekalt mängida just kõige kergem pole.
Tegevuskoht selles episoodis oli Tartu Tampere maja ning sündmuseks Kristiina ja Andres Ehini luuleõhtu, korraldajaks Matti Milius. Olen kirjutanud nii: „ „Kus see Milius võiks olla?“ jõuab enne Andres Ehinit luulelugemise saali tema hääl. Õhtu algab ilma Mattita. Ta jääb veidi hiljaks, märkan, kuidas ta täiesti märkamatult publiku hulka sulab. „Kui luuletused ja luuletõlked loetud, tormab Matti Milius (kunstikoguja, luuleõhtute korraldaja) peategelasi kallistama ja Kristiina palub, et ta seda nii kõvasti ei teeks. Andres kannatab ülevoolava emotsioonitulva nurisemata välja.”
Loo juures ilmus ka pilt.

Maalehe pilt ja kooiaSellel on Milius Kristiina ja Andrese enda kaissu haaranud ja üllatusena vaatab ise maha, mitte kaamerasse. Kristiina ja Andrese silmad kõnelevad enda eest. Kust Milius siis seda teadis?

Mees suure südamega
„Näidake mulle inimest, kellele Milius kurja on teinud, ja ma võtan mürki!“ kirjutas Tarmo Teder viisteist aastat tagasi, sajandivahetuse septembris.
Ma ei söandanud helistada Doris Karevale, et küsida. Kunstnik Ervin Õunapuu juhatas mu 2001. aastal kirjastuses Umara välja antud raamatu „Milius sõnas ja pildis” juurde. Saatesõnadeks, et see, mis inimesest eluajal kirjutatakse, on tõesem kui see, mis pärast surma. Ta soovitas noppida raamatu igast loost tsitaadi ja saada nii pilt kokku.
Arvan, et olen Raplas esimene inimene, kes luges raamatut, mis seisis lugemissaalis väljaandmisest peale.
Siis helistasingi Dorisele ja küsisin, kas tohin tema ses raamatus justkui motoks oleva luuletuse Maalehes uuesti avaldada. Doris oli üllatatud mu sellisest soovist. Ütles, et ta ei kirjuta pühendusluuletusi, aga selles on Milius sees tõesti. Sain teada, et Doris Kareva on lubanud ajakirjale Looming Mattist kirjutada. Et see kerge ei ole, teame mõlemad. Aga tema viisteist aastat tagasi kirjutatud luuletus on „Mees suure südamega“:

Üks kroonimata vürst,
üks ilu ihaleja.

Kes siis ei tunneks teda?

Kesk võimu, verd ja valu
ta ümber tiirleb ala
parv tillukesi linde.

Ta taevakarva habet
nad silitavad sala.

Ta tormist lapsehinge.

Matti Milius laskis elul end lennutada

ANDRES EILART

Eesti kunsti legendi Peeter Mudisti 1994. aastal valminud maalil „Lennukoolis“ on üks lendav mees, tiheda habeme ja kiilaneva peaga. See on Matti Milius, Eesti maalitumaid inimesi. Ainult kuulus piip on seekord puudu. Ta on meie kunstiloo üks värvikamaid tegelasi, kes laskis end elul lennutada. Ja „värvikas“ on tema kohta isegi kahvatu kirjeldus. Aastal 1962 hakkas küpsema Eesti pöörasemaid kunstikogusid, mille ladus omale seesama Milius. Ta oli Tartu kultuurielu keskne kuju: kui raha pihku sattus, siis pidutses hommikuni. Taksoga Riiga sõita oli käkitegu, rahakotist jäid muidugi vaid räbalad järele. Milius oskas olla siiras ja piisavalt sihikindel, et kunstnikud talle oma teoseid kingiksid. See oli kunstnikele lihtsam, kui päris ära öelda. Pea kõik Miliuse kunstikogu pildid olid tasuta saadud. Mõned andmed räägivad, et Miliusele kuulus omal ajal rohkem kui 1200 graafilist lehte ja maali. Leonhard Lapini sõnul lähebki Milius kunstiajalukku maailma suurima ilma rahata kogutud kollektsiooniga. See pole küll lõpuni õige, sest Mart Lepa kunstikogu võiks samadel alustel pidada veel pirakamaks. Kunstnik Andrus Kasemaa kinkis Miliusele 1980-ndate keskel kaks suurt õlimaali. Üks oli pea kaks meetrit lai, teine väheldasem. „Andrus ütles, et Matti, saad need endale, kui viid ära ka välivoodi metallsõrestiku,“ on Milius kirjeldanud. Võttis need maalid ja voodi kukile ning hakkas koju astuma. Teel seisis sapakas. „Tegin ukse lahti ja ütlesin juhile, et vii mind ära. Ta keeldus ja hakkasin rusikatega vastu sapaka katust prõmmima. Rahvamalev oli platsis, kutsuti miilits ja mind viidi arestimajja – kolme autoga. Esimeses oli välivoodi võrestik, teises maalid ja kolmandas ma ise. Terve nädalavahetuse olin plate peal.“ Peeter Mudistiga kohtus Milius 1979. aastal Tallinna kunstihoone ees. Mudist tahtis kohe koloriitset Miliust maalida. Ongi maalinud mitu-mitu teost, mille modelliks Milius. Mõnegi töö on Milius endale nurunud, aga mitte kõiki. 2010. aasta lõpust Milius enam ei pummeldanud. Isegi kuulsa piibu viskas nurka. Elas Tartus sotsiaalkorteris, kus põrandapinda 28 ruutmeetrit ja pool ruutu veel peale. Vastu vaatasid portreed temast endast. Jüri Arrak maalis Miliuse portree 1985. aastal ja kinkis talle 40. sünnipäevaks. Ühe pildi kinkis Arrak aga kunstikollektsionäär Miliusele tema 60. sünnipäevaks. Ootamatu, kuid selle maali pöördel on leping. „Annan maali /…/ tagatiseks oma võlale, mille maksan I kvartali 2009. aasta jooksul,“ kirjutab Matti Milius pildi pöördel lepingule alla. Eks oli keerulisi aegu, kui rahaga kitsas käes. Tegelikult oli Miliuse kogu osas „esimese öö õigus“ Tartu kunstimuuseumil. Tal oli leping, et igas kvartalis sai muuseum Miliuselt kolm tööd. Ja Milius omakorda kultuurkapitalilt toetust kuskil 1500 eurot kvartalis. „Mu kollektsioon on veel nii suur, et olen ammuilma surnud, enne kui need tööd ükskord otsa saavad,” ütles ta. Nüüd Miliust enam pole, kuid alles on arusaamine, et ilma temata oleks eesti kunsti- ja kultuurilugu olnud hoopis teistsugune.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga