Mees, kes mäletab aja pöörlemissuuna muutust

 

alt

Mait Malmsteni mängitud mes mäletab tagurpidi liikuvat aega.                   Foto: Ervin Õunapuu

 

Hristo Boychev

Fenomen”

Produtsent: Märt Meos

Lavastaja: Madis Kalmet

Kunstnik: Ervin Õunapuu

Mängib: Mait Malmsten

Valgus: Priidu Adlas

Esietendus 22. märtsil kell 19 Vene Teatri väikses saalis

 

Lugu ilmus ajalehes Postimees

Hristo Boychev ja Mait Malmsten panevad aja tagurpidi käima.

Jah, Bulgaaria kuulsale näitekirjanikule meeldis oma näidendi „Titanicu orkester“ Eestis nähtud lavastus nii, et ta söandas oma seitse aastat kirjutatud mononäidendi „Fenomen“ maailma esmaesitamise au eestlastele anda. Ma ei tea, mis nipiga produtsent Märt Meos Mait Malmsteni ta hõivatuses mängima sai, aga see, et nii läks, näis olevat rõõm näitlejale ja on kindlalt ka vaatajatele.

Hristo Boychevi mononäidend on sedasi kirjutatud, et annab palju tõlgendusvõimalusi nii näitlejale, kunstnikule kui lavastajale. Milline vorm ja vormistus? Mait Malmsten, Ervin Õunapuu ja Madis Kalmet on valinud napima, täpse ja mõtlemispause lubava tee. Sellise, kus näitleja sarm ja vaatajate kujutlus- kaasamõtlemisvõime teineteist ergutavad, erutavad. See on teater selle sõna kõige paremas mõttes.

Mait Malmsten ei tee tund ja viisteist minutit kestva monoloogi kestel mu meelest ainsatki sammu. Ta seisab, ei tee katsetki istuda. Lugu jutustades kõnelevad silmad, erinevad ootamatud hääletoonid, kummalised sõnarõhutused. Mõnes kohas ta näiteks pisut kogeleb. Maidu mängitud tüüp lubab kõnelda tõtt. Ja see, kuidas näitleja seda teeb, paneb vahel kahtlema ja siis taas uskuma, et ongi nii ja mitte teisiti. Ja käed! Selle kummalise mehe käed on sama kõnekad kui sõnad.

 

Ka Jumal teeb vigu

Kes ta on? Prohvet, petis, selgeltnägija, vaimuhaige…? Monoloogi lõpu poole on autor andnud vihje Malmsteni mängitud mees tunnistab, et on tegelikult eksitus: „Kuna Looja, ükskõik kas see on siis loodus või kes teab mis asi, ei plaaninud, et mälu oleks võimeline ületama erinevaid Megachronoseid, olen ma ilmselt viga, rike või hälve. Vahel teeb isegi Jumal vigu ning peab enda kavandeid kohendama. Inimene on just sedasorti olude sunnil muudetud eskiis – me olime planeeritud elama Paradiisis, mitte siin.“

See tüüp mäletab detailitäpselt maailma, kus aeg liigub tagurpidi. Inimesed ärkavad ellu, tõusevad haudadest ja hakkavad elama oma sünni poole. Noorenevad, ei vanane. Elu lõpeb ema kõhus. Kõik võistlused lõppevad ses maailmas viigiga 0:0, sõdasid ei kaotata ja minevikku ei mäletata.

Enda seisundit selgitab Malmsteni mängitud mees kui me kõigi kogetud de ja vu pilte: „ … kui sa tunned sekundi murdosa jooksul, nagu sa oleksid seda, mis sinuga parasjagu juhtub, juba varem näinud. Tuleb välja, et sa tegelikult oledki seda näinud. See on hetkeline mälupilt eelnevast Megachronosest, mis on läbi kosmose pragude tunginud.“

Mait Malmsten vahendab tagurpidi liikuvat aega sellise usu ja sisendava veendumusega, et kuulajana ei saa lahti mõtetest äkki see ongi nõnda! Enamusel meist ei ole üleloomulikke võimeid, me teame seda ja ometi on meist kõigil keegi tuttav või vähemalt tuttava tuttav, kes teab rohkem. Malmsteni ja autori loodud tüüp viskab nalja me tänase näiliselt jalgel seisva maailmapildi üle. Kuulaja naerab kaasa, kahtleb üleloomulikuna tunduvas jutus ja iseendas. Kui kosmilise pöörlemissuuna muutusega inimeste maailmas ja maailmavaludes midagi peale välise ei muutu, kui tõesti nii on, nagu on, ei ole millelgi suurt tähtsust. Mul on tunne, et see teadmine peaks meid olevikus elamiseks vabastama.

 

Inimkond kui jäämägi

Napp, aga kõnekas on kunstnik Ervin Õunapuu lavakujundus. Kõneleva mehe selja taga ripub suur linane valge rätik. Vaid korraks, päris etenduse alguses, ilmub sellele rätikule kujutis. Jõuad vaid mõelda, mis see nüüd on, ja kujutis kaob, käivitades suurema kujutlusvõimega vaatajate peades pilte taas ja taas selgemalt ja hägusamalt, mõtteid suunavalt. Seesama tuttav Ristikivi “ka sislaliku tee kivil jätab jälje”… Inimestel on mälu, see olevat valikuline, on see nii ka asjadel? Lavale on kunstnik asetanud pildi iluks ka kokkupandava matkatooli ja termose.

Voolaku aeg sünnist surmani või vastupidi, nagu ses kummaliselt realistlikuna mõjuvas loos: „Inimkond on kui jäämägi. Elus inimesed asetsevad ookeani pinnal ja surnud ujuvad vee all.“ Kummaline ehk, aga mind jäi pärast etendust lohutama sealt nopitud mõte, et päev päeva järel sulab inimvaim nagu jäämägi kosmose põhjatusse ookeani.

Köitev mõttemängu kõrgpilotaaz, mida kogu „Fenomeni“ lavastusmeeskond pakub, osutab omamoodi vastukaalu fragmentaarsuse ja stand-up komöödiate võidukäigule, elus ja lavadel. Et säiliks tasakaal tasakaalutuses.

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga