Me nägu ei kõla enam tuttavalt

ole-ilvesPeksame presidenti ei ole hea mäng. Kõlab nagu Edward Albee näidendi stseen, millel pealkiri „Kargame perenaist”. Pean silmas seda, kuidas on kallale mindud oma ametiaja lõpetanud Toomas Hendrik Ilvesele. Ja seda, kuidas presidendi ametiajal kostsid avaliku hukkamõistu piiksatused ja nüüd on käivitunud turmtuli. Kategooria „see ei ole ilus” on ära kadunud hoopis. Jajah, ka see, et nõrgemale liiga teha pole ilus.

Tarkus on suurus

Kirjanik Andres Ehin armastas vahel öelda: „Suured rahvad on suurelised, väikesed on väiklased.” Mul on tunne, et eestlaseks olemise juurde on läbi ajaloo kuulunud hoopis soov olla suur. Selle rõhutusega, et olla suur vähemalt vaimult. Me enda valitud presidendi peksmine sesse kategooriasse ei kuulu. Ja kuidas üldse saab meie enda vabalt valitud president olla äkki justkui vaenlane? Isegi kui oleme pettunud. Isegi siis, kui nendime, et tahtsime paremat, aga kukkus välja nagu alati, tuleks aruka rahvana hoida riigi au. Ka presidendi au.

Seda muidugi juhul, kui me üldse tahame, et me riigil oleks president. Viimastel kuudel on ilmselt vähe ajakirjanduslikke väljaandeid, kus pole öeldud, et presidendil puudub me riigis igasugune võim. Paradoksaalne, et samas käib suur jutt sellest, kuidas rahvas peaks saama ise otse presidenti valida. Üks osa ütlejaid on kindel, et me rahvas kohe tahabki seda. Siin on midagi valesti.

Aeg liigestest on lahti

Kui me omavahel kakleme kõik siin riigis ja kokku ei hoia, siis oleme rahvana haavatavamad kui muidu. Tänase aja sündroom Eesti riigis on poolte valimine. Ja tihti veel nii, et kui sa ei ole meie poolt, oled meie vastu. Üsna rumal ju!

Venemaa üks kuulsamaid ja parimaid näitlejaid, just Eestiski mänginud Konstantin Raikin tuletas mõni päev tagasi, kui Venes täna taaskehtestatava tsensuuri vastu sõna võttis, meelde oma isa Arkadi Raikini sõnu tsunfti aust. Jutu paatos oli see, et kui loomingulised inimesed ise üksteist avalikult tümitavad, võidavad sellest ainult vaenlased. Mina ei usu, et tahaksime 21. sajandil tagasi Karl Vainot.

Mul on tunne, et president Toomasest on saanud piksevarras, temast on tehtud see, kes on kõigis me hädades ja unistuste luhtumises süüdi. Kuidas saab keegi olla õnnelik kui mina ja meie seda ei ole? Muidugi tahaks ma ka maamaja, aga ma ei arva , et kõigis Venemaa hädades on süüdi Ameerika.

Ma esimest korda nägin presitent Toomas Hendrikut kümme aastat tagasi Tammsaare pargis Eesti muusikute poolt korraldatud toetuskontserdil. Viimast korda vanasse Maalehe toimetusse tehtud kõrtisuksel suitsetades. Vaatasin tänavale ja sealt hämarusest ta tuli. Ütlesin spontaanselt, tervist härra president. Ja minu president oli ebalev. Naeratas napilt, ütles vaikselt tere vastu, lõi silmad maha ja hiilis läbi kõrtsi tagaruumidese. Mul oli juba siis tast kahju.

President ei peaks olema piksevarras. Ehmatav, aga nii diktatuur kui demokraatia vajavad püsimiseks pööbli toetust. Isegi kui president ei oska käituda, hoiab tark rahvas tema au, ega haugu. Et karavan liiguks edasi. Õiges suunas.

Ülo Vooglaid on kümneid aastaid rääkinud võõrdumisest. Pingest ühiskonnas. Võõraks jäämisest. Hoiatanud. Kuuljaid on vähe

Heaküll, võtame siis eeskujuks hoopis  Hiina vanasõna.  Selle järgi tuleks kaotajale ehitada kuldne sild taganemiseks. Muidu on võitja nõrk ja rahu väga ajutine.alt

 

 

 

Üks arvamus “Me nägu ei kõla enam tuttavalt”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga