Maskid ja nööbid viivad meid koroonaeelsesse aega tagasi

Uhh. Tavalisel kevadööl lastakse kauges külas kaks inimest maha ja sellepeale hakatakse otsima süüdlast, seda, kes kirjutas välja relvaloa. Ma ei kirjutaks sellest, kui see oleks erandlik.

Kaks lugemist sattus kõrvuti varahommikul. Daniel Vaarik kirjutab meedialaboris, mis edendab eestikeelset ajakirjandust, nimega Levilas loo „Kuidas võita hirmu” ja jõuab loo lõppedes järeldusele, et „Jumalate ja kriisisoovituste kõrval aitab hirmu vastu kunst”. See on ilmselt pärast karantiini kirjutatud lugu.

Karantiini filosoofia

Leedulase Marius Ivaskevitšuse kirjutis „Kõik jääb endiseks, aga teistmoodi” ilmus üleilmse suletuse alguspäevil ajalehes Frankfurter Allgemeine. Loen seda vene keeles sotsiaalmeedia vahendusel, selle on tõlkinud venelased ja selle avaldab veebis Peterburi teatriajakirja toimetaja Marina Dmitrevskaja.

Daniel Vaarik kirjutab: „Teadlased on välja selgitanud, et hirm, üllatus ja ägedus on need kolm meeleolu, mis inimesi sotsiaalmeedias kõige rohkem üles kütavad.”

Maailmanimega dramaturg Marius Ivaskevitšus alustab oma lugu sellega, kuidas sätib ennast televisiooni diskussioonisaatesse, kus teemaks see, kuidas pandeemia muudab (või ei muuda) meie ühiskonna nägu. Sättides puhastab ta pintsakutaskuid, näppu jäävad Berliini metroopilet ja teatripilet. Ta on taskuprügi ära viskamas, kui „miski nähtamatu peatas mu käe. Lubas metroopileti prügikasti, aga teatripiletit mitte”. Autor keerab sellele seigale muidugi mitu vinti peale. Pilet on „Dekameroni” esietenduse oma. Saksa näitlejad sõitsid selle lavastuse proove tegema Moskvasse. Lendasid. Elasid ja tegid proove kaks kuud. Lavastajaks oli Kirill Serebrennikov, kes poolteist aastat veetis kohtu käsul koduarestis ja kes hetkel võib küll sealt väljas käia, aga ei või riigist välja sõita. Mingi periood tuli ka temal kehtestada pandeemiaaegne eneseisolatsioon sellessamas korteris, kus ta oli arestis samamoodi, aga sunniviisil.

Maailm ei saa kunagi pärast koroonaviirust endiseks!? Tore on niimoodi mõelda, aga kõik märgid näitavad, et inimene on nii seatud, et tahab endist tagasi iga hinna eest. Saksa „Dekameron” pidi valmis tehtama ammu enne koroonaaega. Seda takistas lavastaja koduarest. Nüüd viiruse ajal avastati „Dekameron” kogu maailmas. Seda lugesid veebis teistele meie Draamateatri näitlejad, tean, et sama tehti ka Permis, küllap veel paljudes kohtades, mida ma ei tea. Ideed on õhus. Mis idee hetkel maailmas õhus on?

Delfiinid Veneetsias

Kui maailm kinni oli, siis levisid aegajalt uudised sellest, kuidas õhk on puhtam. Viirus tappis ja tapab inimesi, aga koaalad Austraalia metsades ei nuta. See aeg kui kohu maailm ei saanud hakkama Austraalia katastroofiga, ei olnud nii ammu. Ja kõik üle ilma tundsid kaasa. Nüüd kogu maailm toetab seda, et ökoloogiline jalajälg taastuks. Soov on edasi elada samamoodi ui varem.

Kusagilt lugesin, et loomad ei tunne erinevalt inimestest surmahirmu. Ma ei võta seda tõsiselt. Oi kui palju olen näinud paanikas linnuemasid, kes muretsevad on laste pärast, kui juhuslikult olen sattunud nende pesast mööda kõndima. Mitmed koroonanädalad olen püüdnud oma aias vältida kanti, kuhu üks musträstaproua ennast hauduma otsustas sättida. Et ta ei peaks pesast hirmu pärast eemale lendama. Viis muna on seal pesas. Nüüd ilmselt on juba pojad, ma uudishimust tahaks neid vaatama minna, aga sunnin ennast seda mitte tegema. Sisalike jalgalaskmist suure inimese eest nägin sel kevadel palju. Neil on elupaigad me aias ja nad ei kavatse ära kolida. Ega ma ei taha ka, nendega kohtumine on alati kosutav. Oma kogemustetele toetudes mõtlen nüüd, et ehk tõesti peatab looduses toimuvatele pisikestele imedele, mis ju ongi elu argipäev, inimeses peituvad hirmuhood. Kuidas see Daniel Vaarik neid loetleb…, ta kirjutab tegelikult asja veel suuremaks, öeldes: „Mitte lihtsalt hirm, aga süütut olevust süles hoidva lapsevanema paanika. Hirm kliimasoojenemise ees. Hirm selle ees, et Levila ei õnnestu. Hirm puukborrelioosi ees. Hirm sõja ees. Hirm unise rekkajuhi ees, kes just praegu Poolast Eesti poole hakkab sõitma ja kellega mu pere võib homme maanteel kokku põrgata.” See rida muidugi tuletab meelde me eestlaste muretsemise kommet – muretseme külmutuskapi, lapse, mesilaste ellujäämise ja metsade raiumise pärast, muretseme paar pudelit viina igaks juhuks… See mees, kes Lihula kandis tappis, oli teadupoolest juua täis. Peaks kindlasti alkoholimüügi ära keelama. Muigama ajab selline loogika.

Nööp ja mantel

Olen üsna kindel, et see mõrtsukas, keda ametlikus kõnepruugis peab nimetama kahtlustatavaks, ei mõelnud tulistades sellele, kas tal on relvaluba. Relvaluba ei tulista kedagi. Inimene laseb, teise inimese ka, halastamatult ja vahel ka halastust näidates maha. Selle põhjus, et seekordsel mahalaskijal see luba oli, on tegelikult kellegi kehvasti tehtud töö. Keegi rääkis mulle vanast jahimehest, kelle relvaluba ei pikendatud, sest tema naine teadis, kus relvakapi võti asub.

Kui palju tehakse meil oma tööd pealiskaudselt ja kehvasti? Miks? Kas sellepärast, et töö ei meeldi või ei piisa selle eest saadud tasust või mõlemad? Või on elus hoopis miski muu untsus? Kus läks valesti selle Lihula tapja elu?

Relvaloa soovijate psüühilist seisundit vähemasti kontrollitakse. Riigivalitsemise kohtade jagamisel, parteikarjääri alustades jms seda nõuet ei ole. Riskid teha oma tööd halvasti ja asju untsu keerata on palju suuremad. Isegi oma riigi saab asju halvasti tehes maha…mängida. Või ma eksin? Kui on psüühikakontroll ikkagi, siis tehakse ka seda kontrolli pehmelt öeldes pealiskaudselt.

Miks meil on nii, et püüame mantlit nööbi külge õmmelda, mitte õigetpidi? See ei lohuta mitte kedagi, kui kusagil on veel hullem.

Näitleja ja lavastaja, laiemas mõttes kunstnik Julia Aug rääkis mulle absurdsetest keeldudest ja käskudest Venemaal. Tundsin ses jutus ära samasuguse situatsiooni Eesti vabariigis. Peale kõige muu üks skandaal sööb meil teist. Ja seda juba järjepidavalt, niimoodi, et võib hakata mõtlema, nagu produtseeritaks skandaale, veebilugude pealkirju mitte selleks, et inimeste tähelepanu miskile eriliselt keskendada, vaid selleks, et päris probleemidelt mõtted eemale viia.

Kust ikkagi pärineb levinud mõtteviis, et teeme pikema nimekirja keeldudest ja siis jääb vägivalda vähemaks?

Mind kummitab sageli see… No ei kummita tegelikult, sellel sõnal on teine tähendus, vaid mõtlen sageli sellele, kuidas rõhutatakse, kui palju tööd tehakse. Kellel kõigil ei ole palju tööd: kirjanikel on, mis siis, et selle eest vähe makstakse või ei maksta üldse, poliitikutel on ja selle eest makstakse, olen aru saanud, et hästi. Töö tegemist rõhutame, aga töö hästi tegemisest räägime palju vähem…

Liiga palju ajutist

Kui loen ja näen arvutis seda, mis sünnib Ameerikas, tuleb meelde väikeettevõtja Valdur Tilga mõttekäik, et viirus jätab peale inimeste kõik alles – teed ja majad, laevad ja lennukid. Ja kõiki inimesi viirus ei võta ka. Ja nüüd lisaks põlvili valgetele inimestele, kes paluvad andeks mustanahaliste ees, näen märatsejate mahapõletatud ja hävitatud linnu. Muidugi võin mõelda, et kui kauplusi füüsiliselt enam pole, minnakse maale maasikaid korjama. Naerma ajab see uitmõte muidugi.

Vana hea sõber nimetab praegu sündivat trotskismiks. Ta kirjutab sotsiaalmeedias: „Trotski maailmaparandamise idee – hävitame vana korra totaalselt, et kunagi tõuseks tuhast vabade inimeste õnnelik maailm… lõhume, rüüstame, põletame – see on ju kõik olnud.” Mõtlen, et näiteks äritegemine ju ongi üles ehitatud ajutisele – igavest autot teadupärast juba oskaksime valmistada, aga mis siis saaks autotööstusest. Ka seda kuulen, kuidas turgutatakse riikides seda ajutist.

Ma ei ole kunagi suur kõigikallistaja olnud, ent ometi tunnen sellest kaduvast kombest puudust. Muud sellel viirusel muuta ei lasta. Ja inimese üks peamine omadus on kindlalt olla liikumises. Liigutakse kas valguse ja soojuse poole või nagu orav rattas. Kuidagi on tunne, et koroonajärgne maailm võiks kõigepealt sotsiaalsed maskid maha rebida. Kui vaja, piisab meditsiinilistest maskidest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga