Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene

Rahvusvaheliselt tuntud leedu kirjanik ja dramaturg Marius  Ivaškevičius on hetkel meie Vaba Lava kahe hooaja kuraator. Intervjuud täiendab tõlkija Tiiu Sandraku ülevaade kirjaniku elust ja loomingust.

Marius Ivaškevičius Tallinna Linnateatri trepil koos lavastaja Elmo Nüganeniga pärast „Kanti” esietendust 13. aprillil 2019. Foto: Siim Vahur

Küsin hommikul Vilniusest Tallinna lennanud leedulaselt hakatuseks, kuidas neil talvega on. Saan tead, et samamoodi kui meil. Üldistusena ütleb viimastel aastatel seoses oma näidendite lavastamisega, Eesti Draamateatris „Väljaheitmine” ja Tallinna Linnateatris „Kant”, siia tihedamini sattunud mees, et kui miski ilmaasjus erineb, siis meil olla tuulisem. „Keegi, mulle tundub, ei kahtle enam selles, et kliima muutub. Küsimus on, kui palju on selles muutuses inimese osalust.”

Kas te mõtlete sellest, kuidas säilitada rahvus aina enam globaliseeruvas maailmas?

Jah, muidugi. Ma olen palju kirjutanud identiteedist. Natsonalismiilmingud pole ainult Balti riikide tänane päev. Aga olen mõelnud, et ma pole vastu, kui kaotan natuke-natuke leedulaseks olemisest selleks, et oleks ühine Euroopa. See ühine Euroopa tundub mulle täna tähtis.

Pealegi – minu meelest ei ole võimalik ennast täielikult kaotada. Meie rahvus on nii tugevasti meie sees, me ei saa surra rahvusena. Me võime surra füüsiliselt nagu rahvus sellega, et meid sünnib vähe, aga lihtsalt niisama kaotada ennast oleks raske ja on tegelikult võimatu.

Keel kaob?

Keel võib kaduda… Kümmekond aastat tagasi lugesin Inglise geopoliitikute prognoosi Baltimaade kohta, et tulevikus – ei mäleta, kas viiekümne või saja aasta pärast – oleme me maailma rikkaimad maad, aga sealjuures on meie kolm riiki ingliskeelsed. On eestlased, lätlased ja leedulased, aga kõik kõnelevad inglise keelt. Siis lugedes ma seda reaalseks ei pidanud, see tundus uskumatu. Nüüd, kui vaatan oma 15aastast tütart ja kui üldse kuulan noori – kui leedu keel ei lase neil ennast kiiresti väljendada, kasutavad nad ingliskeelset fraasi. Neid fraase on küllalt palju ja ma võin juba ette kujutada, kuidas kunagi on inglise keelt kõnelevad leedulased enamuses.

Muidugi mulle, kirjanikule, kes kirjutab selles väikeses keeles, on see valus. Aga kui läheb nõnda, on nii. Mida me saaks siin teha?

Ma ei tea, kuidas teil Eestis, aga meil Leedus on keelepoliitika terav, on olemas peaaegu politsei. See reguleerib asju kogu aeg… kuidas seda öeldagi, pisut ebaloomulikult muudab ja mulle tundub, et sellega keel natuke kannatab. Pigem tuleks keel lahti lasta, et ta areneks loomulikult ja läheks edasi assotsiatsiivset teed mööda. Siis ei oleks vaja otsida ingliskeelset fraasi, et ennast väljendada.

No meil on ka see hirm, et eesti keel muutub köögikeeleks.

Kui sa teed oma tööd ja seda koos kogu maailma omasugustega, siis on vaja mingit ühist keelt. Hetkel on läinud nii, et see on inglise keel. Oleks võinud olla esperanto, aga millegipärast seda ei juhtunud. Ma vaataks siin Skandinaaviamaade poole, kus inglise keel juba ammu seisab emakeele kõrval ja lähedal ja sealjuures ei ole rootslased vähem rootslased või norrakad norrakad… Mu meelest ei tule karta seda, et inimesed oskavad rohkem keeli. Sellest tuleb kasvamine – iga uus keel annab me ajule võime töötada pisut teistmoodi, keel leiab su seest üles teistsugused mehhanismid.

Aga ikkagi… See, et meie emakeeled võivad kaduda, võib juhtuda, tundub, mitte meie eluajal. See, et kõik rahvad kunagi kaovad… maa kaob ja päike plahvatab…, ei sõltu väga meist. Me oleme väikesed sipelgad suures kosmoses.

Mis keeles teie kirjutate?

Peamiselt leedu keeles. Paar näidendit olen kirjutanud ka vene keeles. Esimene minu vene keeles kirjutatud näidend „Vene romaan” sai Kuldse Maski parima venekeelse näidendi eest. See oli mulle kui välismaalasele muidugi suur tunnustus.

Suures keeles kirjutamine annab kirjutatule suure auditooriumi.

Kui kirjutame oma väikses keeles ja tahame, et see jõuaks paljudeni, on muidugi vaja tõlkida. Tõlge omakorda on raske asi, head tõlkijad on kulla kaaluga ja mitte alati ei tule tõlge sama tugev nagu originaal. Suures keeles kirjutades on auditoorium kohe kümme või isegi sada korda suurem. Aga jälle… ma ei saa proosat vene keeles kirjutada. Kirjutasin näidendi Lev Tolstoist Moskva Majakovski teatrile ja mõtlesin, kui rumal oleks, kui kirjutaksin venelastest leedu keeles ja siis laseksin selle loo taas tagasi vene keelde tõlkida. Proovisin otse kirjutamist ja tuli välja. Muidugi ei „uju” ma vene keeles nii hästi nagu leedu keeles. Olen leedu keele „kala”, kes teab veekogu kõiki sügavusi ja nurgakesi. Vene keele ruumis ujun ma ikkagi nagu poolpime kala, aga kuidagi jõuan kohale.

Ma lõpuks ikkagi usun sellesse, et kui on väga tugev teos, siis ta leiab oma lugeja ja pole tähtis, mis keeles ta on kirjutatud. Leiab kunagi, ehk mitte kohe, aga ikkagi.

Te näidendeid mängitakse kogu maailmas.

See on natuke palju öeldud. Euroopas mängitakse ja Venemaal. Ka Uus-Meremaal oli mul hiljuti esietendus. See ei ole muidugi kogu maailm.

Kuidas nii on läinud, et teie näidendid on lavastaja ja vaatajad leidnud?

Samm-sammult. Kõigepealt hakati neid lavastama Leedus. Ja lavastajateks olid tugevad silmapaistvad Leedu lavastajad Rimas Tuminas ja Oskaras Koršunovas, keda maailmas juba tunnustati. Siis need lavastused hakkasid sõitma mööda maailma. Nendega käidi mööda festivale ja anti külalisetendusi ja siis kuidagi tekkis huvi ja algas tõlkimine.

Vaba Lava esimene kuraator Oleg Lojevski, Turkmeenia naised ja Marius Ivaškevičius Turkmeenias rahvusvahelisel „Õnne” festivalil. Foto: Märt Meos

Nõnda, et ikkagi avastasid teid omad, need, kes oskasid leedu keelt?

Muidugi, teisiti ei oleks see mõeldav. Moskvasse kutsus mind ju ka leedulane, Mindaugas Karbauskis, kes sai Majakovski teatri kunstiliseks juhiks. Kutsus, kuna teadis ja armastas mind kui autorit. Ja suutis lugeda minu näidendeid originaalkeeles. Muide, ta mu näidendeid ka teistele oma kolleegidele soovitas. Omad on ikka sild, sinu sild ja muidugi on see kõik ka ühine mentaalsus, mis aitab mõista. Ja mul on lisaks kõigele muule vedanud.

Mida te praegu kirjutate?

Ma tegin teatriga pausi ja kirjutan romaani. Praegu veel ma sellest ei räägi sest mul on selline komme, et kuni romaan pole valmis, ei tohi mõtteid temast välja anda. Aga valmis töö on näidend Svetlana Aleksijevitši raamatu „Tsinkpoisid” järgi. See on Nõukogude sõjast Afganistanis. Lavastab selle näidendi Aleksander Sokurov. Svetlana väga ootab seda lavastust, ta ütleb, et see on väga ilus tekst ja ta väga armastab lavastaja Sokurovi.

Me Sokuroviga just kohtusime Peterburis ja ta ütles, et tal on plaan sellest näidendist ikkagi teha film. Vaatame, mis saab.

Mis te tegite Nobeli preemia laureaadi tekstiga? Dramatiseerisite tema kirjutatu või kirjutasite tema kirjutatu baasil uue iseseisva näidendi?

Svetlana lubas ja ma tegin täiesti uue struktuuri. Võtsin temalt detaile ja ladusin valitust uue loo, uue maailma. Sellest tuli raamatus oleva kontsentraat. Sokurov tahtis, et näidend oleks just filmi mõõdus, kuskil poolteist tundi.

Svetlna Aleksijevitši tekstiga on nõnda, et kui loed, siis see sind väga tugevalt puudutab, aga kui püüad selle asetada teatri konteksti, siis midagi läheb katki, kõik tuleb valesti välja.

Mind väga huvitab, mida teeb lavastaja Nikita Kobelev Aleksijevitši tekstiga.

Räägite laupäeval Vabal Laval esietenduvast lavastusest „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp”, mis on tehtud Aleksijevitši samanimelise romaani järgi?

Jah, see esietendub laupäeval ja autor tuleb seda ise vaatama. Svetlana on mulle öelnud, et tema raamatute järgi tehakse palju lavastusi, kuid ükski pole tema pilgu jaoks olnud küllalt hea. Huvitav, mis Eestis juhtub ja kuidas tema seda näeb.

See, et Svetlana Aleksijevitš üldse Eestisse tuleb, on juba sündmus mu meelest?

7. veebruaril on temaga kohtumine ka Kirjanike majas Tallinnas Harju tänaval. Ma olen teda mitmeid kordi Leetu kutsunud, kirjandusfestivalile, aga ta pole tulnud. Nüüd on taas lootus, et ta tuleb Leetu oktoobris. Meil teda väga oodatakse, ta on meil väga tuntud. Tema raamatud on läbimüügi tipus alati.

Valisite Vaba Lava kuraatorprogrammi põhiteemaks „Murranguaja inimesed”. Miks?

Ma ise mõtlen sellele palju. Arvan, et meil on vaja teada, kes me oleme ja kus me asume. Sest just meie eluajal on olnud väga eredad suured muutused – 80ndate lõpp ja 90ndate algus Leedus, Eestis ja mitte ainult meil, vaid kogu kuuendikul maakerast, nagu nimetati Nõukogude Liitu.

Ma olen viimastel aastatel palju ringi sõitnud nendes kunagistes Nõukogude riikides. On huvitav, kuidas need riigid ja rahvad liiguvad erinevalt. Olime hiljuti Turkmeenias. Sellist isikukultust ei olnud ma seni kusagil näinud – kuldsed ausambad elus presidendile.

Tuleb mõista iseennast. Kes me täna oleme? Kas oleme juba lääne inimesed või veel postnõukogude inimesed? Äkki oleme teel sealt kuhugi. Kusagil viis-kuus aastat tagasi mõtlesin, et kõik me oleme juba läänes ja eurooplased, oleme täiesti vabad. Praegu on mul tunne, et see on fassaad. Et meie sisse on jäänud paljut nõukaajast, me paljus ise piirame enda vabadust.

Sellest on võimalik rääkida teatrikeeles. Mina kuraatorina pakun teema, edasi kõik need loojad ise otsustavad, mida tahavad lavastada ja kuidas sellest rääkida. Milliseid küsimusi esitada ja milliseid vastuseid anda või andmata jätta.

Jah, aga samas on peale kasvanud põlvkond, kellel pole enam Nõukogude režiimis elamise kogemust. Äkki nad ei tahagi teada sellest midagi?

Aga nad on kasvanud vanematega , kes mu meelest on natuke sellest traumeeritud. Kui meil vabadus tuli, ma olin 17aastane. Mulle tundus, et olen kõige õnnelikum inimene maailmas. Tundus, et käisin ekskursioonil selles autoritaarses koonduslaagris ja tulin sealt välja tervena. Et nüüd alustan oma vaba täiskasvanud inimese elu. Mõtlesin välja ja kirjutasin sellest, et me oleme avatud põlvkond, vastupidiselt Hemingway kaotatud põlvkonnale.

Alles pärast mõningaid aastaid mõistsin, et meie lapsepõlv Nõukogude Liidus ei läinud mööda jälgi jätmata. Ja praegune vabaduse ajal sündinud põlvkond kasvas – kui nii võib ennast väljendada – haigete vanemate juures. Jah, mul on tütar ja ma näen, kui teistmoodi inimene ta on. Noored inimesed vaatavad sellele, mis meil alles hiljuti toimus, nagu meie keskaegsele minevikule. Kui ma olin laps, siis mulle tundus ka, et Teine maailmasõda oli väga, väga kaugel. Nüüd saan aru, et see vahemaa oli vaid mõnikümmend aastat.

Kuidas te, leedulased, suhtute Rail Balticusse?

Rautee Helsingist Berliini on hea mõte, mulle tundub. Me seda väga ootame. Varssavi tundub näiteks olevat meile lähedal, mingi 500 kilomeetrit. Aga bussiga sõidab sinna täna mingi 9 tundi. Kui tuleb raudtee, on see lihtsam. Meil ei ole, jah, selle raudteega konflikti.

Millist teatrit te ise armastate?

Marius Ivaškevičius ja lavastaja Hendrik Toompere Draamateatris pärast lavastuse „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” esietendust 24. aprillil 2016. Foto: Kadri Hallik

Armastan teatrit, mis sunnib inimest mõtlema, mis ei ole meelelahutus. Muidugi ma mõistan, et on vaja ka sellist teatrit, kuhu vaataja saab tulla, unustada oma argimured ja naerda. Mulle meeldib teatris huumor, mida ei tehta nalja pärast, vaid mis kuhugi juhatab.

Pisutise kadedusega vaatan seda, mis Eestis teatriga sünnib. Mitte ainult Vaba Lava, vaid see, et teil on palju erateatreid. Meil ei ole. Meil kõik, mis suur, sünnib riigiteatrites. Kultuuris liigub väga vähe eraraha. Metseenlust peaaegu pole. Ma ei tea, kas asi on meie seadustes… Teil on erainitsiatiiv siiski aktsepteeritud. Teil tehakse rohkem teatrit. Meil vähem, aga püütakse teha lavastusi pikkadeks aastateks. Alati see muidugi ei õnnestu, ega on lavastused, mis püsivad repertuaaris aastaid. Minu näidendit „Väljaheitmine” mängitakse näiteks juba 9 aastat. Vilniuses on etendus kuus ja pool tundi pikk ja on inimesi, kes on seda näinud 25 korda. On öeldud, et see lavastus ei vanane ja on saavutanud Leedus eepose taseme, on Leedust ja leedulastest, mitte lihtne lugu emigrantidest.

Ma kuidagi tunnen, et me lähinaabritena teame üksteisest liiga vähe?

Ma usun, et see hakkab tasapisi muutuma. On tekkinud ühised projektid, mitte ainult teatris, vaid ka mujal – kirjanduses, kinos… Äkki see on seotud sellega, et on tekkinud oma raha selleks ja me ei pea enam sõltuma rahast, mida näiteks šveitslased annavad filmide promomiseks. Eesmärk tuttavamaks saada on ka Vaba Lava praegusel kuraatoriprogrammil.

Eral

Andekas ja aus looja

Tiiu Sandrak, leedu keele tõlk

Marius Ivaškevičius on praegu nii oma koduse Leedu kui ka kogu Baltikumi kõige rahvusvahelisima haardega näitekirjanik. Tema näidendeid on peale kodumaiste teatrite mängitud Läti, Eesti, Vene, Poola, Itaalia, Prantsusmaa, Soome, Uus-Meremaa lavalaudadel. Tema loomingut – proosat, stsenaariume, näidendeid – on tõlgitud peale eesti, läti ja vene keele ka valgevene, poola, saksa, inglise, prantsuse, itaalia, sloveenia jt keeltesse.

Marius Ivaškevičius sündis 1973. aasta 26. märtsil Leedu maalilises väikelinnas Molėtais arstide perre. Pärast keskkooli lõpetamist astus ta Vilniuse Ülikooli, kus õppis 1991–1997 leedu keelt ja kirjandust. Juba ülikooli ajal asus ta tööle ajalehe Respublika meestelisa Julius kaastööliseks. Seejärel suundus Ivaškevičius televisiooni, kus tegi nii ajakirjaniku kui režissöörina kaastööd kultuurisaadetele.

Hiljem on Ivaškevičius kätt proovinud filmirežissööri ja stsenaristina. Tema tuntumad dokumentaalfilmid on „Einu („Lähen“, 1999. Leedu ühest parimast kirjanikust Vincas Mykolaitis Putinasest) ja „Punsko novelles („Punski novellid“, 2000; Poolas Punski ümbruskonnas juba igiammu elavatest leedulastest.)

Marius Ivaškevičiuse esimene raamat oli novellikogu “Kam vaikų” („Milleks lapsi“), mis ilmus aastal 1996.

Romaan „Istorija nuo debesies: vieno liūdesio dviejų dalių kelias“ („Lugu pilve pealt: ühe kurbuse kaheosaline tee“) nägi ilmavalgust 1998. aastal.

Pseudonüümi Skomantas varjus avaldas Ivaškevičius samal aastal „Vikingų žygis į Apuolę: Lietuvos istorija paveikslėliuose („Viikingite retk Apuolesse: Leedu ajalugu piltides“). Erinevad kirjanikud tutvustavad Skomantase varjunime alt Leedu ajalugu noorsoole põnevas ning arusaadavas võtmes.

Näidendiga „Kaimynas“ („Naaber“) võitis ta noorte draamakonkursi ja see lavastati 2000. aastal Leedu Noorsooteatris. 2002. aastal tõi Leedu üks tuntumaid lavastajaid oma teatri lavale vene- ja leedukeelse näidendi „Malыš“.

2005. aastal ilmus nüüdseks enim rahvusvahelistel lavalaudadel mängitud näidend „Artimas miestas“ („Lähilinn“). See on tõsielul põhinev lugu noorest naisest, kes elab kaksikelu – Malmös perekond ja lapsed, Kopenhaagenis prostitutsioon ja narkootikumid –, mis ei saagi hästi lõppeda.

2013. aastal tõi Leedu päritolu lavastaja Mindaugas Karbauskas Majakovski-nimelise Moskva Akadeemilise Teatri lavale algselt leedu keeles kirjutatud ja siis vene keelde tõlgitud näidendi „Kant“ (praegu meie Linnateatri repertuaaris).

Samas Majakovski-nimelises Teatris on lavastatud Marius Ivaškevičiuse Lev Tolstoist vene keeles kirjutatud näidend „Русский роман“ („Vene romaan“), mille eest pälvis autor 2017 Kuldse Maski preemia.

2018. aastal sattus Ivaškevičius kodumaal skandaali keskmesse, kui ilmus tema 2002. aasta romaani „Žali“ („Rohelised“) kordustrükk. Esmailmumisel erilise avaliku vastukajata jäänud teos tekitas nüüd rahvuslikult meelestatud ringkondades pahameeletormi, sest romaani peategelase – metsavendade legendaarse juhi Jonas Žemaitise – kujutamist peeti tema alandamiseks. Romaani üle diskuteeriti trükimeedias ja televisioonis ning paradoksina selgus, et paljud süüdistajad polnud romaaniga isegi tutvunud. Pinnas kirjaniku süüdistamiseks ja ähvardamiseks oli soodne, sest just äsja oli kogu Leedut raputanud Rūta Vanagaitė raamatu „Mūsiškiai“ („Meie omad“, 2016) skandaal, kus ta lahmivalt süüdistab leedulasi juutide tapmises.

Veidi pärast Vanagaitė skandaali vaibumist oli Ivaškevičius kirjutanud igati põhjendatud ja mõistliku artikli oma kodulinnas Molėtais asuvast mahajäetud juudikalmistust ning Teise maailmasõja ajal aset leidnud sündmusist, millest paljudel ei olnud varem aimugi. Selle tulemusena korrastati juutide matmispaik, sinna paigutati mälestuskivi ning 2016. aasta suvel toimus Molėtais suur, oma tuhande osalisega mälestusmarss, et meenutada juutide hukkamist 75 aastat tagasi.

Kuigi Ivaškevičiuse kaine mõistusega argumentatsioon erines Vanagaitė üle võlli etteheidetest, muutusid mõlemad kirjanikud osale tundlikule seltskonnale ühesugusteks Leedu rahva reeturiteks. Ivaškevičiuse ühe teleesinemise järel sai politsei koguni avalduse, milles kirjanikku süüdistati Leedu rahva laimamises.

Pärast närvekulutavat skandaali on Marius Ivaškevičius öelnud, et ta ei kirjuta enam proosat, vaid jääb ainult näidendite juurde.

Kui varem oli Marius Ivaškevičiuse tähelepanu suunatud pigem läände, siis viimastel aastatel liigub ta ringi rohkem Leedus, Venemaal, Ukrainas, Lätis ja Eestis, sest tema arvates toimuvad just siin kõige olulisemad ja tähendusrikkamad protsessid, milles peab ise osalema.

Oma kodanikupositsiooni väljendab Ivaškevičius eelkõige muidugi loomingus, kuid ka päriselus. Venemaal on ta oma avameelset arvamust Putini režiimi kohta avaldanud nii suusõnal kui ka meedias ning temaga ühel lainel olevad kunstiinimesed mõistavad seda. Mõne aasta eest pakkus venelaste Pervõi Kanal Ivaškevičiusele rahaliselt ülisoodsat lepingut filmistsenaariumide kirjutamiseks. Kuid Ivaškevičius keeldus põhjendusega, et eelistab töötada inimestega, kes ei osale propagandasõjas.

Prast Tolstoi elust rääkiva näidendi lavaletoomist jõudis Ivaškevičiuseni sõnum, et tuntud filmirežissöörile, Putini ustavale kaasvõitlejale Nikita Mihhalkovile olevat „Русский роман“ väga meeldinud, nii et õhus hõljus võimalus näidendist film vändata. Selle peale ütles autor, et kui Mihhalkov talle niisuguse ettepaneku teeks, siis ta vastaks, et mitte mingil juhul, ja kui, siis ainult Krimmi vastu!

Ilmus Maalehes

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga