Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab

Väike suur naine, keelekõrvadega. Foto Siim Solman

Mari Tarand: „Näiteks ei unusta ma kunagi neid tubateatri etendusi, mis toimusid lausa minu majas, kus ma praegugi elan. Meie peal elasid Johansonid ja nende korteris mängiti Samuel Becketi näidendit „Õnnelikud päevad”. Andres Ehin ja Viiu Härm mängisid. See oli sügaval vene ajal. Meie toast toodi taburetid.

Tubateater, see sõna tuli koos Panso kooli teise lennuga, kus Kirjanike Maja saalis mängiti lavastust „Tagasi Metuusala juurde“.

Ellen Niidu ja Jaan Krossi korteris oli ka vähemalt üks Nigol Andreseni luuleõhtu, millega Juhan oli seotud. Andres Ehin peaks seda mäletama, mis aastal see oli.“

Andres Ehin: „See oli aastatel 19651966. Jaan Krossi toas olen ma kaks või kolm korda mänginud. Mängisime, jah, Becketit ja Ionescot. „Kiilaspäist lauljatari“. Ma arvan, et see oli siis, kui olin tööl Küsimustes ja Vastustes, mul oli palju aega. Olin suhteliselt roosa ja rahulik. Võis olla ka siis, kui olin Sirbis. Aga 1968, siis läks elu juba kuradiks kätte.“

 

 

Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist.

 

Me kohtume keelepäeval Raplas. Mari Tarand istub Rapla raamatukogu pisikeses kabinetis tema jaoks suurevõitu töötooli, heidab käed kukla taha sõrmseongusse ja vaatab mind.

See, kuidas Mari istub ja vaatab, on üks-ühele sarnane sellega, kuidas istub luuletaja Andres Ehin – näiliselt lõdvalt, käed kuklal. Vaatamine ka on neil kahel sarnane. Mari ja Andres on tuttavad 1958. aastast, nad on ülikooli kursusekaaslased. Nad on sarnased vaimult.

 

Mari, on teil meeles oma esimene teatriskäik?

Jah, on küll. See pidi olema 1946. aastal võib-olla, ma võin aastaga eksida. Siis oli Tallinnas vineerivabriku taga üks hoone, kus tegutses… ilmselt eestiaegse teatritrupi järglane. Kuidas see oli… Noorsooteater oli selle trupi nimi arvatavasti. See tükk, mida nägin, oli „Kolm karu“. Kas võis olla, et tegu oli marionett-nukkudega. Mul on meeles, et me kiirustasime, hiljaks jäime, talveaeg oli, äkki jõuluaeg või midagi niisugust. Mäletan, et me läksime pimedas sisse.

Mul on see sume, tume pimedus, must taust ja siis seal lendasid justkui liblikad või linnud. Ma arvan, et see oli ikkagi nukuteater marionettidega. See on väga üksik pilt.

Sellele järgnes veel „Saabastega kass“, ilmselt sealsamas. Ma ei hakka seda täpsustama, aga teatrilood kindlasti ütlevad, kas see oli Noorsooteater. Väike ma olin.

Midagi järgmist meeldejäänut oli Estonias „Hunt ja seitse kitsetalle“.

Minu klassiõde oli Terje Kruus, hilisem Terje Põder, Veronika Kruusi tütar, Ago Endrik Kerge oli tema tädipoeg ja nad olid teatriga seotud. Me lavastasime ise koolis teises klassis, see oli 1949. Terje lavastus oli “Hunt ja seitse kitsetalle” ja meie klass lavastas „Punamütsikest“. Vahetundide ajal esitasime üksteisele.

 

Keda teie mängisite?

No mina mängisin alati ikka peaosa. (Naerab nakatavalt.) Algklassides. Pärast ma enam ei saanud. Seitsmendas keskkoolis ma isegi ei mahtunud enam näiteringi, sest seal olid bossid ees. Silvia Laidla juhatas näiteringi ja mängisid Aarne Üksküla, Meeli Alev, hilisem Sööt, Tõnu Aav.

Teatri osa minu teismeliseks kujunemisel oli muidugi tohutult tähtis. See tuli sellest, et käisime pioneeride palee ringides, kes laulukooris, kes teadustas. Kord oli vaja ühte hästi koledasse August Jakobsoni tükki, mille nimi oli „Kaotatud paradiis ehk suremine“, lapsi. Sest seal teises vaatuses kõdunev kapitalism varises kokku. Lapsed tulid pioneerivormis, lauldes “Noorte mitšurinlaste marssi”. „Meid kutsub kevad, kutsub tee…“. See oli selline turu, täituru pilt. Arno Suurorg oli mingi rahajõmm, allakäinud, purjus, laulis, et elu, see võib kraavi minna, teda lükati käru peal lavale… Siis tulid pioneerid, Leili Blumer oli pioneerijuht. Tulime lavale, vedurijuht Oskar Golding ja tema armsam töölistüdruk… Selline hästi skemaatiline, mustvalge tükk.

Aga sellega seoses oli meil vaba pääs Draamateatrisse 20-kopikalise piletiga teisel rõdul. Alati võisime tulla ja sisse saada. Siis me küll vaatasime niimoodi „Antoniust ja Kleopatrat“ ja „Libahunti“ ikka kümneid ja kümneid kordi. Ma mäletan, et „Antoniuses ja Kleopatras“ oli Harri Otsa muusika, see on siiamaani kõrvus. Aino Talvi ja Kaarel Karm muidugi.

Enne teatrit sosistasime omavahel, et ei tea, kas tuleb. Ma ei mäleta, kas kaheksa või kümme või mitu inimest pidi olema, et etendus ära ei jääks. Kas ikka mängitakse „Libahunti“? Viis vaatust oli ja kõik dekoratsioonid olid nii-öelda realistlikud, ehitati üles terved talutared. Vaheaegadel käis hirmus kopsimine, ehitati. Uhke.

Siis 1953. aastal, ma olin 12, tuli kuulus lend noori näitlejaid Moskva teatrikoolist. Kalju Kiisk, Ita Ever, Ellu Puudist, Jaanus Orgulas ja Erich Jaansoo… siis tulid nende tükid, „Kevade“…

 

Jah.

Siis läksin mina 1958. aastal Tartusse ülikooli. Et 17-aastane noor laps läheb ja kuidas ta seal on… Seetõttu ei läinud mina intrisse, vaid elasin kostilapsena Irdide juures. Mu isa-ema tundsid põgusalt Irde, nagu ikka. Ma ei tea, kus see tutvusjuur on, aga see on nagu täna Eestis, kus ju kõik kõiki tunnevad.

Nende tütar Kaisu, hilisem näitleja Kais Adlas oli 7. klassi tüdruk, mina esimese kursuse üliõpilane. Elasime ühes toas. Minul oli seal kokkupandav voodi ja jällegi tagas see vabalt teatrisse pääsu. Sain Vanemuist vaadata.

 

Mis mulje Ird teile jättis inimesena?

Oi, ma ei hakkaks seda küll… Ei, ma võin rääkida. Hilisemas elus raadiotoimetajana ma olen temaga ka intervjuusid teinud. Ükskord, see oli juba pärast Epp Kaidu surma, käisin ta juures ja tegin. See on praegu sulgudes kõik, mäletan, et see oli väga imelik kohtumine. (Ilma pausita.) Nojah, see selleks!

Nii palju ehk, et kui ma päris laps olin, käis ta meie ühiskorteris külas Ita Saksal. Kui ma vahel ust lahti tegin ja onu Ird tuli, siis ma alati mõtlesin, et ta on purjus. Ta ei olnud kunagi purjus, üldsegi mitte. Aga tal oli niisugune hoiak või olek, natuke nagu hirmutav.

Siis, kui ma nende juures elasin, ei puutunud me palju kokku. Hommikul nemad magasid, õhtul olid teatris. Mul on meeles, kuidas Kersti Merilaas neil külas käis, siis küll võeti mind, tudengit, ka sinna juttu ajama, kohvitassi juurde. Teatriasjadest rääkisime küll.

Ainus, mida ma oskaks otseselt ütelda… Tol ajal oli nii, et teatrit tehakse rahvale, lihtsale inimesele, nagu see kommunistlik ideoloogia oli, et kunst kuulub rahvale. Temal oli see, vähemalt siis mulle tundus, väga siiras. See ei olnud õõnes, vaid ta tõesti uskus sellesse. Ükskord ütles Kaisule… kui Kaisu midagi ütles lapsena (Mari teeb Kaisut) riietuse kohta, noh et kuidas teatrisse tulevad kampsunitega. Siis isa täitsa vihastas. (Mari teeb Irdi.) Hõõ, nende jaoks me teemegi teatrit, mitte sinusuguste jaoks. Selline puhang. Selline detail.

 

Tollel ajal olid teatrimehed suured – Panso, Ird, Lauter… ühiskondlikult hästi märgatud.

Nojah. Siis oli kõik ju nii väike ja vähene. Kõik oli kuidagi, no kuidas ma ütlen, kastidesse paigutatud. Kui sa olid, siis sa olid.

Seda ma olen palju mõelnud, et kõige suurem murrang ja muutus on teatris see, et vanasti oli teatrikool, sa õppisid, said diplomi ja mingi koht sulle kindlasti anti. Sind määrati kuskile teatrisse.

Aga teatritöö ei ole ikka päris nii, et lähed ja teed tööd. Kõik oleneb õnnest, juhusest… andest ja tööst muidugi ka, aga siis ei olnud neil, kes suures hoovuses ei saanud jalga maha või millegipärast ei õnnestunud või jäid kõrvale, võimalust ennast tõestada. Teha nii, et aga ma võtan kätte ja teen ise oma trupi, küsime toetust, punnime, näitame… Siis selline võimalus peaaegu puudus.

Praegu ma ei ütle, et see kerge on, on vähemalt olemas võimalus võidelda, otsida ja püüda ennast kunstis tõestada. Kunstis ei saa nii, et ma sain diplomi ja pean saama nüüd palka ja tööd ja kõike.

 

Milline on teatri koht pisikese inimese arengus, teid ju isa-ema saatsid teatrisse?

Lapsepõlves muidugi viidi. Nii nagu meiegi oma lapsi viisime, saatsime, kutsusime, soovitasime. Võib-olla päris lapsepõlves mõjus ka see, et Paul-Eerik Rummo oli meie majanaaber ja mängukaaslane ja tema isa töötas kunstide valitsuses, oli seotud teatriga, Estoniaga.

Salme Reek käis Paul-Eeriku sünnipäevadel, tädi Salme. Jah, lapsepõlves tuli see teater hästi lähedale, aga eks ta mängudes on olemas kõigil lastel, see pole midagi haruldast.

Ma ei oska öelda, et keegi oleks meie teatrihuvi suunanud, see oli ikkagi osa kõigest meid ümbritsenust. Raamatud, lugemine, kontserdid, kunstinäitused, teater see oli iseendast mõistetav. See kuulus selle hariduse juurde, mida ma peale kooli veel ise endale hangin.

 

Eestikeelne teater on ainus kunst, mida saabki teha vaid eesti keeles ja eestlastele.

Teater keelehoidjana on muidugi väga tähtis. Mul on kurb meel, et saan rääkida teatrist oma mingisuguste muljete ja mälestuste põhjal. Ma juba oma seitse aastat õieti teatris mitte midagi ei näe ja ma ei saa…

See, missuguse jälje teater on mulle lapsepõlves jätnud, on millegipärast väga tugev. Lõppude lõpuks, eks minulgi oli väike unistus teatrikoolist. Aga see, kuidagi oli juttu sest isaga (Paul Viiding), kes muide ka teatrit armastas. Ma olin selline teismeline, kui isa avaldas kunagi mõtet, et näitleja on võluv, haarav ja huvitav elukutse kindlasti. Aga tagamõte oli umbes see, et pole 100-protsendilist ei, ta sõna “protsent” ei kasutanud , et see ei ole elukutse, kus tingimata peaks õnnelikuks saama.

Minu meelest sellega on väga palju öeldud. See on väga raske ja alati mitte ainult sinust sõltuv. Sa võid olla küll tubli, aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab. Kas ikka õnnestub, kas sa saad otsa peale, kas mõni lavastaja märkab sind? Võitlused, võistlused sõbrannade, partnerite vahel, paratamatud trügimised – need kuuluvad selle elukutse juurde.

Ma arvan, et isa tookord midagi mulle mõistu ütles. Kuigi ta ei takistanud. See on võluv maailm.

 

Ma vahel näen teid teatris käimas.

Vähe käin. Ma ei lähe ennast kurvastama, kui ma ikka üldse ei näe meetri kaugusele, mida ma vaatan. Viimati vaatasin Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ Linnateatris. Istusin esimeses reas, spetsiaalselt palusin. Sain kõigest osa, ma usun, miimikat muidugi ei näinud. Lavastust „Keskööpäike“ vaatasin ka esimesest reast, jäin samuti rahule.

Möödunud suvel käisin ka Tammsaare/Lennuki “Vargamäe varjus” etendusel, ka jäin rahule. Pärast teised ütlesid, et kostüümid olid imelikud, aga mina ütlesin, et ma ei tea ju, missugused nad olid.

 

Te ei näe, aga te ju kuulete.

Ei, teatris peab ikka nägema kõike, lavapilti, liikumist, miimikat, kõik mängib kaasa. See on ikka… No ma kujutan ette, et see on ikka väga vaene, mis mina sealt kaasa saan, võrreldes sellega, kui teised räägivad. Isegi see suur Nüganeni vabaõhutükk Tammsaare mail, “Inimene ja revolutsioon”, seda me käisime ka vaatamas ja see jättis mulle sügava mulje, see vähene, mida mina sealt siis nägin. Pärast teised rääkisid, et kõige uhkem oli, kui hobused sealt metsa äärest tulid. See jäi minul nägemata.

Nüüd ma olen kõik loetlenud, mis ma viimastel aastatel näinud olen, lisaks veel Kivirähk, „Ingel, ingel, vii mind taeva“, see oli ka vägev. Niisuguses väikeses teatriruumis, kui ma ees istun, saan, ma arvan, enam-vähem 90% kätte. Pidin peaaegu unustama oma armsa Theatrumi. Kus tilluke saal on alati imet täis.

Ma toetan oma mõttes väikseid ja tublisid, nagu näiteks Variuse teater. Ma neid armastan ja austan, nendes on oma joon. Olen nende teed algusest peale jälginud. Kui paljud noored inimesed sealt haridust saavad…

 

Kuidas me näitlejad on?

Neil diktsioon jätab soovida üldiselt. Silmaviga mul on, aga kuulmise viga ei ole. Ei saa ütelda, et vana ja kurt.

Ma suure rõõmuga vaatan televiisorist nüüd seda näitlejate luulelugemist, aga selle kohta on mul väga tõsiseid etteheiteid, arvatavasti toimetajale.

Kui Marie Underi „Jõulutervitus“ algab poole pealt ja Debora Vaarandi „Lihtsad asjad“ lõpeb enne lõppu, on kuskilt ära lõigatud. Enamik näitlejaid ei saa silmi paberi pealt lahti. Kui niimoodi ekraanilt üks luuletus, klassikapärl esitatakse, siis tahaks, et see inimene, kes seda loeb, vaatab sulle otsa. Ma arvan, et niisuguseid näitlejaid leiaks küll, kellele antakse lugeda Ennot või Liivi ja ta tuleb ja see on talle tähtis, tal on see peas.

 

Te vend Juhan Viiding, kas ta oma teatrit tehes teie…

Ei, Juhan ei küsinud meie käest, ei-ei. Ma ei tea, kuidas tal oli abikaasa või tütrega. Ta loomulikult teadis, et me tuleme vaatama, ja hindas seda, aga meie tema kriitikuteks sellisel viisil küll ei olnud, meie, tema õed. Me muidugi elasime kaasa ja muretsesime. Omal ajal, kui ta tegi niisuguseid asju, mis olid vastuolulised ja ajast natuke ees või marginaalsed. Nagu oli kas või „Niagaara“ või siis tema „Olevused“, isegi kui ta lavastas selle väikese „Vedelvorsti“… Õudselt elasime kaasa.

Ja kui sa vaatad nii armastava ja kaasaelava pilguga, siis sa ei ole mingi õige kriitik.

Mõned asjad on väga teravalt meeles, mõnda asja on hiljem ka näidatud, nagu „Kolme õe“ Tusenbachi. Seda vist ei ole salves, aga mulle on silma ette jäänud „Per Gynti“ lavastus, mis mulle üldiselt ei meeldinud väga. Seal see monoloog, ees lava ääre peal „See kaunis maa“, on mul meeles. (Hästi vaikselt.) Minu meelest see oli hea.

 

Te ütlesite, et kui sa vaatad armastava pilguga… Kas kriitik peab äsama?

Ei, kindlasti ei ole see omaette eesmärk. Minu vanaaegses käsitluses ei pea kriitik ütlema tegijatele, kas nad tegid hästi või halvasti, panema neid edetabelitesse nagu tänapäeval moes on. Ta peab olema side publiku ja loojate vahel. Kriitik muidugi annab hinnangu ka, aga rohkem peab ta aitama lavastaja ja kunstnike mõtet leida või eraldada või ühe võimaluse välja tooma, et kuidas seda võiks vaadata. Mida sellest tasuks otsida.

Mõnigi kord kriitika aitab, ütleme, et sa oled näinud lavastust ja loed kellegi tarka käsitlust ja mõtled: ahhaa, ma seda ei osanudki näha.

Mina, ma olen liiga pehme loomus, kes… kunstis on seda nii palju, et tehakse üksteisele haiget. „Haiget teha on ju kerge väikse’ laululinnule.“ Kriitiku elukutse… seal peab olema terane, ratio ja tunded peavad väga kooskõlas olema. Ma ei kadesta neid, kes peavad kirjutama.

 

Te olete öelnud, et oma keelesaadet tehes te ei tahtnud võtta endale keelepolitsei kohustusi.

Jah, ma tahtsin, et saade oleks keeleteemade vastu huvi äratav pigem.

 

Te pojad on küll lajatajad.

(Kõrgendab häält, pilk läheb unelevast teravaks.) No nüüd me jõuame lemmikteemani. Mispärast pojad on lajatajad?

 

Ma ei heida neile seda ette siin.

Ma tean. Sirgjoonelisus, kiire väljaütlemine… olgu, jätame selle jutu pooleli. Ma ei hakka oma poegadest rääkima. Mul ei olnud see kavas.

Ma kordan seda, et nüüd, valimiste ajal ma elasin kaasa, kuulasin ja vaatasin suure rõõmuga, et veel pole kadund kõik. Perekondlik traditsioon, et tuleb katsuda oma mõtet selgelt väljendada, see on ikkagi mingil määral olemas. Ei hakka mina poegade eest siin midagi ütlema.

 

Nad ikka nõu teilt küsivad?

Armas taevas, nad on vanad mehed ju. Nõu ikka küsivad, üks päevgi Indrek kontrollis minu käest ühte tsitaati. Ütles, et ta teab, onu Juhani luuletuses oli niisugune asi, et kuidas see täpselt oli, kas sul on peas. Ikka küsivad ja räägime kõigest ju. Me oleme väga lähedased.

 

 


 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga