Tiitleid juurde ma ei lisa…

Tahan ka siin, Nädalise Teatrikülgede ruumis öelda, et olete oodatud me toimetusse, vaatama näitust, mille pealkiri on selle jutu pealkirjaks ühtlasi. Need pildid, mis me toimetuse seintel, on pildistanud Viio Aitsam ja mina ka. Mõned pildid vaid ei ole tehtud Teatrikülgede tarvis. On muidu tähtsad kultuuris, sest neil on inimesed, kes loomingust kantuna oma tegemisi seavad.

Näituse nimel „Tiitleid juurde ma ei lisa…“ on mitu tähendust, nii nagu sellelgi, et tegu on juubelinäitusega. Olen nimelt seda usku, et tiitlid suurt midagi ei maksa, kui nende kõrval ei ole lugu. Toimetusenäituse piltidel see lugu on ja mitte ainult kellegi meeles ja peas. Need lood on kirjas.

 

Näitusemaitse saamiseks vajutage Teatritasku rubriiki Tegelased

Eelmises Teatrikülgede numbris rääkis meister Kalju Komissarov taluvusest. Nii-öelda eetriväliste näidetega. See taluvuse piiride ja piirituse mõte jäi kuidagi vaevama. Nüüdset teatrilehte tehes ma siis kasutasin võimalust ja küsisin Evelin Pangelt ja Priit Võigemastilt, mis aitab neil taluda seda, et kõik ei tule siis, kui tahad – loominguga on kord ju see lugu. Enne, kui Evelini ja Priidu mõtted seoses taluvusega siia üles kirjutan, lasen hoopis rääkida Arvo Kukumäel.

 

Elu on niit, mille otsas on kilinad

Tegin jutuajamisest Arvoga loo Maalehte aasta miskil viimastel päevadel ja see ilmus 2004. aasta algul. Arvo ütleski siis, et elu on niit, mille otsas on kilinad. Seletas kah, mida see tähendab: „See, kuidas kilinatest mööda saad… Elu pole petukaup. Ennast ei ole võimalik petta. Teisi on. Nõges tuleb pettes püksi varem või hiljem. Iseenda eest ei põgene.

Kõige valusamad on vitsad siis, kui suhted osutuvad petukaubaks. Siis oled ühel päeval üksi ja pole enam küüsi ka, mida närida. Andeks saab kah, kui ikka südamest tahad andeks saada. Ei tohi lasta tehtud vigadel endas praadida. Mine ja lahenda see ära. Julge endale tunnistada, kui oled eksinud.“

Tookord seda Kuku helmeste lugu tehes võlus väga see, et pealtnäha tugev setu mees ei kartnud olla tundlik. Näitlejaametist rääkis nii: „See amet on nii habras… see ei ole õpitav. Kas sulle on antud või ei… Ka see on saatusest ette määratud, kui palju sul on õnne. Mida sulle pakutakse, kui palju, kellega koos. Kas sust saab kunagi Kukumägi või saab Peeter Puu, kes on ka näitleja, aga keegi teda ei tea.

See leib ei ole sugugi nii magus. Ei Kukul ega Puul. Seda ei maksa taga igatseda, aga kui see nii ette antakse, siis tuleb seda rada käia.“

Tookordsest kohtumisest tegi pildi Karin Kaljuläte. Kukul on sellel pildil seljas ülikond ja peas kaabu. Ta seisab Radissoni hotelli katusel ja vaatab all laiuvat Tallinna.

Kui ma siin nüüd oma õnnele ja taluvusele mõtlen, siis tuleb tunnistada, et olen hetkel õnnelik sellepärast, et Eestis ja teatris on sellised Evelin ja Priit. Ka see on tähtis, et nende kahe foto taga, mis eilsest toimetuse seinalt otsa vaatavad, on muu hulgas ka alljärgnev taluvuse jutt.

 

Imikuga kuurordis

Priit Võigemast räägib, ise nimetab ta seda „pisut woodoo-jutuks“, sellest, kuidas talle ta õigel teel oleku kinnituseks märke antakse. Ütleb, et neid tuleb märgata ja lugeda osata. Räägib oma Raplamaa seostest, Uku Uusbergist, Märt Avandist, Vaiko Eplikust, Thea Paluojast, Krista ja Hillar Oleskist. Räägib enda jaoks märgilise loo sellest, kuidas lavakooli katsetel luges katkendit Andres Ehini tõlgitud raamatust „Libarebased ja koolnud“, mille avastas tänu Vaikole, kes seda raamatut laulukooslusele nimega Segased oli vaimustusega ette lugenud.

Evelini tugi on kodu ja laps. „Mul on vahel isegi kahju meesnäitlejatest. Ma saan lapsega selle teatriree pealt täiesti eemale. Ma siis absoluutselt süvenenult tegelen täiesti teistsuguste asjadega.“ Evelin kinnitab, et tal ei ole kordagi tulnud pähe mõtet, et jääb rongist maha. See on nii ka nüüd, kui ta taas last ootab. „Mulle oli see lapseootus… Olin lapsega kodus. Ta oli väike, kui tekkis tunne, et tahaks midagi lugeda. Vaatasin me raamaturiiulis ringi – kõik on ainult teatriraamatud!“ Seepeale hankis Evelin omale naistekaid ja luges. Imikuga kuurordis olemiseks nimetab Evelin seda oma eluperioodi. „See, et Priit seda elu ei saa elada ja peab tööd tegema, tundus mulle siis väga traagiline. Mulle kõrvalt vaadates muidugi tundub, et Priit ongi parema taluvusega kui mina. Mina olen kärsitum. Tundub, et tema jaoks ei olegi see taluvuse asi mingi eriline küsimus,“ räägib Evelin.

Priit usub, et kui inimene midagi hirmsasti tahab ja siis sellest ilma jääb, on see sellepärast nii, et kusagil ootab veel parem võimalus. “Vana tuntud filosoofia, aga toimib, et kõige otsem tee kusagile punkti on minna ringi. Jah, ka läbi muda ja üle kivide ning kändude,“ ütleb Priit. Evelinil on meeles kursusejuhendaja Elmo Nüganeni kooliaegne jutt. “See kõlas umbes nõnda, et kui sa midagi väga tahad, südamest tahad, siis see juhtub sinuga kindlasti. Võib-olla natuke hiljem, kui sa tahad, aga juhtub. Kui ei juhtu, siis järelikult tahtsid vale asja.”

Evelin ütleb, et see jutt on tal aidanud taluda neid muresid, mis naisnäitlejate puhul võivad olla teravad – „miks mina seda rolli ei saanud?“.

Vaat selline jutt lugudega Nädalise toimetuse seinal olevatest piltidest, mida teid vaatama kutsun. Kui keegi mult küsiks, et kuule, Margus, mis sul aitab taluda olemise talumatut kergust, siis ma viitaksin mõnuga „Tiitleid juurde ma ei lisa…“ fotodel olevatele inimestele, neile, kes meie ümber.

Lõpetades meenus, kuidas Arvo Kukumägi ütles, et mees peab hell olema, ja see käivat läbi silma, mitte mölina. Selge pilt seegi.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga