Sõdur läks Raplast Austraaliasse

Margus Mikomägi 

Mine tea, kas õhus oli teistmoodi hingestatus kui see esimene kord, kui vaatasin „Sõduri“ etendust Eesti teatri festivali ajal paar aastat tagasi. Igatahes mõjus see, mis nägin nüüd Raplas, mulle sootuks vähem igavikuliselt ja sootuks enam ajalootunnina kui esimesel vaatamisel.

Vahepeal on näitlejad Ain Lutsepp ja Roman Baskin mänginud seda lugu Ameerikas ja Eestimaal. Rapla etendus kandis järjekorranumbrit 47 ja R.A.A.A.Mi hinge Märt Meose sõnul võis see olla viimane Eestis. Kolmapäeval sõitis trupp Austraaliasse, kus on plaanis mängida veel seitse korda.

Olen 2007. aasta septembris Teatrikülgedel “Sõduri” kohta kirjutanud: „Mõlema näitleja tase on selline, et neid võidki vaatama jääda. See, millise häälega Baskini sõdur loeb kindrali armastuskirja oma naisele, milliste silmadega lunib endale kindrali Georgi risti… See, kuidas Lutsepa kindral ütleb sõna „armastus“, kuidas räägib lugu prantsuse koka kimbatusest rasvase liha valmistamisel, kuidas ta püüab jääda väärikaks…”

 

Küürakas – Roman Baskin ja Kindral – Ain Lutsepp

Loo teistkordne vaatamine vaid kinnitas minus siis kirjutatut. Vahest oli erinev vaid see, et esimesel vaatamisel jäi miskipärast jõulisena meelde Lutsepa kindral. Raplas hiilgas pisut enam Baskini sõdur. Üks sisuline arusaamise erinevus siiski tekkis kaht etendust võrreldes. See aga on ilmselt seotud minu enda mõttemaailma liikumisega kahe nähtud etenduse vahelisel ajal.

Pärast Tartus nähtud etendust mõtlesin ma rohkem sellele, mis määrab maailmas selle, et ühest saab sõdur ja teisest kindral, aga nüüd jäi pähe kummitama mõte sellest, et alatuse ja küünilisuse jõud on nii suur, et salakavalus ja silmakirjalikkus ei saa kunagi karistatud. See mõtteidu laieneb, kui mõtlen sellele, et sellised sõdurid, nagu mängis Roman Baskin, istuvad ka täna kindralite kabinettides ja kindralid on paremal juhul ise pagendusse tõmbunud.

Esimest korda “Sõdurist” kirjutades lõpetasin loo nõnda: „Kui oleks mu teha, ma teeksin etendusele ka teise vaatuse. Ei muudaks midagi, aga laseksin meestel vahetada rollid. Kindral mängiks sõdurit ja vastupidi. See, kuidas mõlemad näitlejad oma küüru kandsid, teeb au neile ja teatrile.“ Olgu nõnda ka täna.

***

Tühi ruum enne „Sõduri“ etendust Raplas. Laval on vaid nii palju asju kui vaja näitlejatele mängimiseks. Kõik on päris, miski ei ole butafoorne. Tool, laud, vaip, puust kastid, kapiotsas olev raadio, laualambid, hiljem mängu tulev mõõk… Kõik on minimalistlikult täpne, midagi ülearust pole. See ruum ei sekelda, hoopis aitab näitlejat mängida ja publikut mõista, äkki ka kaasa mõelda. Etenduse kunstnik on Ervin Õunapuu.

 

***

MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. on erinevate kultuuriprojektide läbiviimisele spetsialiseerunud vabatahtlik ühendus, mille peamine töömeetod on erineva temaatikaga dokumentaalse materjali (intervjuud, sotsiaalsed ja kultuurilise olemusega uurimused, kirjad, päevikud jms) ümbertöötamine igas vanuses publikule suunatud näidenditeks.

R.A.A.A.Mi hing ja ellukutsuja Märt Meos ütleb, et kaheksa tegutsemisaasta jooksul on teatriühendus tellinud Eesti autoritelt 21 algupärast näidendit ja neid peale Eesti ka maailmale näidanud. Tuntum vahest kunstnik Eduard Wiiralti lugu Viimsis „Põrgu Wärk“.

„Aga uusi juba kirjutatakse. Julius Kuperjanovist kirjutab Urmas Lennuk. Loo lavastab Ain Mäeots. Hüürus esietendub suvel näitemäng Kitzbergist ja vend Vahindrast (paljasjalgne Tõnisson). Loo paneb kokku ja ka lavastab Katrin Saukas.“ Seda kultuuri ja Eesti algupärase dramaturgia edu lugu rääkides on Märt Meos pisut murelik, sest üldiste rahakärbete ajal võib kaduda ka see pisike, aga vajalik toetus, mis riik on seni andnud nn kolmandale sektorile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga