Männa seemned New Yorki

Ma usun, et sain selle mõtte mõelda Tõnu Õnnepalult. Ta näidendis „Vennas” saadab Hiiumaal elav vend New-Yorkis elavale vennale männiseemneid. Miks ta seda teeb? Selleks ma arvan, et välismaal oleks kaasas tükike kodumaad.

Männi ja muude okaspuude seemneid saab nõnda, et korjad käbisid. Paned need ahju otsa kuivama ja siis puistad käbid tühjaks. Meil Saaremaal metsavahid teadsid, et kidura männi seemnetest kasvavad samasugused kidurad rannamännid. Just sellised, millistest Hiiumaalt New-Yorki õnne otsima läinud eestlane puudust tundma hakkas kord.

Novosibirski linnas õitsvaid õunapuid vaadates tulid meelde lood kuidas Siberisse saadetud eestlased: ka küüditatud rajasid seal viljapuuaedasid. Õunapuu seemned, õunaseemned. See oli väärtus, see oli tugi elama jäämiseks.

Kuulus Leedu dramaturg Marius Ivaškevičius, keda me teame näidendi „Väljaheitmine” järgi Eesti Draamateatris, ütleb Moskva sama lavastuse esietenduse puhul tehtud intervjuus, et kodumaa ei ole maa, on inimesed. Kui kodumaalt lahkutakse, jääb maa ikka sinna, kus ta oli. Igal inimesel on see ilmselt erinev, aga veel sajand tagasi, siis kui Eesti riiki veel polnud, tahtsid inimesed, kes ise siit lahkusid või olid sunnitud lahkuma, et siinsed saadaksid neile kodumaa mändide seemneid.

Ivaškevičius arutleb, et iga inimene on osa oma maast. Kui me siit lahkume, viime selle tüki kodumaad kaasa.

Ma ei tea, aga tahan uskuda, et meie metsarahvas on mööda kodumaad kõndides pannud tähele käest lastud suuri kolhoosiaegseid õunaaedu. Mina olen ja siis olen seal juures mõelnud, miks me laseme käest selle hea. Mõtlemise teeb kitsaks, kui vastus on, et okupatsiooniaegne Eesti õunaaed ei saa hea olla, sest see on okupatsiooniaegne …

Kuu algul maanteeäärset suurt noort õunapuuaeda märgates lubasin, et tulen teda vaatama siis, kui on õitsemise aeg. Nii eriline tundus ta seal meie talves. Puhkas, et puhkeda.

Oma riigi sünnipäeval me võikime kokku leppida, et leiame aja ka ilu näha. Muidu tõesti ei ole enam üldse aega. Ja New Yorki saadme männiseemneid, meie omasid.

 

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga