Mandariinid on sõjavastane film

 

alt

Aja märk seegi, et samal päeval, kui „Mandariinide“ film nomineeriti Oscarile, sai seda vaadata võrgu vahendusel You Tubest.

Vaatasin ja see puudutas mind üsna valusalt. Haakis viimaste aastate mõtetega. Kinnitas, et vanu tarku mehi tuleb kuulata. Jah, elu õpetab või elamine õpetab. Kui tahad õppida. Filmi peategelane on vanamees nii noored teda kutsuvad.

Küsisin vana targa mehe ikka jõudnud nooruslikult Gruusia lavastajalt AVTANDIL VARSIMAŠVILILT sügisel:

 

Mida tähendab vabadus?

AV: „See on kõige ilusam sõna maailmas. Sellepärast ma oma teatri ka nõnda nimetasin. See ei tähenda seda, et kõik on lubatud. Vabadus… vabad inimesed vabade inimeste keskel, vabad näitlejad vaba publiku ees, etendused, kus räägitakse inimese sisemisest vabadusest. Me ei ole vabad ikka veel, pole sisemiselt vabad ja selle vabaduse leidmine, selle tee leidmine on teatri ülesanne. Tuleb rääkida sellest ja oma teatris me seda ka teeme, mis segab olla vaba. Millise tee me peame läbi käima, et olla vabad? Mida tähendab olla vaba? Ja tuleb näidata seda, kui suur õnn see on vaba olla.

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi.“

 

 

Ma usun, et Vanemuise noored näitlejad mängivad ta lavastust „Armastan! Armastan! Armastan!“ veel ja veel. Usun, et kohtumine lavastaja mõtetega neis mängides üha sügavamale inimeseks olemisse jääb.

Aga Mandariinide film on tehtud, uskudes inimese muutumist paremaks maailma kurjuse sees. Meil on inimeseks jäämise võimalus. Ja valik on meie siin elus, mida me elame üks kord.

Film on mu meelest selline vana ja konservatiivne ja mõjub, usun, nagu uus. Tõsi, ka see lugu on täis kohti, kus vähegi maitsetumad mehed, vähem kogenud mehed, maitsetusse libastuksid, mingeid kohti üle ekspluateeriksid… noh, nagu kombeks. Filmitegijad on koos usaldanud ennast, mitte nõunikke, kes paremini teavad, mis edu toob. Need mehed võeti appi alles siis, kui film oli valmis.

Film on karge, lihtne, maitsekas ja mis peaasi, arukas. Filmitegijad (kohe kõik) on valinud poole ja julgevad seda öelda. Öelda nii valusalt, et ajab nutma. Jah, need filmitegijad on vabad hirmust ja see teebki vabaks. Ei häbeneta melodramaatilisust. See on nii haruldane me tavaelus. Õnneks seda on märgatud. On märgatud, et selles filmis on valu maailma lõhkuva hullumeelsuse pärast. See meie ja nende isiklik valu.

Ja Raplamaa peaks märkama, et selle Oscari filmi tegijate seas on siit pärit Harmo Kallaste.

 

Filmikeeles Eesti meestest ja natuke naistest ka

 

alt

 

Kaks aasta alguses televiisoris näidatud Eesti filmi − „Kertu” ja „Free Range” − on kui üks.

Paar päeva pärast filmide vaatamist kangastub kaader ilusast naisest, kes tualetis oksendab. Teine sarnasus on kahtlemata see, et meespeategelane mõlemas filmis meeldib naistele. Ja kolmas, et mees on andekas, aga joodik.

Olen viimastel aastatel palju mõelnud, enamasti näitleja loominguga seotult, klišeedest. Mõte pole veel lõpuni mõeldud, aga see koht on selge, et kuulsaks saab näitleja, kes oskab mängida trafaretseid arusaamu, olukordi ja inimesi, lisades sinna grammi originaalsust. Originaalsus võib olla ka saladus, mille näitleja nähtavaks mängib, aga välja ei ütle.

Kertu film ongi ainult klišeedele põhinedes kirjutatud ja – nagu enamasti kõigis Eesti filmides – on labasus asetatud kaunisse looduskeskkonda. Maale jäänud mehed põletavad elu. Kes edukam, on jõhkard. Mis sobikski tema iseloomustamiseks paremini kui stseen, mismoodi ta jahilt tulles mõnuga metssiga nülib.

Mereäärsel peol laulab kindlasti Ivo Linna ja vanad naised peavad oma joodikutest poegasid üleval, kasvatavad lambaid ja sõidavad traktoriga. Vinti keerates need vanad targad mutid mehi purjuspäi traktorirooli ei luba, ka astudes elu hinnaga masinale ette.

Ja ilmtingimata peab näitama selles mandumises suguakti, parem kui paar korda ja tuima nühkimisena.

Filmi finaalis peab dramaturgiliseks hõllanduseks olema abordilaud ja kaunis naine, kes on otsustamas elu ja surma üle, akna taga kiirabi- ja politseiauto, punnvõrril vähihaige kangelane koos jõhkardist lapsepilastajaga … ja lõpp peab olema õnnelik. Klišeedele paneb punkti jõuka maamehe juurest lahkuv naine.

Kirjeldan seda sellise mõnuga seepärast, et saan siin olla eneseirooniline. See kõik mõjubki, on puudutav, toob pisarad silma, puhastab. Ohkad pisaraid pühkides ja mõtled – hea film.

Enamasti ei teki vaatajal aega edasi mõelda, mida ta siis tegelikult nägi. Ei teki protesti ega soovi elada teisiti. Kas režissöör Ilmar Raag ja meeskond filmi tehes seda plaani pidasid … nemad teavad.

 

Meri laksab argise igavikku

Režissöör Veiko Õunpuu jutustab meile üsna sarnase loo. Tema haare on rahvusvahelisem kui Raagil juba filmi nimevalikut silmas pidades. Ja tema lugu on linnakeskkonnas. Raagi maad ja Õunpuu linna ühendab meri. Mõõtmatuse vahe on.

See, et Õunpuu filmist ei jää meelde aborditooli klambrid, vaid hoopis raamatud – sarjadena riiulis ja hunnikutena põrandal. Õunpuu filmis ei ole mehe ja naise vahekord nühkimine, millega „õige“ mees saab hakkama ka pilditult, vaid muu. Kaader mere ja maa piiril lebavast mehest ja naisest, kelle juukseid laine nilpsab, kannab.

Õunpuu filmis ütleb Roman Baskini tegelane (ka sellel edukal mehel on kodus oma luukere, ennast mehe kõrval sandiks elanud kaunis naine) filmi peategelase romaanikatkendit lugedes ka diagnoosi – varavana pessimism. See tundub mulle ülitäpne, äratundmine on ajas edasi-tagasi liikudes läbi liha tungiv.

Jah, ma mäletan seitsmekümnendate lõpust meie sagedastel varahommikutel peas liikunud soovi ajada ära kollane tänavakastmise auto. Kui siis ühele sellise auto juhile kord suutsin augu pähe rääkida ja ta meid oma tänavavärskendustuurile kaasa võttis … see värskelt niidetud muru lõhn…

Muidugi on Õunpuu filmis kummitama jääv mõistulugu − ilmselt seegi läbi aastasadade meiega koos liikunud klišee − ristteel vedelevast võõrast pintsakust. Kas panna selga, viia leiubüroosse, unustada, riputada valgusfooris vahetuvate tulede ette…

alt

 

Telliskivimüürile joonistatud kajakad

Ilmar Raagi filmi teevad sündmuseks näitlejad. Kui Leila Säälik, Ursula Ratasepp, Külliki Saldre, Peeter Tammearu ja Mait Malmsten ei mängiks nii, kui nad seda teevad, oleks see film keskpärane.

Õunpuul on oma režii ja kogu filmi tugevus on mõtet toetav pildikeel. Kujundid ja katkestused. Ja muidugi taas meie näitlejad, kes jutustavadki mitte lugu, vaid ballaadi maailma heakskiitmisest. See on oskus, mis saab tekkida vaid koostöös, lavastaja võimes ja oskuses moodustada trupp.

Ma mõtlesin ka seda filmi vaadates, kui palju peategelane Lauri Lagle (n-ö päris elus lavastaja) režissööriga koos kogu filmist, tervikust mõtles. Mõtlesin, et mõtles küll. Teine lavastaja, Peeter Tammearu, üks Raagi filmi meestest, aga tekitas hoopis taas imetlust, kuidas see näitleja ennast nii täpseks lavastada oskab rollis.

Ja kokkuvõtteks tuleb meil, Eesti meestel, noortel ja vanadel, maal ja linnas, ennast pildist, kus vabadus on joonistatud telliskivimüürile, lahti kiskuda. Seda need filmid ütlevad, nii- ja teistmoodi. Sest muidu on hilja.

 

MARGUS MIKOMÄGI

VAATAMISMULJE

 

 

Kertu”

Režissöör Ilmar Raag.

Operaator Kristjan-Jaak Nuudi.

Peaosades Ursula Ratasepp – Kertu; Mait Malmsten – Villu.

 

Free Range”

Režissöör Veiko Õunpuu.

Operaator Mart Taniel.

Osatäitjad: Lauri Lagle, Jaanika Arum, Laura Peterson, Roman Baskin, Peeter Volkonski, Rita Raave.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga