Mällu maalitud for Ever ja lihtsalt Ita

Ita Ever - märts 2016

 

 

Suu…re…pära….ne…i…me..li..ne naine!!” ütles Mikk Mikiveri Veršinin Ita Everi Mašale juba 1973. aastal. See on kõrvades ka nüüd, aastal 2016, kui Ita Ever saab 85.

Ma ikka kaua hoogu võtan, enne kui söandan Ita Everile helistada. Siis, kui jõuame kohtumise aja ja kohani, ütlen, et mul on aega siis, kui temal on aega, ja see on nii. Ita nimetab päeva ja kellaaja. Mina vastan korrapealt: jah, muidugi. Ita võtab teise tooni ja kamandab mind märkmikku otsima ja järele vaatama, kas mulle see aeg ikka sobib. Mängin kaasa, „otsin” märkmiku, vaatan järele ja kinnitan, et jah, kõik sobib.Ita Ever - märts 2016

Paar päeva hiljem vaatan arvutist, millal mul see Haapsalu raamatukoguga ammu kokku lepitud kohtumine on ja, nagu elus ikka, langevad kaks asja peaaegu kokku. Kuula naist, mõtlen ‒ tema nagu teadis. Õnneks saab asju korraldada.

Kui rongiga kohtumisele sõidan, saadab Roman Baskin mulle teatekese: „Ita palus meelde tuletada, et ta on lihtne inimene…”  Tõtt öelda olen seepeale veel rohkem närvis.

Kui Ita Ever mulle Draamateatri valvelauas me intervjuu lõpuks käe pihku pistab ja ütleb, et oli tore kohtuda, võtan seda kui kingitust. Nii nagu oleksin kohtunud oma ammu läinud emaga, uuesti. Natuke kahju, et käesuudlemised mul loomulikult välja ei tule.

 

Kuidas teil parem on… (Pakun, kui seame end intervjuuks garderoobis istuma. ‒ MM)

Minul on ükstaspuha, ma olen kõigega harjunud juba.

Ma pean teile ütlema, et mul algas tänane päev väga nukralt. Sain mitu surmateadet hommikul. Meil… istuge siia, on mugavam… mul on kõvema tooli peal palju parem. Meie riietaja ja elektrik, abielupaar, töötasid siin kaua aega. Naine suri täpselt nädal aega enne kui mees.

Ja minu väga hea tuttav oli Vaike Tiik (lahkus läinud nädalal 94aastasena MM), Tartu kunstimuusemi direktor ja kunstiteadlane. Jah, me olime väga head tuttavad…

 

Ma usun, et tean seda tunnet. Sellega ei saagi harjuda.

Tõepoolest. Kuigi te olete suhteliselt noor inimene. See tunne on selline, et sinu ümber olev kaitsemüür hakkab mõranema. Meil oli kooliajast üks tore tüdrukute kamp, seitse oli meid. Järele olen jäänud ainult mina üksi.

Ja kui jääd üksi, siis hakkad mõtlema sellele, mis elu on olnud. Kui kaunis kõik on olnud…

Aga millega ma saaksin siis teid rõõmustada, üllatada, kurvastada?

Ita Ever - märts 2016

Isegi, kui te mind kurvastate, on see kohtumine juba rõõm. Te olete viimasel ajal sellistest intervjuudest ära öelnud.

Ei, jah. Vaadake… miks ma ei taha intervjuusid anda ‒ sest mul on olnud mitte väga armas ja mitte väga huvitav lapsepõlv. Mul ei ole olnud sellist perekonda, kus hommikul koos putru süüakse. Kui loen, kuidas kõigil on see olnud, muutun kurvaks, et mul ei ole ja millest ma siis räägin…

Olen viimasel ajal tabanud ennast sellelt, et olengi kuidagi kapseldunud.

Ita Ever - märts 2016

Ka ka seltskonnas?

Mulle ei ole see üldse omane. Olen seltskondlik, jutualdis, armastan huumorit, aga nüüd taban ennast sageli mõttelt, et mul on kõige parem olla kodus iseendaga või mõne hea raamatuga.

 

Hoiate te ennast ümbritseva maailmaga kursis või peletate selle, mis sünnib, endast hoopis eemale?

Ma vaatan uudiseid, aga pole väga poliitikalainel.

 

Te olete elanud…

…igasuguseid elusid ja olen näinud erinevaid poliitilisi võimusid.

 

Te õppisite Moskvas teatrikoolis Stalini ajal, ilmselt väga heade õppejõudude käe all?

Väga. Ma olin ju päris titt, kui sinna sattusin. Lõpetasin äsja gümnaasiumi, olin siis kakskümmend. See oli juhus. Ja oli üks väga hea juhus.

 

Kuidas teil siis vene keelega oli?

Vene keelt polnud ollagi. Millegipärast oli ka siis koolis suhtumine, et ärme vene keelt õpi, ei taha. Nüüd ma leian, et nii ei peaks. Iga keel on vajalik, mida sa oskad.

Mul vanaema elas Narvas. Töötas Kreenholmi vabrikus. Mäletan, kuidas me emaga sinna sõitsime ja kuidas pidin seal hapukapsasuppi sööma. Seal ma ju vene keelt kuulsin ja puha. Aga gümnaasiumis oli meil sellesse eitav suhtumine.

Ja siis ma tänu Jaanus Orgulasele Moskvasse sattusingi. Teate, et ma olen seda sada korda rääkinud.

 

Ma olen mõelnud sellele, et ükskõik mis värvi poliitiline võim ei keela teatrit ära. Näitleja ja hea näitleja saab olla sõltumata riigikorrast. Te olete ju ka mänginud päris jubedates nõukogude propaganda tükkides?

Seda küll. Ajad on olnud väga erinevad. Mängisime ikka August Jakobsoni. Mikk Mikiver ütles nii, et see kuju, keda sa praegu kehastad nüüd, on parteilane. Ta räägib oma tõdesid niivõrd nakatavalt, et sa pead nutma seda rääkides. Sa pead viima ennast näitlejana selleni, et erutud sellest poliitilisest sündmusest, millest vaatajatele räägid.

No ja me koos Mikuga saavutasime selle. Aga mille nimel? Mille nimel me ennast raiskasime? Koorisime endalt kihte.

Siis läks aeg edasi ja sai vabalt mängida Ibsenit ja Tšehhovit. Näitleja jääb, jah, näitlejaks…

 

Hea näitleja õpib ka kehvadest näidenditest.

Kes kuidas. Ma olen selles teatris siin olnud kuuskümmend aastat. Kuuskümmend aastat ühes ja samas majas ‒ see on ju ka ime. Mul on siin iga trepiaste teada.

Ma olen üdini näitleja selles mõttes, et ega need poliitilised afäärid… Ma kuulan nad ära ja ega ma osavõtmatuks ei jää. Mingil moel käib see minust läbi ja jätab kahtlemata ka mingisuguse jälje… Aga ma ei tunne sellest puudust, kui ma sellest ei erutu. Ma ei tegele sellega.

ita juubel_______ 540

Ei lähe tänavale, vaid lähete lavale.

Ma ju olen oma elu pooleldi saanudki laval ära elada. Tänu neile niivõrd erinevatele rollidele, mis mul on olnud. Olen ka need puudujäägid, mis on olnud eraelus, tänu ühele või teisele rollile saanud välja elada.

 

Jah. Ja mis mehed siin teatris kõik on olnud!

Püüdsime kord kokku lugeda, kui palju minu ajal direktoreid on olnud. Ei saanud hakkama.

 

Mäletate te direktorit, kelle nimi oli Hugo Murre?

Väga hästi. Me siis just Moskvast tulime. Murre ja Ilmar Tammur olid siis.

 

Ta mulle rääkis kord sellest, kuidas Draamateater, mis siis oli Viktor Kingissepa nimeline, Moskvas ja mujal dekaadidel külalisetendustel käis.

Me mängisime seal päris edukalt. Arvan, et see oli 1957. aastal, Eesti kunsti dekaad. Ma teadustasin kontserti Moskva Suures teatris. (Ita Ever mängib selle teatri suurust, loeb silmadega saali rõdusid. ‒ MM) Kuus või seitse rõdu. Ma ei olnud siis veel niisuguse häälega, nagu ma praegu olen. Eks ma ikka olin selline piiks-piiks häälega. Aga miks mind teadustama pandi… Ei oska öelda, küllap jäin silma.

Ja see oli sündmus, üks mu elu sündmus kindlasti.

 

Rääkige?

Igas aksi (lavakardin MM) vahes seisis mees. Loožis istusid Kaganovitš ja teised tolleaegsed juhid. (Lazar Moissejevitš Kaganovitš, Stalini üks lähemaid kaastöölisi, rahvuselt juut; teda seostatakse nõukogude massimõrvadega (näljahäda tekitamisega) Ukrainas ning jõhkrusega kiriku ja religiooni vastu võitlemisel. MM)

Kontsert läks edukalt. Hiljem meid kutsuti tagaruumi, kus oli kaetud pikk piklik laud. Laual olid viinamarjad ja banaanid. Ma olin neid näinud vaid pildi peal. Ja nüüd pakuti! Mäletan, et heldisin sellest nii, et mul läksid silmad niiskeks. Kaganovitš kuidagi pani seda tähele, märkas. Astus minu juurde ja ütles: „Laps, ei nuta!” Sellised momendid jäävad meelde elus.

 

Olite ju ka väga noor.

Ma ei tea, ehk nüüd see mulle nii ei oleks mõjunud. Tegelikult ma olen halb kriitik, ka teatrit vaadates. Mulle kipub kõik meeldima. Öeldakse lausa, et no kuulge, kui Itale ei meeldinud, siis peab see ikka täielik jama olema. Ses mõttes ma olen totralt hea publik.

Nüüd ma olen õppinud ja ennast kasvatanud, saan vahel ka kolleegile öelda, et kuule, kas päris nii on ikka õige või.

 

Nii?

Jah, aga sellega peab väga ettevaatlik olema. Kui üks näitleja tahab teisele öelda professionaalseid märkusi, peab olema diplomaat. Teatud mõttes.

Näitleja on väga hell. On nii hell instrument ja läheb kergesti katki. Teda võivad pisiasjad puudutada niimoodi nagu mitte kedagi teist. Poetakse mille kõige varju enese kaitseks… aga tegelikult…

Vahel tuled teatrisse ja siis keegi küsib: Mis sul viga on? ‒ Midagi ei ole. ‒ Aga oled kuidagi teistmoodi?

Miski on puudutanud, mida sa ehk isegi veel ei teadvusta enesele, aga need, kes sind lähemalt tunnevad, tajuvad selle ära.

 

Ma olen näinud üht elu tippvormis olevat lavastajat puruks minemas ühe ebaprofessionaalse arvustuse pärast nädalateks.

Paljud näitlejad ütlevad, et nad ei loe kriitikat. Ma ei usu seda. Küllap ikka loevad, kindlasti, aga soovivad jätta muljet, et see neid ei huvita, see ei puuduta. Ma ei usu seda. See puudutab, olgu ta laulja, tantsija, näitleja või orkestrant. Ma olen veendunud, et kriitika läheb korda.

 

Kuidas teil on, kas selleks, et lavale minna ja mängida, peab saal täis olema?

Muidugi on meeldiv mängida täis saalile. Mina olen nõus mängima ka vähemale, teen ju endale selgeks, et inimene on tulnud ja tahab näha. Tema pole süüdi, kui ta kõrval või ees on tühjad kohad. Ma arvan, et kuulun nende näitlejate hulka, kes on nõus mängima ka ühele-kahele inimesele. Muidugi see oleneb ka rollist ja tükist kõik.

See on muide sõnulseletamatu, kuidas näitleja tajub kohe ära, kuidas on kontakt publikuga. Mina seda seletada ei oska. Kohe on tunda, kuidas saal on aldis sinu suhtes, ja teinekord tajud, kuidas müür tuleb ette, õhuvool on hoopis teine.

 

Esietendus…

…kipub tavaliselt ikka olema natuke närviline. Püütakse anda endast kõik. Teine etendus ei ole ehk nii ergas. Öeldakse, et tule kolmandale etendusele, siis on see, mis olema peab.

 

See, jah, kipub olema reegel…  

Mul oli vahepeal üks selline periood, kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi, kui mind taheti teha rahvasaadikuks. Mind see ei huvitanud, aga kangesti püüti.

IMG_7480 

Teil olid siis juba tiitlid nimel ees, rahvakunstnik ju. 

Mäletan, kuidas käisin kohtumas inimestega, kes rääkisid, kuidas nende akna alt tahetakse maha võtta väikesed puud ja teha sinna maa-alused garaažid. Mõtlesin, et kuhu ma ometi lähen seda rääkima. Püüdsin suud paotada muidugi. Kes sellest ikka välja tegi… Õnneks see rahvasaadikuks tegemise mõttekene suri välja. Ja need puud on tänaseks ka suured.

Vaat siis sellel ajal ma istusin lava taga ja mõtlesin: kui hea, ma pääsen lavale, sealt ei saa mind keegi kätte!

 

Kui hea ei ütleja te olete?

Vilets. Kuidas see naiste puhul käibki: kui naine ütleb ei, siis tähendab see jah. Kui naine ütleb jah, siis teadagi, mis naine see on… Sellel rahvasaadikuks moosimise perioodil oli lava mulle pelgupaigaks.

 

Jah, teil on laval õnne olnud. Ja minul saalis ka. Mäletan mingit emotsiooni pidi teie Isoldat, Kazys Saja näidendis „Pühajärv”.

Isolda oli epileptik. Mul oli siis, kui tegime „Pühajärve”… kuulge, ma sellest olen ka juba rääkinud. Mind ei saagi intervjueerida, sest olen kõike juba rääkinud.

 

Mulle ei ole. Rääkige palun?

Selsamal ajal oli Romanil väga raske neeruoperatsioon. Läksin proovist haiglasse, pugesin voodi alla põrandale, kus voolik jooksis, ja palusin, et hakaku sealt tulema uriini, mis näitaks, et kõik läks korda. See elu mure tegi mind kuidagi selle Isolda rolli suhtes tundlikumaks, sain selle endale sisse.

Käisin isegi neuropsühholoogiahaiglas vaatama neid, keda epilepsiast elektrišokiga raviti. See oli päris jube. Krambid ja hiljem siis uni, mis ravis.

Kui ma seda hiljem mängisin, siis alguses rahvas naeris, sest nad ei taibanud, mis see on.

Ma olen vahel imestanud, miks keegi pole seda näidendit uuesti tahtnud teha. See on täna ka üsna puudutav keskkonnareostus ja inimesed.

 

Adolf Šapiro „Kolme õde” ja teie Mašat selles lavastuses vaatasin ikka kordi.

„Kolm õde” jooksis relssidesse nii õigesti. Need proovid olid väga võluvad. Muidugi ka tänu Mikule, kes mängis Veršininit. Me otsisime koos ja pakkusime Šapirole välja, et äkki on see nii. Nüüd on sellist asja väheks jäänud. Mõni lavastaja ütleb ehk, et no näita, teine ütleb, et ei, see ei tule kõne allagi, see asi on nii ja mitte teisti.

„ Kolme õe” proovid olid nagu hea unenägu. Me tulime siiasamasse garderoobi, jõime kohvi, arutasime, naersime. Kõik mõistsid üksteist, ei olnud intriige ega karjumisi. Ähvardusi, et nii ei või ja nii ei tohi.

Mäletan, kuidas me Mikuga ei saanud hakkama jumalagajätustseeniga näidendi lõpus. Olime mõlemad hädas. Siis Mikk ütles: „Tule mulle vastu, ma tõukan sind.“ Ja siis tuli kõik. Me tegime seda mõnuga, ootasime proove. Paljud räägivad, et nägid seda lavastust mitu korda.

 

Mul on tihti tunne, et proovides sündiv jääb lavastusse sisse. Nii hea kui ka halb. Seda ei pruugi pealiskaudsel või ehk ka väga targalt vaadates märgata, aga kui vaadata tunnet pidi, tajub ära. Ka ebakõlad, mis ehk sesse lavale jõudnusse enam ei tohiks puutuda.

See on väga õige diagnoos. Muidugi on näitleja asi vaatajat sellistest asjadest säästa, nii-öelda ta ära petta. Tal on selleks vajalik tehnika olemas.

 

Seersant Musgrave´i tants”, sealt ma teid ka hästi mäletan. Kiiktoolis istusite ja suitsetasite piipu, piibus oli Stalini lemmiktubakas Zolotoje Runo, Kuldvillak.

Jah. Mikk Mikiveri lavastus, Einari Koppeliga mängisime. Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep olid. Seal oli midagi relvadega tegemist ja mäletan, kuidas Tõnis Rätsep keeldus kategooriliselt püssiga publikusse sihtimast. Oli konflikt, mis laabus.

Ma olin siis suhteliselt noor, aga mängisin sellist tugevat vägevat eite. Mikk ütles, et kui sa sealt trepist üles lähed, siis inise. See tuli mul välja. Mulle meeldib näitlejana neid asju teha, kui tajun, et see on selles osas õige. Olen siis võimeline seda „pedaalima” julmalt. Sageli öeldakse: Ever mängib üle.

 

Mis teeb mõnest näitlejast hea lavapartneri? Näiteks Aarne Üksküla kohta nii öeldakse.

See on sellepärast, et ta toetab sind. On sinuga sina peal oma osas. Aarne on just selline näitleja, kes omalt poolt annab sellise tagasiside sulle, et kõik on hästi. On alati võimeline improviseerides appi hüppama, kui midagi läheb nihu. Neid hetki naudid.

Aarne on näitleja, kes vaatab silma. On näitlejaid, kes vaatavad sulle otsaette. Selles on vahe.

 

Mulle teie lavapartneritest meenub ka Rein Aren?

Ta oli meeletult andekas ja kohutavalt ilus mees. Ta maalis nagu kunstnik.

 

Ilus mees?

Väga ilus, ta oli väga mehelik selle ilu juures. Ta oli nii andekas näitleja. Nii andekas, et kui tegime proove, siis meie alles lugesime, kui temal oli pooleldi tekst peas, kuju oli tal juba täiesti olemas. Siis ta vaatas seda meie proovi pealt, tal hakkas igav ja kukkus jooma. Kahju, kahju, jube kahju…

Teine selline ‒ tema küll ei joonud nii, aga oli samasugune andekas ja jube hea partner mulle, oli Einari Koppel.

Ma vana naisena praegu mõtlen, et kus meil praegu on sellised mehed? Sellised tundlikud näitlejad. Sellised, et vaatad peale ja mõtled: kurat – vaat see on mees!

 

Mikk Mikiver oli ka mu meelest selline. 

Mikk oli loomulikult seda tüüpi. Aga ikkagi… No ma arvan, et meie Mait Malmsten ka on. Eks neid ehk kuidagi kaabiks kuskilt veel.

Aga mehed on kuidagi teistmoodi praegu. Ju mul siis on meeste suhtes teistsugune maitse. Las ta olla.

Ever_Lear

Eino Baskin ja Gunnar Kilgas ju ka kuuluvad sinna teie meeste hulka?

Jah, muidugi. Siin võib-olla mängib kaasa minu isiklik maitse. Gunnar (1926-2005; lavastaja ja näitleja, ühel oma eluperioodil tegi palju häid telelavastus,0li Ita Everi elukaaslane. MM) oli meeletult hea lastetoaga. Ta tegi mulle vahel märkusi, ütles, et nii ei tehta, nii ei käituta, ei öelda. Mina ütlesin talle, et mis sul viga, läksin ka irooniliseks, olin puudutatud märkustest. Sellepeale tema rääkis, et temal ei ole mingit erilist lastetuba, aga oli ema, kes neid kasvatas korrektseteks ja korralikeks. Tal oli muidugi njanja, lapsehoidja. Ema töötas pangas ja poisid olid hoidja hoida. Hoidja oli neid õpetanud süüa tegema, käituma.

Gunnaris oli mingisugune sisemine intelligents, mida ei saa õpetada ja kasvatada. See lihtsalt on mõnesse inimesesse sisse sündinud.

Ta oli ka väga hea lavastaja ja väga tark mees. Luges palju, valdas saksa keelt, ma ütleksin isegi, liialdusega, et paremini kui eesti keelt. Luges saksakeelseid näidendeid.

Ta oli erakordsete teadmistega väga mitmelt elualalt. Uuris linde, läks hommikul kell viis neid kuulama-vaatama. Ja õpetas mullegi. Näitas ja järgmisel kevadel, kui jalutasime, küsis. Mul ei olnud ikka aimu ka, mis lind see oli ‒ lind oli lind, aga tema teadis.

Kahju, kahju, kahju, et ta läks. Mis teha.

Romani ilus pilt

Roman on ka ju seda me räägitud tüüpi mees, mis siis, et teile on ta laps alati?

Ma olen kurb, et ma ei suutnud pojale toredat lapsepõlve luua oma teatris olemise ja oma näitemängu tõttu. Roman on ennast ise-ise üles töötanud ja ise kasvatanud. Selline, nagu ta on, see on ta enda teene.

Õnneks on niimoodi läinud, et praegu me oleme teineteisele toeks. Aga oli aeg, kui Roman pidi võtma telefonitoru ja ütlema, et ei, ema ei ole kodus, emal on täna lutikas. („Lutikas” oli Vladimir Majakovski näidend. MM) Ma ei ole rahul, et ta on jäänud ilma kodusest mõnust ja melust.

 

Te ikka tunnete puudust sellisest väikekodanlikuna tunduvast elust nagu teistel?

Jah, tõesti, vahel ma tunnen selle järele puudust. Loen raamatutest pannkookidega pühapäevahommikutest. Ma ei tea üldse, mida see tähendab.

JI6X4873

Merle Karusoo ja Andrus Kivirähu „Vombatis” mängisite ju küll sellist vanaema. See oli väga äge.

Tahad-ma-praen-sulle-vorsti vanaema oli seal. Midagi ei ole teha, ma olen oma elu teatrile andnud. Ja Roman on lapsest peale isepäine olnud.

Tegelikult on Roman hella hingega, see on sügaval-sügaval. Ainuke, kes seda tal sealt välja kraapida oskab, on ta tütar Mirjam. Poeg Alfredi ta ka hoiab väga, aga isadele ikka meeldivad tütred. Mulle tundub, et Roman arvestab väga, mis tütar ütleb või mõtleb.

Ma olen seda pojale öelnud, et ta võiks olla natuke rohkem diplomaat. Ta kipub liiga otse ütlema.

 

Minu ema ka õpetas mind, et kui sa ei taha valetada, siis ole vait, ära partsa kõike otse välja. Tühja ma teda kuulasin.

Vahel ‒ see oleneb tööst, elukutsest, situatsioonist, millest kõik, on vaja olla tasakaalukam, olla diplomaat. Näiteks lavastajal näitlejate suhtes.

Känguruga Austraalias

Kas teie oskate seda olla oma lavastajate, partnerite, kaaslastega?

Ma usun, et oskan. Olen seda alati osanud. Ma tajun seda. Olen kõhutundega näitleja. Ma ei ole tark näitleja, kes on väga sõnasuutlik ja oskab oma käitumisi seletada. Ma ei oska nii, aga mul hea vaist, mul on väga hea nina ja kõhutunnetus.

Kui ma oleks ennast harinud, siis oleks minust võinud saada selgeltnägija.

 

Tähetark nagu Igor Mang?

Kui oleksin enda võimeid arendanud, siis oleks see võimalik.

Ma toon teile lihtsa näite: mu kõrvalkorteris elab üksik naine nagu mina. Ta oli haige, oli ära. Nüüd ta toodi koju ja ma olen tema ukselingi järgi hakanud vaatama, kas teda on vaatamas käidud või mitte. Pisiasjad. Ma seda tajun, ei oska kirjeldada. Ma lihtsalt tean, et mõni asi on nii.

 

Kui te teatrisse tulite 1953. aastal, siis teid võttis vastu suurepärane näitlejate seltskond…

Aino Talvi, Kaarel Karm, Arno Suurorg, Ants ja Olev Eskola, Alfred Rebane. Siinsamas garderoobis, siis oli siin suur tugitool. Siin istus Meta Luts. Katrin Välbe oli kõrvalgarderoobis, Lisl Lindau. Plejaad suuri.

 

Kuidas te omavahel läbi saite?

Meie trupp… meid oli 24, kes me tulime. Olime väga pretensioonikad ja tahtsime omaette teatrit teha. Mõelge, mis aeg see oli ja meie tulime mitte kusagilt mujalt kui Moskvast! Salme Reek löödi inspitsendiks, et teha kohti näitlejatele, kes tulid Moskvast. Ma rõhutan seda ‒ Moskvast.

 

Näete nüüd räägite nõukaajast ja ei ole vahet tänase vabariigiga: ma tulen Londonist, tehke plats puhtaks…

Ma olin siis mööda seinaäärt käija. Ma ei sobinud seltskonda, kes nõudis endale omaette teatrit. Aga ma olin trupis ja pidin kaasa rääkima. Nii ei läinud ja õnneks nii ei läinud, hea, et see teatriplaan liiva jooksis.

Tõnis Kask, Avo Kruusement, Kaljo Kiisk ‒ kõik nad alustasid siin ja hiljem rääkisid kõik miskis olulises kaasa mujal. Kinos, televisioonis… 24 meid tuli, nüüd on järel viis.

Sellepärast nad ütlevad mulle, et lõpeta ära see teater ja hoia ennast. Mida ma hoian?! Mõistus on korras, käed-jalad liiguvad ette-taha. Midaaa!?

 

Ma ütlesin ühele oma sõbrale uhkustamisi, et saan täna teiega kokku ja pabistan. Tema ütles üsna kadedalt, et ma võin ju kokku saada, aga tema ei saa isegi pileteid sellele etendusele, kus Ita Ever mängib.

Mis ma selle peale oskan öelda ‒ rõõm kuulda. Seda ma ka olen täheldanud,et kassast küsitakse pileteid just sellele etendusel, kus Ita Ever mängib. Pole väga tähtis, mis lavastus see on. Publik käib, pileteid ei jätku. Ja siis tulevad kriitikud ja ütlevad, et see asi ei kõlba kuskile, on valesti tehtud ja nähtud, hoopis valesti aru saadud.

 

Mis siis?

Kus õigus on? Vastuolu ju tekib. Ma ei oskagi sellele lahendust leida.

 

Eks aeg anna arutust. Olen minagi nooremana vaadanud Sulev Nõmmiku Kärna Ärnit ja filme üsna pepsi suhtumisega. Nüüd vaatan filmi „Mehed ei nuta” ja imestan, mis mehed ja mis lugu. Unetuse teema nagu tänane päev…

Ma ei ole kunagi olnud kriitikute lemmik. Ja muidugi mis huumorisse puutub, siis see, mida täna tehakse, on mitte ainult minuealistele mõistmatu, vaid ka noorematele. Milles on asi, kas selles materjalis, mis ees, et sellest ei annagi midagi teha? Siis punnitatakse ja lüpstakse. Näitleja on nõus seda tegema, sest ta saab selle eest tasu, mis korvab ehk selle, et ta ei ela palgast ära.

Ma olen nimme vaadanud neid uusi komöödiasaateid. On üksikuid momente, kus naerad, aga tervikuna on kõik lame ja nõme.

 

Ikka materjalis on asi. Meelejahutaja jaoks Baskinile tõlgiti vene parimaid satiirikuid. Valik oli ja oli oma Priit Aimla.

Ütleme: aeg oli teine. Naljad olid naljakad. Aga „M-klubi” sai teha küll. Ma ei räägi jälle sellepärast, et selle lavastas Roman Baskin. Seda tuleks täna uuesti näidata ja see mõjuks ikka. Toomas Kalli kirjutatud tekst on vaimukas, geniaalne. Näitlejad mängivad geniaalselt, priimalt lavastatud muidugi ka.

Aga seda ei saa ju näidata ‒ siis oleks selge kui mage on see, mida tehakse praegu. Konkurents.

 

Räägime parem loodusest, seal ei pea sekkuma.

Mulle meeldib tänaseni mööda metsa konnata. Üksinda. Olen saanud seda teha, üksi ja Gunnar Kilgasega. Tema õpetas mind seda suurust tajuma, metsas liikuma. Olen selle eest talle ka tänulik. Ma kohati… mul on tunne, et metsaga saab isegi rääkida, et siis ta näitab ennast, mis ta päriselt on.

Üksi. Mulle, teate, üldse on Ever hakanud meeldima. Temaga on päris huvitav vestelda.

 

Millest te Everiga räägite tavaliselt?

Ma hiljaaegu kukkusin teatris. Peas oli haav ja see oli „Finaali” proovide ajal, vererõhk oli 230/180. (Kõkutab seepeale naerda nagu plika. MM) Siis ma toibusin, võimlesin, võimlesin valuga. Ja kui sain kõik korda, siis rääkisin endaga nii: „Tead, Ita, mille üle sina veel kurdad ja miks?! Sa said ju terveks, tegid selleks kõik, et terveks saada. Olid tubli. Tee edaspidi ka seda, et see kõik sul sujuks. Võimle, mõtle teistsuguseid mõteid, ära vaata igasugust jura telekast, ära kuula neid õudusi, mis on juhtunud. Katsu tegelda endaga rahulikult. Silita oma põlve, mis haiget sai, küll ta ka korda saab.”

 

Ütlete ere elu, aga sellesse jääb ju ka valu?

Muidugi, elu ei ole ainult šampanja ja roosid. Mu ema suri mu käte vahel. Ta oli 91-aastane ja teatris siis olid peaproovid. Kui ta suri, siis ma nägin oma isa. Korraks nägin: hetk ja siis taipasin, et nüüd on ema kord.

Mu ema oli ka viimastel aastatel niisugune pujään. Miski ei kõlvanud. Ma ütlesin talle halvasti. Mõtlesin, et mida ta küll surres välja mõtleb. Aga ta hingas sügavalt, tõusis korraks istukile, vajus tagasi ja oli rahus läinud.

IMG_7345

Mida te eile mõtlesite?

Kuulsin raadiost, et siinsamas hakatakse välja kaevama vana turu vundamenti. Ma käisin oma emaga sellel turul. Ema ostis suurtest tünnidest heeringat. Ja ma tean seda meest, kes oli suure habemega ja karvane, kes käis sellel turul ja hüüdis: „Häda tuleb, häda tuleb!”. See oli enne neljakümnendat aastat.

Ma julgen öelda, et mu elu on olnud üpriski ere, väga paljude etappide ja ootamatustega. Ma ei ole ühestki osast ära öelnud. Olen mänginud ka osi, mis mulle ei meeldi, aga kiuslikult need endale püüdnud meeldivaks mängida.

Tekst jääb mulle ka kõrgele eale vaatamata suhteliselt hästi meelde. Seda paljud imestavad. Mul on nägemismälu, ma ei pea hirmsasti tuupima. „Kuningas Leari” ma tuupisin, sest seal oli värss.

Gunnar mulle ütles kunagi, et tead, sa ei saagi kunagi suureks, sa oled nagu laps. Ma olen lapsemeelne jah.

Vaatan köögipõrandal olevat linoleumi, sealt tulevad pildid. Vahel lind, vahel mõni lõust. Vaatan teisel hommikul ja seda enam ei ole. Kuhu ta kadus? Kuhu nad kaovad?

Ilmus 24,märtsi Maalehes. Fotud: Harri Rospu, Kalju Orro, Roman Baskin ja Sven Arbet.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga