Mägi: muusikasse maalitud poeesia

tonis plaat 2Sellel hommikul, kui otsustasin lõpuks Tõnis Mägi uue vana plaadi „Tundmatu Mägi” kuulamismulje üles kirjutada, oli plaat mu töölaualt kadunud. Olin teda juba pea kuu endaga kaasas kandnud. Riiulis hoidnud, kirjutuslaual ja erinevates plaadimasinates.

Kass Maša, va kurivaim, on süüdi, mõtlesin. Ajas laualt maha nagunii. Ta selliseid trikke teeb, kui tahab mu tähelepanu köita. Ma seda siis meelega tähele ei pane.

Kass 002

MP2070153aša ja Mägi

Mägi oma loodud muusikas trikke ei tee. Vähemalt mitte selleks, et tähelepanu saada. Teeb trikke küll, isegi lärmab ja veiderdab, aga siis kuulub see selle loo juurde, mida ta jutustab. Pole niisama kukerpall kukerpalli pärast, et näh, kas nägite. Mägi on muusikas elus ka siis, kui ta loodu on masinas.

„Su sametkleidil pael libises veidi…” ümisesin endamisi. „Surematus” on selle imeilusa loo pealkiri. Maša lesis aknalaual süütu olemisega. Kuulas mu jorinat ja ilmselt muigas ‒ ta teab originaali. Ma armastan oma kassi väga. Ei karju ta peale kunagi. Otsisin plaati veel kord, käpuli põrandal. No pole.

„Maša, ütle siis nüüd, kus plaat on?” Punane triibuline vaatab mind üsna mõistmatult. Ei vasta. Mulle aga tuleb pähe Tõnise lugu, mis tema valitud „tundmatute” plaadile ei  mahtunud. „Maanteede tolmus, vihmas, poris, teed otsid koju…” No midagi läheb mul peas liiga otse neid sõnu, viisi ja seda meeleolu sõnades meenutades. Igatahes tean, et seal kusagil loo lõpupoole laulab Mägi: „Seal sinu koduke on!”. Et hulgud ja otsid, kukud ja tõused püsti ja siis on.

Mul on üks tähtsate asjade koht toas. Kõige kõrgema raamaturiiuli katus. Seal on teatrikavad ja mõned luulekogud. Need vahetuvad.

Maša vaatab mind juba üsna imelikult: vanamees on hommikuti võimlema hakanud? Ronin toolile ja puistan tähtsate asjade katust. Pole! „Kondor” ‒ see lugu on ka peas juba. Sven Grünberg on Tõnist selle muusikasse sättimisel aidanud. Kui tähelepanelikult kuulata, siis on selles loos sees India, Euroopa ja lend. Mõlema muusiku rajad maal ja ilmas „… päikese poole teel”. Aga tahaks kuulata veel, nüüd, uuesti. Saada kinnitust, kas selles on mu peas olev pisut traagilinegi meeleolu. Meeleolu, mis tekib. Ka sametkleidi pael ikka kummitab. Vee tilkumine ja ookean ühes laulus.

Maša otsustab ennast pesta. On ikka väga varahommik veel. Lähen ka pesema, et siis äkki… Meenub hoopis, kuidas Tõnis Peedul oma vesiveski tiigi kose all ennast ujutab.

Ütlen endale järgmise peas keerleva Tõnise laulu saatel, et Margus, sa ei tohi omas kodus olla kui välismaa teatraal. Juhan Viiding on selle laulu teksti kirjutanud ja Tõnis on seda kuuldavaks tegema kutsunud pasunate väe. Röögatan mõttes: „Ich liebe dich!”. Mõttes, sest majatäis inimesi siin alles magab.

Jaanipäeval, ilmselt just Tõnise loost „Talveöö” kantult (see on jälle Juhan Viidingu luuletusse maalitud: „Vett vedama ei saagi keegi minna/ vett lihtsalt pole/sellel külmal ajal/…”), laulsin Mašale kusagil peas ammu peidus olnud Peep Ilmeti teksti „Ryy, ryy, lumiryy matab kinni mu aguli nyyd/…” ja siis see mulle hästi tähtis „läinute jäljed ka lui matab”…

Aeg ja ruum

Tõnis Mägi, mulle tundub, on kihiline. Maalis ja ka muusikas saab sees olla maailma hoidev aastaaegade vaheldumine sõnagagi sõnastamata. See, et kevad tuleb alati teisiti ja sügis on vahel porine ja vahel särav ja lume sadamise eri kihte ei jaksa ma üles kirjutadagi. Õrnus ja lajatamine on selle plaadi muusikas.

Ansambel 777 ja lood plaadilt „Siirius”. See, kuidas üsnagi üksi hulkuv Mägi suudab me väga häid muusikuid inspireerida ja neile oma loomingus soolode jaoks aega ja kohta anda, on imetlusväärne.

Aga kus see plaat nüüd siis ometi on mul?! Jah, peas, aga ma ju tahan, et oleks ka käes või õieti plaadimasinas. Päris vihaseks kah ei saa, et pole.

Lasen mõttel minna otsitud plaadi viimasele loole, mis pärit plaadilt „Vestlus Hermanniga”. See pole laul, vaid etüüd klaveril. Mägi on selle pühendanud oma tütar Mirdile. Viisijupp meenub pisut raskemalt, aga klaver Hermanni kõla ei sarnane ühegi teise kuuldud klaveriga. Seal on see, kuidas pill hakkab kõlama nagu seda mängiv inimene. Vastupidi ka ‒ inimene hakkab kõlama nagu tema mängitav.

Kui ma oleksin kuningas, ehitaksin Tõnis Mägile suure tsirkusetelgi. Meie sajandi tehniliste tippvahenditega. Ta esinemisteks. Teeks nii, et ta saaks oma muusika visuaalseks lavastada.

Jah, mulle tundub, et Mägi muusika on väga vana ja on uus, sest tema seda teeb. Teist sellist Mäge pole. Vana ja uus ühendab, mitte ainult inimesi, vaid ka sajandeid. See ongi see, mis päris, ja millega ta maailma püsivaks laulab.

Ma ei leia ikka veel! Lohutan ennast sellega, et panen plaadimasinasse teise Mägi väga hea ja ehk samuti tundmatu „Tarkuse”. Maša, kelle kohal plaadi kadumise kahtlus, magab pühas rahus. tonis plaat 3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga