Fotod tegi Viio Aitsam. Intervjuu ilmus Maalehes.

 

Umbes-täpselt kümme aastat tagasi lõpetas Märt Avandi (33) lavaka. Viimased kuus aastat on ta olnud Eesti Draamateatri näitleja. Nüüd on ta otsustanud valida vabakutselise elu.

Juba 2009. aastal on Märdi ema Irja poja kohta öelnud, et poeg on muutunud. „Ei hooli enam nii palju sellest, mis teised temast arvavad, vaid on kontsentreerunud suuremale. Temas on nüüd rohkem julgust. Otsustusjulgust ja vastutamise julgust.“

 

Jah.

Koldits võtab kursuse. On aeg… Kümme aastat on teatrit tehtud.

 

Mart Koldits on su kursakaaslane?

Jah.

 

Kuidas see aeg on sinuga käitunud? Kas sa tänaste teadmistega astuksid Kolditsa kursusele näitlejaks õppima?

Tema kursusele küll, kõikide meeste kursusele võib-olla ei astuks. Kolditsa kursusele astuksin lausa hea meelega. Olen mõelnud, et nendel noortel veab kohe kindlasti. Muidugi ma kümme aastat tagasi ei oleks osanud seda nõnda öelda ega mõelda. Minu arusaam teatrist on muutunud ikka kõvasti. Seda mitte nii väga ajapikku, kümne aasta jooksul, vaid just viimase paari-kolme aastaga.

Teatrist arusaam on väga tihedalt ja paratamatult seotud arusaamaga elust. Teatritegemine ja suhtumine elusse on seotud, käivad käsikäes. Neid ei saa eraldi võtta. Nagunii.

Miks Koldits eriline on?

Ta on inimesena suur mees. See on asja põhiiva. Kahtlemata peab teatris olles olema andekas, see on elementaarne. Sa pead olema ka teatraalina suurmees, aga inimesena suurmees, see on täpselt sama oluline… Jah, täpselt sama tähtis, ma ei saa öelda, et tähtsam. Kui sa oled andekas näitleja, lavastaja, kirjutaja, võtad endale õpilased, kursuse ja oled inimesena viimane käkk, siis (ohkab sügavalt) see pole üks õige asi.

Teatrit ei saa niimoodi teha, et verd lendab. Õigemini saab küll, iga päev tehakse, aga nii ei tohiks teha. Ja vaat see arusaam mul nüüd on ja see ongi arusaamade muutumine minus.

 

Märt Avandi.

 

Kuidagi on nii juhtunud, Märt, et su elu rasketel hetkedel on sulle sattunud just hingeliselt rasked rollid.

On jah nii juhtunud. See on kokkusattumus…

 

Edmund Tyrone O´Neilli näidendis „Pikk päevatee kaob öösse“ (esietendus 2008), James Tyrone, sama kirjaniku „Saatuse heidikute kuus“ (esietendus 2011), Mees Uku Uusbergi näidendis „Pea vahetus“ (esietendus 2009)… nüüd traagiline Raimond Valgre.

Nii on sattunud. Jah, Raimond Valgre… miks ma seda üldse tegin. Ma pean lavastaja Merle Karusoost väga lugu. Ja tema mind väga hoiab. (Otsib sõnu. Siis, mõnusa irooniaga) ‒ oma veidral sotsiaalselt hälviklikul moel hoiab. Aga see lavastusprotsess… oli karm, vägivaldne… selline, milline üks protsess mu tänaste seisukohtade valguses ei tohiks olla.

See näitemäng oli juba tekstina selline, et teda andis ikka ellu äratada. Sellest johtuvalt me saime ikkagi päris hästi hakkama. Ma leian…

 

…ma leian, et see Merle või kelle mõte, et habras, loominguline Raimond oleks maailma ülekohtuses masinavärgis hukka saanud, riigikorrast sõltumata.

Seda küll. Ma mõtlengi nii ja hea, kui see sealt välja tuli.

 

Kuidagi ma vaadates mõtlesin, et suured stseenid, kus sa jääd suure pildi nurka laval, on nii tihti ka elus. Jah, oska ainult vaadata. Tähele panna.

No aitäh. Kui tõsta kilbile küsimus, mida aeg inimesega teeb, nagu mõte oli, siis sesse teemasse tuleks mu meelest süveneda päriselt.

Äkki oleks tulnud võtta Valgre elust pisut lühem periood… mitte kõike ühte patta panna… ma ei tea.

 

Ma tean, see on praegu kombeks. Fragmentaariumid. Ka teises te teatri lavastuses „Wabadusrist“ on isiksuste lood pandud ühte lavaaega ja see eeldabki pinnapealsust osatäitmistes. Inimeste eludel jääb lava ajas kitsaks.

Jah, aga siis ongi nii, et tulemus ‒ ei pruugi puuduta.

 

Sind Valgre roll ju puudutas?

 

“Laul, mis jääb”. Raimond – Märt Avandi ja Alice – Harriett Toompere. Foto: Siim Vahur

 

No puudutas, ma mõtlesin selle enda jaoks selgeks ja püüdsin leida mingid jooned nii, et see ka mulle endale midagi pakuks. Ma leidsin selle, aga see oli kuratlikult raske. See, Margus, ei peaks nii olema.

See raskus: näitleja töö on raske, rolli loomine ongi raske, aga seda hoopis teistel asjaoludel kui see, et näitleja peab… otse öeldes, tegema sitast saia. See näitemäng…

Puudujääk on mu jaoks ka see, et me kordagi ei rääkinud sellest, et vaadakem tõele näkku, see näitemäng on kohati kirjutatud nii, nagu selle oleks kirjutanud Siim Susi teisest b-st.

Nii ülbelt kui see ei kõla: ma oskan ise paremat dialoogi kirjutada. Võib-olla lugu tervikuna ei oskaks, ei hoomaks, aga dialooogi küll.

Me kõik, iga päev, kirjutame rahulikult, eriti vaidlemata alla millelegi sellisele, millega me ise rahul ei ole. Lepime vait olles kokku, et see on ok ja teeme kaasa. Aga eks sellest see „Laul, mis jääb“ räägib omal moel.

 

Otsus Draamateatri palgalt lahkuda tuli ometi enne Valgret?

Jah, seda küll. Ja kindlalt ei tähenda see mingit pettumust teatris. Ma tahan öelda, et vastupidi ‒ olen hakanud jälle elavnema. Ma ei taha suud täis võtta, ehk on veel vara, aga mulle tundub, et ma juba näen seda teed, mida mööda minna, mis puudutab mind ja teatrit. Seda tükk aega ei olnud.

On tekkinud teatud täiskasvanulikkus, ma ei rapsi enam niisma. Ma püüan teatrit ja oma elu, enda tegevust rohkem mõtestada.

 

Puudutab see ka seda, mis jääb teatrist väljapoole?

Muidugi, see ka.

 

Fragmentaarsus on praegu tavaline. Millessegi ei ole aega süveneda. Kõik tuleb teha kiiresti, kiiresti, kiiresti… Ja siis: unustatud, unustatud, unustatud…

On jah nii. Aga see ei pea nii olema. On võimalik sellega mitte kaasa minna. Keeruline, aga võimalik.

 

Jääd nälga, ei muud.

Seda peab kavalalt tegema. Loed reklaame, saad selle eest palka ja teed oma tööd põhjalikult.

 

Üpris kole on kuulata KUKU raadios väga häid näitlejaid õõnsa häälega nõmedaid reklaame ette kandmas. Ma ei arva, et näitleja ei peaks seda tegema, aga seda tuleks teha hästi ja lollilt koostatud tekst siis mu poolest, noh, vähemalt normaalseks muuta. Usungi muide, et näitleja teeks parema teksti kui see, mille keegi raharikas neile ette pistab. Miks nad seda ei tee?

Ma mõistan. Muide enamus teebki. Mina ei loe sellist teksti: “OO. Liputaja. Näita lippu.” See on siis lipufirma reklaam, millega tahetakse, et ostetaks sinimustvalgeid lippe. See on väga kole. Ma ei loe alkoholireklaame, sms-laenu reklaame… Aga ega ma ei ütle, et mullegi sekka mingeid tobedusi pole juhtunud. Reklaami lugemisega on mingid sellised reeglid, et sa ei saa oma sõna sekka väga palju öelda. Aga tuleb öelda ja ma olen seda teinud. Ma ei kaitse fantaasiavaesust ja rumalust, sul on õigus, et me, näitlejad, devalveerime ennast, kuulutades muruniidukid seksikateks. Aga kui sa tahad, et su pere hästi elaks, on see mõnes mõttes paratamatus.

 

Kehva, jah.

Ma olen ka sellel seisukohal, et kui näiteks Jaan Rekkor mängib halvasti, siis mind segab see, et ta loeb reklaami. Aga kui ta mängib hästi, siis see ununeb kohe ära. See lohutab.

 

Nii on, aga siis peab väga andekas olema.

Seda nagunii. (Tujurikkuja tooniga) Õnneks ma olen. Mul on sellega, jah, nii lihtne… See on lugu, mida omistatakse Jüri Järvetile: Järvet tuleb hommikul kell 11 proovi, ringutab uksel ja ütleb: küll on ikka hea andekas olla. Siis viskab pilgu üle õla teiste pooole ja lisab: aga teie ei tea ju sest midagi.

 

 

Palju andekus tööd nõuab?

(Märti ajab mu küsimus rohkem naerma kui eelnev andeka Järveti jutt).

 

Naera, naera. Ma ka olen muutunud. Arvan täna ilma igasuguse irooniata, et kõige tähtsama küsimus on: mis on elu mõte?

On kõige tähtsam küsimus ja praegu, jah, just praegu ma oskaksin sulle isegi vastata.

 

Vasta.

Elu mõte on (ohkab kergelt), elada nii hästi, et pärast su surma oleks palju inimesi, kes mäletavad sind kaua ja hästi. Elu mõte on olla hea ja teha head nii endale kui teistele. Valet ja jama on nii palju, et… no nüüd ma lähengi paljusõnaliseks. Vastus on see esimene pool, aga ma ikka seletan ka.

Me ühiskonnas ei ole maailmaparandajad au sees miskipärast. Selle mõistega käib kaasas, väike iroonia, muie tavaliselt. Tegelikult on maailmaparandamine inimese ainuke mõte. Kui sa ei tee seda, siis võid vabalt ka surnud olla. Vahet pole. Maailmaparandamine on me ainus ülesanne siin elus. Igaüks oma väiksel moel, nii palju kui vähegi oskab.

 

Nii et ninast veri väljas…

…kindlasti mitte nii.

Kõige keerulisemal ajal mu elus olen pidanud tegelema osadega, mis on emotsionaalselt keerulised. Jälle ehk kõlab vastuoluliselt, aga see töö on olnud omamoodi ka teraapiline. Nii “Saatuse heidikute kuu” kui ka „Tujurikkuja“.

Kui poeg Alberti surmani jäi veel nädal, siis me tegime intensiivselt “Tujurikkujat” ja see oli väga teraapiline. See aitas mind hästi palju. Aitas püsti püsida. Jalule jääda.

 

Usun. Aga ei aita unustada.

Ei, unustada ei aita. Ja tegelikult ma ei tahagi. Ka kõige valusamaid hetki. Need hetked… Jälle võib kõlada masohistlikult, aga ma ei taha neid unustada.

 

Tõtt öelda ma ei saanud teist aru esimese hooga, kui te Liisuga otsustasite oma valu teistega jagada. See võib olla egoistlik, aga mulle tundub, et minu valu on minu oma ja ma pean sellega elama. Mis teid ajendas teisiti käituma?

See on lihtsalt vaatenurkade ja ehk iseloomude erinevus. Siin ei ole nii, et üks on õige, teine vale.

 

Märt, ma ei anna hinnaguid.

Saan aru. Muidugi.

 

Me ajakirjanikud käitusid te tragöödiat pealt nähes ja teades ootamatult ja isegi üllatavalt hästi.

See on jälle näide, et saab, kui tahetakse. See oligi ilus. Olen selle eest väga tänulik.

Vaata, see Eesti vähihaigete laste vanemate liit, mida me hakkasime vedama… minule tundub, et Albert oli nii suur mees, et kui ma selle tarkusega, mis mulle nüüd on antud, tarkusega, mis minu poeg mulle andis, midagi peale ei hakka, siis see ei ole õige Alberti suhtes.

Ma ju tegelikult sellist tarkust ei taha. Kui mulle antaks valida, kas Albert on elus või surnud, siis mittemiski ei kaalu üles oma lapse elu. Kuna see, mis on, on paratamatus, siis on õige ja õiglane, kui oma kogemusega aitan teisi. Liisu on samal arvamusel ja siiamaani on see nii ka olnud. Olemegi saanud aidata.

Ma arvan, et Albert vaatab ja on rahul meiega…

 

Mis nüüd edasi saab?

(Avala naeratusega) Ma täpselt ei teagi. Ma ei taha enam „tsirkust“ teha. Ainus asi, mida see kindlasti ei puuduta, on „Tujurikkuja“. Seda ma „tsirkuseks“ ei pea.

 

Märt ja Herman Avandi.

 

Oled üsna enesekindel, on sul tekkinud mingid lavastamise plaanid?

Natuke on. Seda jah ka.

Enesekindlusest rääkides, kukesammukene on siit ülbuseni, mis? Ma arvan, et oskan mingeid asju natuke paremini kui mõned teised. Näen mingites protsessides, et tean asju ja oskaksin seda paremini lavastada. (Naerab, pisut kistult) See kõlab suurustavalt, aga las kõlab siis, las kõlab, küll ma saan selle eest vastu näppe, kui on aeg käes. (Naerab päriselt) Mul on mõtteid, mis siiamaani on vaid mõteteks jäänud.

Mul on materjalid, mis mulle meeldivad. Minu teatrimaitse ei ole muutunud. Psühholoogiline teater, kui ta on hästi kirjutatud, mängitud ja lavastatud on ikkagi mu jaoks kõige-kõige. Ma saan sealt kõige rohkem. Kõik muu võib ja peab ka olema, aga kõige paremini tehtud klassikalises mõttes teatrit ei ületa minu jaoks siiamaani veel miski.

 

Kui vajalik näitlejale enesekindlus on?

On vajalik. On hädavajalik. See muide ei tähenda seda, et sa…

 

…ei kahtle…

…ei kahtle endas. Jah, need kaks asja ei ole sugugi vastuolus, Enesekindlus ja kahtlemine käivad käsikäes ja peavadki käima. Parimal juhul. Tark näitleja ei lähe kunagi ülbeks, loll näitleja läheb nagunii.

 

Millised näidendid sulle huvitavad on?

Mulle Eugene O´Neill väga väga meeldib. Pole vist traagilisema elusaatusega meest ilmas, Valgre natuke konkureerib. Tema näidendites on traagika kõrval eneseirooniat ja huumorit. Wonnegut ja Mrožek on ka seda masti kirjutajad, mehed, kes oma metsikule kurbusele vaatamata ei võta ennast ikkagi liiga tõsiselt ja just tänu sellel suudavad elust läbi minna. See on üks võti, et ära võta ennast nii kuradima tõsiselt. Kui sa huumori elust ära kaotad, siis oled omadega läbi. Sest huumor on elus vahetevahel ainukene õlekõrs, mis sul on.

 

Oled sa veel huvitatud sellest, mis teised teevad teatris ja muus elus?

Olen küll huvitatud ja nüüd aina jälle üha rohkem.

 

See su taandumine, mida ma küll väga ei tahaks uskuda, äkki annab sulle võimaluse?

Taandumine ei ole jah päris õige sõna. Ma pidurdan hoogu, ei jookse, hakkan sörkima ja loodetavasti kõndima. See ongi sellepärast, et ma hakkaks nägema, mis toimub. Seni parima tahtmise juures ka ei jõudnud.

Tänu sellele, et kõik on läinud kiiremaks, on ka loomingulised kriisid kiiremini tekkimas. Loomingulise kriisiga seondub masendus, et inimene enam ei tea, miks ta mida teeb. See on kohutavat väsimust tekitav. Ma loodan, et see hakkab mul nüüd üle minema, ehk ka proosalisel põhjusel, et suvi on käes.

Ma ka väga ei muretse sellepärast, kuhu edasi. Mu ambitsioon ei ole selline, et ilmtingimata parnassile. Parnassile selles mõttes, et olla kogu aeg kõige-kõigem. Teha seda ja toda kõige ägedamalt. Seda ambitsiooni mul lihtsalt ei ole enam.

 

Aga on olnud?

Oo-jaa, oo-jaa, edevus on upakile ajav olnud.

 

Kas teatris näitlejate vahel saab üldse sõprust olla?

Ma saan su küsimusest aru küll. Jah saab. Vahetevahel see on keeruline, sest needsamad egod, kes laval kohtuvad, põrkuvad. See on hinge suuruse küsimus, kuidas sa iseenda ego alla neelad, kui palju sul jätkub austust kolleegi vastu. Mingites olukordades tuleb anda teed teisele ja uskuda, et teine annab vajadusel ja võimalusel teed ka sulle. Piltlikult: et ka sina saad eeslavale.

Jah, tihtipeale ei anta teed, aga see ongi proovikivi, mõelda, et ahah, ära siis anna, ma annan sulle selle andeks. See ei ole kerge, aga vastupidi käitudes ma lähen endaga pahuksisse.

Vihkamine, ükskõik missuguses kontekstis, on nagunii ainult hävitav jõud. Andeks saab anda kõike, lihtsalt küsimus on, kas sa suudad seda teha. See pole hukkamõistu väärt, kui inimene seda teha ei suuda. Elu viskab ette selliseid asju, et ei saa endast jagu. Aga kalgistuda ei tohi.

 

***

Viis aastat tagasi ütle Irja Avandi: „. „Mind on huvitanud pigem see, kuidas laps hakkama saab, kuidas ta ennast maailmaga suhtestab. Mind huvitab mu laste elu õnnestumine.“

 

Märt Avandi ja Priit Võigemast, “Pea vahetus”.

„Pea vahetus“

Märt Avandi: Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud „Pea vahetus“ on üks olulisemaid verstaposte minu näitlejaelus. Me oleme Priit Võigemasti ja Ukuga rääkinud, et kui saame nelikümmend, siis võiks seda uuesti teha. Ma usun, et see võib teoks saada küll.

„Pea vahetuse” töö ja mängimise protsess läks väga kiire ja suure vaimse kasvamise tähe all. Minu rolli seisukohalt muutus see tükk alates esietendusest kuni viimase etenduseni väga palju. Esietendusel ma tegelesin väliste asjadega, et kas ma olen Priidul kannul, kas ma olen võrdne partner… tegelesin oma kahtluste ja hirmudega. Priit oligi rohkem sina peal sellega, mis ta tegi, ja muuseas – enesekindlam. Siis ma ajapikku unustasin selle ära. Ja me hakkasime mängima kokku, usaldasime teineteist. Usaldamise asi laval, midagi pole teha, jällegi vajab aega, ka heade sõprade vahel.