Mäng on alateadvuslik loominguline seisund

alt

Tiina Mälberg juhatab publiku mängu, millal see lavastus algas…

 

(Lugu ilmuas esmalt ajalehes Postimees.). Kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi on kusagil öelnud, et „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ oli enne suvelavastuseks saamist filmiks mõeldud. Ja siis, ju ma sest ikka õigesti aru sain, on mees mõelnud, et just Kaarel Karmi talu ürgses metsas Vihula taastatud mõisahiilguse vahetus läheduses sõidab sesse lukku sügavalt sisse. Jah, tõesti, see lavastus sunnib mõtlema, mis on päris ja mis mängult. Fantaasia on tihtipeale rohkem usutav kui see mida me realistlikuks pida harjunud oleme.

Kuna tegemist on hullumaja suvepäevadega, oli selles lavastuses algusest peaaegu lõpuni raske sisulise järje peale saada. Nüüd mulle tundub, et see oli lavastaja Vadi eesmärk.

 

Mehed ei nuta

Etendusele eelneb rahvamatk sündmuspaika. Üksikuid rajale ei lasta, platsile saab gruppidena ja tempo ei ole kõige aeglasem, on just selline, et ei lase süveneda sellesse, mis raja ääres kasvab, kuidas kasvab ja kellega koos… Laseb fikseerida vaid loodus on lopsakas. Minu nähtud etendusel oli päikest ja palavust, vihma, oli tuulevaikust ja tugevaid tuulepuhanguid. Rakvere teter oleks selle ilma justkui lavastanud, et publik aru saaks maailma imelisest paljususest.

Juba see fakt, et mugavad linnainimesed tulevad metsa, kus neid vähemasti meedia väitel varitsevad sajad ohud, sääsed ja puugid, ilvesed, hunt, karu, jänes ja põder, on kõnekas. Situatsioon meenutab kaadreid unetute filmist „Mehed ei nuta“.

Seepeale teeb näitleja Tiina Mälberg publikule ekskursiooni, mis kohati tuletab meelde filmi „Siin me oleme”. Tegelikult: kas see on Tiina Mälberg või mängib ta pisut hullu külaeite? Äkki ta ei mängi, vaid on? Äkki on hoopis oma kodupaiga siin magas Raivo Trass, siin lõhkus puid Jüri Järvet, siin ehitasid Noormetsad ja Nüganen peldikut… vanatüdrukust kooliõpetaja? Ma ei tea ja polegi tarvis tead vist. Üllar Saaremäe sipelgapesa ses metsas (seal on sildistatult ka Inna Taarna männid, Andres Noormetsa kullerkupud jne) on kõige selgemalt uusleiutis ja seotud selle lavastusperioodiga, mis just lõppes. „Loomi sööta ei tohi!“ kordab publiku ekskursioonijuht Mälberg refräänina, ka vaheajal. Ja see kahemõttelisus kõlab, sest kuidas sa jätad sääsed söötmata, isegi, kui sa seda ei taha…

 

 

alt

Rakvere teatri doktorid – Karu ja Johannes, Toomas Suuman ja Üllar Saaremäe.

 

Näitleja Joller

Teate küll seda filmi, kus peaosas; Jolleri rollis Voldemar Panso. Ka see film tuletas ennast seal suvehullumajas mingi ajastuhõnguna meelde korduvalt. Kui aga nüüd sellest hullusest endast rääkida, siis ses nähtud loos püüab psühhiaater Johannes, keda mängib Üllar Saaremäe, õhutada loomeinimesi minema omades mängudes lõpuni, jõudma n-ö loomse algeni iseendas. Ta paneb Poeedi, kirjaniku, näitleja ja kunstiteadlase tiiki kaevama, et neid vabastada kuhjunud pingetest. Muide, taas kord leidis mu jaoks kinnitust Üllar Saaremäe iseäralik oskus muutuda laval, rollis huvitavaks, isegi justkui huvitavamaks kui ta on päris elus…

On palju pisikesi ja põnevaid stseene ses loos. Kõike ja eriti püanti ei saa ette ära rääkida. Olgu näiteks vaid kaks teatraalset ja õpetlikku stseeni. Esimene, mis juba ulatus etenduse sellesse ossa, kus mängitud mäng mängitud päris elu summutama hakkas: Johannese magamistuppa, kus too oma noore pruudi Edaga (Klaudia Tiitsmaa) magab, siseneb Poeet (Toomas Suuman), kes küsib luba nende juurde magama tulla. Põhjuseks hirm hääle ees. Psühhiaater küsib, mida hääl ütleb, ja Poeet seletab, et hääl käsib valed asjad ära hävitada. Vale asi on näiteks kultuur – teater, kino, muusika. Konsonandid ka.

Kõige mängualtim (kõige lähemal loomale?) inimene selles lavastuses on Johannes pruut (suurepäraselt mängitud osa esimese lavarolli tegijalt), kes on siiralt kohe valmis Poeediga voodit jagama.

Teine stseen, mis korraks veel toob etendusse “normaalsete” inimeste igapäeva: Kaunase restoranis istub Johannes oma isaga (samuti Toomas Suuman), kes on üpris selgelt targem ja oma maailmas tasakaalukam kui ta haritud poeg. Pea ainus kord ses loos läheb Johannes närvi, süüdistades isa, et see talle liiga vähe raha annab…

Need näited tõin siia ka selleks, et anda lugejaile aimu, kuivõrd piltide dekoratsioonid muutuvad. Selleks kasutatakse ses etenduses rööbastel liikuvaid poodiume nagu kinos. Ma seekord oleksin tahtnud, et liikuvatel poodiumitel oleks voodi ja lauad ja mis iganes olnud vähemalt meeter kõrgemal oleks lihtsalt paremini näinud ja mõjunud unenäolisemalt.

 

Kui Vaseostja tuleb

Ma ei karda Vaseostja tulemist oma maailma juba ammu, tundub, et teda ei karda ka hullumaja suvepäevalised. Äkki me oleme loodud selleks, et koguda pillivaske ja loomispinget, mitte maist varandust. Äkki see ongi selle loo ja lavastuse mõte. Ilma proovimata, ilma mänguta ei saa, see on selle mängu tõde kindlasti.

Ajaloos öeldakse kõik korduvat, taas on autorit ja lavastajat Urmas Vadi inspireerinud kuuekümnendate Tartu vaim. Nagu Tartu Uue teatri „Vanemuise biitlite“ lavastuses jäi siingi mind vaatajana segama soov tegelasi ära tunda. Et kes on kes?

See loomulik soov ei ole etenduse sisu, hinge ja hinguse mõistmiseks üldse mitte kõige tähtsam. Aga selliseid lugusid kirjutades võiks otse ära ütelda, kes siis tegelaste prototüübid on, või sellele üldse mitte vihjata, et tarbetut segadust ei tekiks.

Ja kuigi inimesed loomade toitmise suveteatris on ära keelanud, saame me ikkagi kõhu täis.

 

“Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel”

Urma Vadi

Lavastaja Urmas Vadi
Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa 
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga