Mälestus olemata eilsest

 

Priit Põldma -semiootika üliõpilane

 

Roman Baskin lavastas päevapoliitilise “Hamleti”?

alt

Hamlet – Üllar Saaremäe .

 

„Lahustuks see liig, liig sitke liha,“ palvleb Hamlet, jälgides videoülekannet valitsuskabineti istungilt. Keskkond, kus Üllar Saaremäe Hamlet, Peeter Tammearu Polonius, Epp Eespäeva Gertrud tegutsevad, võib kummastada, aga palved ja pihtimused on ehedad ja isiklikud.

Roman Baskini lavastuses Rakvere linnusemüüride vahel kohtuv trupp on vahest siinmaine „Hamleti“ ideaalkoosseis.

Lavastajakontseptsioon teeb Helsingöri lossist Ilmeksimatute partei residentsi, korrumpeerunud ja intriigitseva. Loojad salvavad lavalt otsejoones ühiskonda, tekib vaimukaid paralleele, kohandumisi tõsieluga. Siiski säilib kahtlus, et vertikaal ja horisontaal ei lõiku, Shakespeare ei hakka poliitilise satiiriga päris valutult kokku kõlama: liiv jääb vahele, kuigi lavastaja seda läbipaistvaks klaasiks pressib.

Sõnumiselgus äratab aukartust. Ehkki mõni tekstikärbe või tegevuslik lahendus tekitab küsimusi, mõne stseeni tähendus on laval teine kui näidendis ja originaalteksti struktuur vaidlustab paar korda lavaloogikat, jookseb lugu selgelt ja lobedalt. „Hamlet“ on astunud edukalt nüüdisaega, tulnud veenvalt kõnetama tänapäeva.

 

Parteimaffia, kloun, baleriin

Parteimaffia kontrastiks on Baskin hingesõlmena loonud näidendi näidendis: näitlejad on muusikud, Helsingöri tulevad Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Ahti Bachblum. Tulevad üksjagu nii endana kui ajastu lühikroonikana, slepis rõõmustavaid, puudutavaid assotsiatsioone. Kui Saaremäe muusikuid tervitab, lahvatab äratundmishelk… Eelmine kohtumine, millele Hamlet viitab, tuleb korraga meelde: see oli ju „Kadunud tsirkus“, Urmas Lennuki tekst ja Üllar Saaremäe lavastus näitetrupile, kuhu kuulusid ka Mägi ja Johanson. (On´s side välja mõeldud või tõeline ning kes valvab väljamõeldise ja tõe piiripunkti?)

Mägi ja Johanson, klouni ja baleriinina läbi aja kulgedes, ilmuvad Hamletile meelde tuletama lunastavat lapsepõlve, elamise saladuse sisu, olemise kordaminemise ja rõõmustava meeletundlikkuse võimalust. Tõepoolest, kui sedasi igal aastal jõhkraid partei suvepäevi väisates kas või ainus kuulja uuesti elule äratada, on sel Maaks kutsutud taevakehal veel elulootust.

Hirm hakkab hooliva, päevi näinud müstika pärast ometi, sest loojavabaduse ja lapsepõlvekogemuse võimalikkusele ei või võimumängude kadalipus kindel olla. Kas unenäomaailm saab jätkuvalt olla helge avastustemaa või ulatub sinna argine süngus, ohutunne?

Saaremäe Hamlet evib ergast suhet illusiooni reaalsusega. Ütleb Mäksiga laulusõnu kaasa, mängib kujutletavat kitarri või trummi, unustab end… ent päris priiks kontserdi karmist eesmärgist ei saa, halvad uned tükivad vahele. Mägi muigab läbinägelikult mõrkja siirusega, Johanson naeratab nukralt; neil on, kuhu minna, on oma tee, aga Hamletile on Taanimaa vanglaks…

„Kadunud tsirkuse“ žanrimääratlus oli „mälestus olemata eilsest“. Olemata eilse mäletamine, kujuteldava taastamine, illusiooni meeldetuletamine on kui teatri kvintessents, muusikute etteaste selle kuulutajaks.

 

Arvestus, mõistus, armastus

Ah armastus? Ei, see ta tõbi pole…“ Claudiuse diagnoos kehtib kõigile tegelasile: tundevirvendusi ulatub kirest ja lugupidavusest kadeduse ja põlguseni, armastust puutumata. Juhiks ikka kaine mõistus või instinktid, mitte hing ega arm. Perekonnasuhted näikse tinglikud, vanemad on järgmise põlve parteisse värbajad.

Gertrud polegi vist Hamleti ema: Epp Eespäev on seekord kui erakonnarakukese ühine mamma. Ju pole Claudius ja Gertrud abikaasad, vaid hoopis pikaajalise vastastikku kasuliku koostöölepingu osapooled. Poloniuse vahmiilis on vast tegu pärislastega? Pidetust veresidemete puudusest kasvab Hamletit üdini puutuv „Laul verelilledest“.

Paistab ka, et Ophelia ei näe Hamletis oma tulevast, vaid viimsete ideaalide elluviijat. „Mälestus olemata eilsest“ ulatub nende suhtesse kui pildid päevist, mil südameid polnud lukku pandud. Ent Mari-Liis Lille Ophelia hävitab mälu ja Hamleti armastuskirju: „kink endist keelt ei kõnele, kui andja muudab meelt“. Kersti Heinloo Opheliast püsib meeles ilus hetk, kui ta hulludes tormab õue, kust kostab linnulaulu, sirutab lävel käed kandilise graatsiaga selja taha ja muutub linnuks. See meenub, kui vend Laertes surres nendib: „Olen nepp, kes omaenda lingu sattund.“ Hilislaste linnusüdamed purunevad vanglaseinte vastu.

Robert Annuse Laertes on gängis ainus, kellest kahju hakkab. Värelev nooruk ei näe kasuahnet ilma Hamleti kombel läbi, ehkki vaistlikult, rõõmu(v)irve veel võitjanäos, välismaale ihkab. Kui Claudius ta oma võikasse plaani määrib, ei oska segaduses Laertes reageerida, tahaks tänada meest, kes teda isa surma hüvitama suunab: teeb Claudiusele läbi õhu pai või kahmab tal sõbramehelikult särgirinnust.

Enne duelli valab Laertes endale värisevi käsi piima või trummeldab sõrmi puriseval kohvimasinal ning pistab punuma enne joogi valmimist – hiljem sureb sinnasamasse, joomata kohv noore inimese sooritamata tegude võrdkujuna päitsis. Korraks vilksatab leppimisvõimalus, sest Hamletilegi läheb Laertese hingepuhtus korda, kuid Laertese silmis kilab juba reetmishelk ja -hetk, ta ei suuda Hamletile otsa vaadata. Annuse avali mängu neurootilisuse piiril tundlikkus võiks kraadi võrra kangemana olla peletav, praegu puudutab ja raputab.

Peeter Tammearu Polonius on teeneline kollaborant, kellele positsioon parteiliinis elustki kallim: lausega „Kui pole nii, see võtke maha siit!“ osutab ta rinnamärgile pintsakurevääril, mitte oma peale. Naljakas on Poloniuse kunstisuhe: teatriharrastajapõli, mida ta piinlikkuseseguse edevusega meenutab; demonstratiivne põlgus koorijuhikutse suhtes, kuigi tegelikult võiks see talle tõesti passida!; rõhutatud, ent ikkagi ehe omamehelik läbikäimine muusikutega.

Või kuis Polonius takerdub sõnamängudesse, mõnusasse kodukootud filosoofiasse, hoiatab kesk koosolekut poega labase sõnapruugi eest. Ja mismoodi ta kontserti kuulab, kaasa laulda üritab ja sõnad sassi ajab. Võimukoridorides on ta õppinud liikuma piilukaameraist teadlikuna, nendega salasõnumeid vahetades. Polonius jääb oma näo ja väärtusskaalaga poliitikamõmmiks, Tammearu põimib empaatiat ja irooniat väärtrolli.

Indrek Saare Claudius kõrgub kui tuim möirahärg, plass poliitikulõust. Katsub mitu käiku ette mõelda, aga läheb pahatihti alt. Kasuahnes mõistusilmas on Claudiuse ajendajaks pelk iha, vargsi ligi hiiliva südametunnistuse pöörab pulliks. Ja roll võikski jääda tüütult üheseks johmardiks või muutuda Saare valimiskampaaniaks, kus ta koalitsioonipoliitika juhmi tuhmust paljastab, kui sellega ei liituks Saare lavaline ainupära, intellektuaalne ausus, soe huumor.

 

Katkine, jahe, peiarlik

Mis käivitab Hamleti? Ta enesekriitiline enesekirjeldus polegi nii mööda: „Olen väga uhke, kättemaksuhimuline, auahne.“ Ent ta on ka oma isa, tähendab mentori!, eeskujul „inimene igas asjas“, isegi poliitikas, kus see pole ilmselt tark, ent seda kiiduväärsem teolaad. Isemoodi ilus, et isa vaimu kuuldes saab Hamlet viivuks lapseks tagasi, hakkab ehmatusest äärepealt oksendama. Võitlus süsteemiga ja püüd hoida last oma hinges läbivad Saaremäe töid.

Näitleja kihutab mõtte- ja tundemaastikel vilunu naudinguga, loob värssi spontaanselt. Etenduste edenedes on Hamlet muutunud vahest kindlamaks, tahtelisemaks, välisteski liikumistes sisulisemaks ja ökonoomsemaks, žestid saanud üha kujundlikumaks. Ja huvitav, kui väga Hamleti olemus etenduseti varieerub. Loobin võtmesõnu: fanaatiline, katkine, jahe, impulsiivne, peiarlik, tumemeelne, raevukas, umbusklik, hell, tragöödiahõnguline, absurditajuline, veiderdav, sentimentaalne, küüniline. Poloniuse tapmisele järgnevast afektiseisust naaseb Hamlet alatiselt eksistentsialistliku keigarina, kes mõistab ise ka, et sõnastab korraga lipu- ja hauakirja.

***

Esimese etendusetsükli viimasel etendusel 21. juulil suri Hamlet laval uues kohas… Aga tähtsam: varem öeldud „Lõpp on vaikus“ asemel kõlas Georg Mere tõlketruult „Jääb vaid vaikus“, ses kumamas varasemast naeratavam kohalejõudmisselgus, Üllar Saaremäe lavasurmade pärisosa. Raudne kinnihoidmine teemast, isikliku suhte pidev elavdamine, mängunüansside uljas vaheldamine, tõlgendusavatus ühes muutlikkusega, mis mõne järelduse hoobilt tühistab, ja tänasetaju, mis eilse varjud olematuks pühib – nii kujuneb teatrivaatamisrõõm.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga