Madis Kolk – hipinostalgiast kantud teatriteoreetik

Madis Kolk

Teater, Muusika, Kino peatoimetaja Madis Kolk vaatab oma kabinetis tõtt Lemming Nageli 1980. aastal valminud maaliga. Ütleb tänaste noorte tehtava teatri kohta uussiirus ja armastab Led Zeppelini muusikat.
Lemming Nageli maalil on kummaline aparaat, võiks ju mõelda, et igiliikur. Igiliikurit ja igiliikumist saab mõelda kultuuriks. Nageli maalitud masinal on rattad, kaks pedaali ja rohkesti muid täpselt joonistatud detaile. Kaks nuppu on – punane ja roheline. On ekraan ja jupp masinast välja ulatuvat filmilinti. Ekraanil on modernisti portree, mis võib olla ka postmodernisti oma ja ehk isegi postpostmodernisti peegeldus. Kes teab? Aparaadi ümber on tühi ruum. Madis, kes iga päev igiliikuri pilti vaatab, on teatriteoreetik, ise ütleb, et pidurdamatu.

Need maalid te toimetuse seintel tuletasid mulle meelde, et olen viimastel aastatel püüdnud aru saada oma maitse kujunemise käigust. Lapsepõlvekodu kõrged laed, rongijaama seinal rippuvad vene vägilased ja kolm karu, lumepallid, mida Voldemar Panso Noorsooteatris lavastatud „Kevade“ tegelased saali loopisid… kõik selline.

Eks seda maitse asja olegi üheselt raske seletada. Ma enda puhul oskan seda ehk muusikamaitse kaudu jälitada. Minu noorus, minu kõige tundlikumad aastad jäid ka meie riigile kõige tundlikumasse aega. Taasiseseisvumine, laulev revolutsioon… subkultuuride arenemise ja ka moodi tõusmise mõttes oli see väga kiire aeg. Alles olid pioneerikaelarätid ja siis tulid paralleelselt hevimehed, punkarid, … kõik tuli korraga. Uued trendid.
Olen Keilast pärit. Meil oli koolis hästi tore seltskond. Minu pinginaaber Andrus Uuspõld, kes on muusik praegu, Andruse vanem vend Jan Uuspõld, praegune koolitaja Kristjan Otsmann, tänane ajakirjanik Arvi Tapver… olime sõbrad, tegelesime muusika ja muude kunstidega ning mingi ajastuvaimulise reaktsioonina hakkasime pigem huvituma eelmiste kümnendite kultuuripärandist.

Protestisid kõige vastu?

Ma ei ole oma loomult protestija. Mul pole ilmtingimata vaja kogu aeg kellegi vastu olla. Põhimõtteline opositsioonilisus on samasugune sõltuvus nagu konformism.
Aga mäletan, et meie seltskonna muusikamaitse läks nagu kohe sinna kuuekümnendatesse, seitsmekümnendatesse. See ei olnud protest disko vastu, see lihtsalt huvitas meid, köitis. See oli meie isade muusika ja kujundas huvi kuuekümnendate põlvkonna vastu.
Eks ma hoian end jõudumööda kursis ka praegu toimuvaga, kuid ma ei püüa sealt endale iga hinna eest lemmikuid leida, tean, et sellisel läbitunnetatuse tasandil ei suudaks ma sellega enam sammu pidada. Ja ma ei häbene seda, et minu kõige südamelähedasem muusika on ühtlasi me isade muusika. Pigem on mul huvi, et mu progerocki kollektsioon kodus täieneks.
Tunnen enda puhul, et ma ei ole kunagi olnud väga kaasaegne, mind on huvitanud ja huvitavad vanemad asjad. Mõnikord võib see mõjuda anakronismina, aga mõnikord, kui asjad ringiga tagasi tulevad, võib see anda ka kohatise edumaa. Minevikupärandisse ei saa nostalgiliselt klammerduda, kuid selle elusosa saab ka oleviku ja tuleviku tarbeks edasi kanda.

Teatrimaitse?

Siin ma ei oska niimoodi… teatris ei ole erinevad maitsepõlvkonnad kõrvuti. Kui teater on tolmune, siis ta on tolmune, tal ei ole sellist vana aja väärtust juures. Teater kas kõneleb publikuga või mitte. Teater ei saa ka väga palju ajast ees olla. Me ju võime öelda, et Mati Unt oli ajast ees, aga see, mida me tegelikult ütleme, on, et ta tabas mingit närvi, täpselt omas ajas.
Ma ei usu teatrisse, mis on ajast ees. Teater ei saa endale seda luksust lubada. See on väga võimsalt kaasaegne teater, mis teeb publikule selgeks ajast ees oleva sõnumi. Teeb selle omaseks, liidab teatripubliku ühtseks kogukonnaks.
Teater, mis on nii mitte-meie-ajas, et mitte keegi ei saa aru, kõik kehitavad õlgu… ma ei usu, et see saab olla väga geniaalne teater.
Moodne või ajast maas – ei, ma ei taha nii mõelda. Ajast maas teatri ma tunnen ära, see on halb teater, see ei ela. Ja siis on elav ja kõnelev teater. Elus impulss. Maitse kujunemine…

…kuidas sa teatri juurde sattusid?

Täiesti planeerimatult. Huvi teatri vastu tärkas küll varakult, nii et mu pagas teatriteadust õppima minnes oli noore inimese kohta päris korralik. Aga see pagas oli võtnud ära esmase soovi ise iga hinna eest lavale pääseda.
Kooliajal käisin näiteringis ja eelmainitud seltskonnaga tegime ise perfomanseid ja häppeninge. Jan Uuspõld on lapsest saati artist, tema tohutu esinemisvajadus oli meie seltskonnaga kogu aeg kaasas. Mäletan, et kui ta 1994. aastal hakkas lavakasse astuma, siis sai põgusalt arutatud, et kas ühineda või mitte. Aga juba siis ma ei tahtnud väga näitlejaks õppida, et kui, siis lavastamine ehk oleks huvitanud. See soov ei olnud suur.

Kuule, lükkame nüüd siin ümber selle müüdi, et kui näitlejaks ei saa, siis hakkab teatrikriitikuks. Sina neid kriitikuid ju tunned.

Mulle see meeldiks. Müüt on kergesti ümberlükatav. Meil ei ole palju kriitikuid üldse, vaid kümmekond aktiivselt tegevat ja veel mõned. Kes neist siis on see ebaõnnestunud näitleja? Mina ei tea ühtegi. Mis veel totram – kujutada ette, et keegi, kes ei saanud näitlejaks, on nii solvunud, et nüüd lajatab… See on piiratud mõtlemine, elus on rohkem valikuid.
Või see halvustus, et ahah, kriitik on läbikukkunud näitleja! Mul oleks täna isegi hea meel, kui neid oleks kriitikute hulgas. Sageli teatripraktikud heidavad ette kriitikutele, et nood ei valda teatri keelt, et räägivad mingit oma juttu, tulevad oma kirjandusteadusest pärit terminitega, ei valda sõnavara.
Oleks ju tore, kui kriitikute hulgas oleks neid „läbikukkunuid“, kes teaksid siis, kuidas lavastus sünnib, ja oskaksid vaadata lavastusi praktiku pilguga, siis sellest ka kirjutada. See oleks tore. Paraku neid ei ole.
Ma ei taju Eesti kriitikkonnas oma sapist pimestatust. Meil on hoopis vastupidine liikumine – Margus Kasterpalu, Andres Keil, Jaak Allik… kriitikud on hakanud lavastama.

Räägi endast nüüd?

Ma tahtsin ülikoolist Tartus saada laiapõhjalist humanitaarset ettevalmistust, üks variant oli õppida klassikalist filoloogiat. Kunstiajalugu huvitas ka, kaalusin nende vahel ja ei suutnud otsustada.
Minu keskkooliaegsed lemmikud olid Mati Undi Noorsooteatri aegsed lavastused ja Peeter Jalaka tegemised, siis veel Ruto Killakunna nimelises koosluses.
Kui mõni nüüd räägib, et need on kuidagi teistmoodi ja erinevad meie tavapärasest teatripildist, on mässulise käekirjaga, siis see on ka jutt, mis minule kohale ei jõua. Seegi on klassika. Me teatris on, mitte küll palju ja mitte küll väga tooniandvalt, need teistmoodi nähtused kogu aeg olemas olnud.
On vist nõnda, et iga uus noor põlvkond avastab enda jaoks uuesti Unti ja Jalakat, ka teisi, ja ütleb, et kõik, mis enne oli, oli jama.

Kui sa vaatad neid tänaseid veidrusi, siis kas see vaimustab sind samamoodi nagu aastaid tagasi Jalakas ja Unt?

Eks praegu on valikuid rohkem. Kui kriitikat lugeda, pinnapealselt, siis jääb mulje, et meie teatrile heidetakse ette vohavat psühholoogilist realismi. Head ja huvitavat eksperimentaalsust olevat vähevõitu. Eks see on osalt õige, meie teatrimaastik on nii väike, et iga eripära jaoks ongi üks esindaja. Ükski trend ei saa välja kujuneda sellepärast.
Tegelikult on meil üsna vähe ka tõelist psühholoogilist realismi, sellist Merle Karusoo lavastatud „Pikk päevatee kaob öösse“ tüüpi teatrit. See, mis vohab, on olmerealism. Selline kunst, mis üritab kinokunstiga võidu joosta ja paraku on juba ette kaotusseisus.
Kuna minu teatrihuvi algas just veidrustest…

…niinimetatud?

…niinimetatud veidrustest, siis olen, vastupidi üldisele muljele, hakanud üha rohkem ja rohkem jõudma selle tõelise psühholoogilise realismi väärtustamiseni. Ma püüan leida süüvivat, näitleja kaudu avanevat teatrit.
Olen selline ebaintellektuaalne kriitik, ma saalis istudes etendust kriitiku pilguga ei vaata. See, mis mul lavastuse hinnangute skaalale asetub, on ikkagi elamus. Selle võib saada psühholoogilisest teatrist ja ka mõnest veidrusest. Niisamuti võib see mõlemast saamata jääda.
Kui see laeng, see löök tuleb, ja ma saan aru, et see on väärt, siis ma hakkan seda materjali analüüsima. Nii ma ei suuda, et olen analüütilise pilguga saalis ja muudkui analüüsin enda jaoks välja, kas see, mida nägin, oli hea või halb. Meeldib ikka see vahetu teater.

Teatriteaduse õppimiseks sa siis valisid sellepärast, et teater on kõikide kunstiliikide süntees?

Nii ma siis tõesti mõtlesin. Laia kultuurilise pildi saamiseks läksin õppima teatriteadust. Nüüd olen aru saanud, et teater ei ole pelgalt kunstiliikide süntees, et ta on ise väga spetsiifiline tee. Ta ei ole see tee, mis koondab kõik muud asjad oma tiiva alla.
Sattumine sellele teele oli juhuslik ja teatrihuvi oleks võinud ka lihtsalt teatrihuviks jääda.

Oled lisaks Sirbis ja Postimehes kultuurikirjutajaks olemisele teinud ka Ugala teatri kirjandusala juhataja tööd. Mida see sulle andis?

Olin Ugalas väga lühikest aega. Aasta seal õpetas mulle just seda, mis on igale kriitikule väga vajalik. Olin ülikooli lõpetades natuke ennasttäis teoreetik, kes arvas, et teab teatrist kõike.
Ega ma hea kirjandusala juhataja ju ei olnud. Nii Jaak Allik kui Peeter Tammearu on olnud ise repertuaari kujundavad teatrijuhid. Ugalas oli siis suurepärane tõlkija Martin Algus, ta ka ise valis, mida tõlkida. Mina repertuaarikujundajana seal kuidagi kaasa ei rääkinud.
Ma vist õppisin Ugalas näitlejaid tundma. Sain teada, et n-ö. provintsis on näitlejad sama suurte unistuste ja teha tahtmise soovidega nagu pealinnas. Hakkasin seal aru saama, mida näitlejad lavastajalt ootavad, sain teada, millest unistavad, mida teatrilt ootavad.
Mind haris see rohkem kui ma ise Ugalale suutsin anda. Sain sealt kaasa suure emotsionaalse pagasi. Vaatan pärast seda näitlejaid teise pilguga ja üritan ka kriitikuna esimese asjana aru saada, mis laval sünnib. Ja siis alles hakata rääkima, mida ma arvan, et seal võiks sündida.

Saab kriitik üldse väikeses Eestis kriitiline olla?

Et kas olla salvavalt kriitiline või vähem kriitiline? Pigem ma küsiks, kas kriitika on hambutu või ta ütleb midagi.
Kriitikal ja kriitikul on palju ülesandeid, ta peab publikule ütlema, millega on tegemist. Paremal juhul võtma tegijatelt teatepulga ja aitama vaatajatel edasi minna. Parimal juhul peaks kriitiku mõtted ka tegijale midagi juurde andma. Mitte näpunäiteid ja soovitusi, küll aga impulsse ja mõtteid.
Selleks, et kriitika oleks sisukas, tuumakas, vajalik ja kasulik, ei pea alati olema kriitiline. Näiteks me vanem põlvkond, Lea Tormis või Ivika Sillar – neil on teatritundlik pilk, tark pagas ja sõnatäpne väljendusoskus. Ja neid loetakse austusega.
Ei pea, jah, ilmtingimata halvasti ütlema, aga hambutu ei tohi olla, seda ei käsi keegi. Hambutust ei õigusta miski.

Kirjutad üsna tihti nähtud lavastustest päevalehtedes?

Päevalehe kriitika on väga vastutusrikas žanr. On vale ja ülbe suhtuda sesse nii, et kui sul on 3000-4000 tähemärki, siis see on mingi madalam žanr, mida võib kirjutada ülekäe.
Haikut ei ole lihtsam kirjutada kui sonetti, mõlemaid tuleb kirjutada väga hästi. Niisama õpetab 3500 tähemärki autorit end ülitäpselt väljendama. Sõnastama lugu nii, et ei oleks tühjasid täitelauseid, et kirjutatu oleks mõttetihe. See on võimalik. Autor peab arvestama, et teda loeb mitukümmend tuhat inimest. See tähendab, et pead oma tööd väga hästi tegema.

Kriitika ilmselt peab ka ajalugu talletama.

Eks ta ikka peab jah. Olen ise teatriteadust õppides palju arhiivides tuhninud ja just vanade autorite tekstide põhjal oma diplomi- ja seminaritöid kirjutanud.
Mõnd arvustust kakskümmend aasta hiljem lugedes saad ühtaegu aimu sellest, mis laval sündis, ja sellest, mis oli lavastaja kontseptsioon, ja ka sellest, kuidas kriitik sellesse suhtus. Ma olen hakanud selliseid tekste üha rohkem väärtustama. On selline tunne, et kiirel ajal, kui ajalehtede kultuuriruumid üha kahanevad, tänapäeva kriitika sedasama ülesannet täita ei suuda. Samas peaks see veelgi enam suurendama kriitikust kirjutaja vastutust.
Ma olen loobunud arutamast selle üle, milline on kriitika õige stiil, et kas meil on vaja rohkem kirjeldavat, rollidest ja näitleja läbielamistest rääkivat kriitikat või hoopis kontseptuaalset kriitikat. Arvan, et iga head kriitikut on vaja, ja kõik nad kokku moodustavad pildi, kust siis äkki ka mõni tulevane põlvkond saab aimduse, mis sündis.
Muidugi pole kriitiku ainus ülesanne tulevasi põlvesid harida, aga kirjutaja võiks arvestada, et kunagi loetakse ka neid lühikesi lugusid, mis päevalehtedes ilmuvad.

Sa ei joo koos näitlejate ja lavastajatega?

Ei joo. Ma põhimõtteliselt ei joo nendega koos, kui see ei ole just teatriväline juhtum. Aga esikapidudest ma hoidun, vahel on sellepärast isegi piinlik. Ma ei trügi teatri tagaruumidesse.

Kaitsesid 31. augustil magistritööd?

Ma lõpetasin ülikooli juba 11 aastat tagasi. 1999. aastal kaitsesin bakalaureusetööd, mis käsitles Jerzy Grotowskit. See haakub me esimese teemaga –maitse kujunemine ja vanaaegsed asjad. Mind on huvitanud ikka see kuuekümnendate värk, ka Eestis. Jaan Tooming ja Evald Hermaküla, nende teater ja selle suhestumine tänapäevaga.
Minu ülikooliajal sellist jõulist teatrit, jõulist režiikujundit või ka totaalset teatrit, nagu Jaan Tooming on enda kohta öelnud, teatris eriti enam ei olnud ja ega teda palju ole ka praegu…
Bakalaureusetöö kirjutamise ajal mind natukene haavas, kui tollane noorem kriitikkond ütles, et nimetatud lavastajad on eilne päev. Ma ikka uskusin, et seal on mingisugune idu peidus ka tänase päeva jaoks. Nii ma jõudsingi Grotowskini, nagu oma muusikamaitses Pink Floydi, Jethro Tulli ja Led Zeppelinini. Sealtkaudu omakorda jõudsin interkultuurilise teatrini. Eugenio Barba, eri rahvustest näitlejate ja kujundite kokkusegamised ja ühisosa otsimised.
Üksteist aastat tagasi valisin oma magistritöö teemaks „Interkultuuriline teater“, aga siit ka moraal, et koolitööd tuleb ruttu ja kohe ära teha, ei maksa neid hinge külge kasvada lasta. See teema mu jaoks ammendus ja huvi vaibus pisut, töö on veninud, kuni ma nüüd leidsin sellele uue väljundi.
Mu töö pealkiri on nüüd „Pärast postmodernismi: interkultuurilisest teatrist integraalse teatrini“.
Nüüd, kus eriti Peeter Jalaka eestvedamisel on hakatud rääkima sellest, et postmodernismi lõpmatuks peetud epohh on hakanud vaikselt läbi saama, see teema mind tõsiselt huvitas. Töö on suuresti teoreetiline ja hüpoteetiline.

Jõuad sa sinna ka, mis nüüd tulemas on?

Natuke need tendentsid on õhus.
Postmodernismis rääkisime, kuidas me ennast vabastame kesete ja isakujude paine alt, postmodernism hakkas lõhkuma totalitaarseid keskmeid.
Mulle on tundunud, et maailma postmodernistlikud võitlused ja irooniamängud nende kesete vastu on eestlase jaoks natukene tõlkelised või laenulised. Üleliia dogmaatiliselt ei pea seda Masingu boreaalse mentaliteedi juttu võtma, kuid natuke see meie mõningast distantsi nende modernismi- ja postmodernismi mängude suhtes ehk seletab. Kui me ütleme, et postmodernismis pandi ühesed väärtushinnangud kahtluse alla, siis see ei tähenda ju seda, nagu neid väärtushinnanguid ei oleks. Üks ei välista teist.
Nüüd isegi vanad postmodernistid, nagu Peeter Jalakas, räägivad, et ikkagi on vaja mingisuguseid uusi väärtussüsteeme.
Eesti teatrist on neid näiteid veel raske otsida, aga seesama Jalakas ja NO99… Postpostpostmodernismis tulevad jälle esile ka mitmed vanaks tembeldatud väärtussüsteemid, aga me ei saa öelda, et nüüd need vanad pühitakse tolmust puhtaks või võetakse kasutusele. Pigem selituvad välja päriselt igavikulised väärtused.

Nii, tänan, mida oligi tarvis tõestada. Sa läbi me jutu räägid kuuekümnendatest, hipimuusikast ja hipieetikast, neid termineid küll nimetamata. Siis ju küünilisust ja irooniat väga heaks tooniks ei peetud, nagu täna peetakse keskealiste ja vanemate heast elust laisaks läinud loomeinimeste seltsis.
Igavikulised väärtused tulevad tagasi uuel moel, seda ma ka usun ja tunnen. Mul on koos sinuga selle üle hea meel, räägi sellest nii keeruliselt kui tahad.
Elada tuleb selles hetkes, kus sa elad, ja tuleb see omaks võtta. Ma pole üritanud ajaratast tagasi pöörata, aga ma ei ole kunagi uskunud seda, et ambivalentsus ja iroonia, mis postmodernismi iseloomustasid, iseenesest välistaks põhiväärtused. Oluline on see, et tuleb vahet teha, tuleb südamega ära tunda, mis on need igavikulised asjad ja neid au sees hoida. Nad on alati olemas olnud.
Ühtsed väärtused on nagunii hajunud, kunstiteos ei saa sõnumit pähe taguda, pöörata mingisse usku. Aga kunstiteos oma struktuuriga ei pea enam kultiveerima tohutut, ambivalentset ühtsete tähendusteta keskkonda, kus siis vaataja ise paneb oma loo kokku.
On täheldatud, et inimene vajab taas pidepunkte. Kunstiteosed enam ei pretendeeri sellele, et õpetavad, kuidas elada, aga nad saavad oma struktuuri või ülesehituse kaudu pakkuda inimestele seda kogemust, et mingi ühine vaatepunkt on võimalik. Samastumisvõimalus läbi kunstiteose.
Ei naudita enam võrdsete tähenduste sees hulpimist kui eesmärki iseeneses, vaid sa kaheks tunniks kontsentreerud ja võibolla teatrist või kinoost väljudes tund aega teed teadlikke valikuid ja mõtled korraks.
Pole enam täielikku pluralismi, et kõik on võrdne, et häid ja halbu valikuid ei ole olemas. Publiku vajadustes ja uute kunstiteoste loomismehanismides võib täheldada teatud tungi pöörduda tagasi natuke lihtsamate, natuke isegi, jah, religioossete väärtuste juurde.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga