«Tühermaa», eestlased ja Moskva

 

Vaadake pilte. Need on enamuses ilmumata!!

http://www.goldenmask.ru/press.php?id=1476

 

 

alt

Ühenduse R.A.A.A.M. korraldusel mängisid Eesti näitlejad «Kuldse maski» festivalil.

Lugu ilmus ajalehe Postimeees.

Ega meil Eestis enam Tšehhovi «Kolme õe» moodi suurt Moskva järele õhata. Noorema põlve kunstnike unistused uitavad pigem Londonis ja Berliinis, Pariisis ja Viinis. Vene kirjanik ja krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi ütles juba aastate eest õekeste Moskva ihalusest lugedes, et ei saa aru, mis nad virisevad – soovitas rongipilet osta ja sõita.

Venemaa suurima teatrifestivali «Kuldne mask» otsustajatele meeldis R.A.A.A.M.i läinud suvel Viinistu katlamajas mängitud lavastus «Tühermaa» nõnda, et nad kutsusid trupi seda Moskvasse näitama. Lavastust mängiti suure festivali ühe programmi, «Uue draama» raames.

«Tühermaa» festivalietendusele oli suur tung, osa soovijaid jäi ukse taha. Lavastaja Marat Gatsalov palus Moskvas tribüünile panna 300 istekohta. Erinevalt Viinistu etendusest oli saali üks sein klaasist akendega. Need olid kinni kaetud musta kilega, etenduse lõpus rebiti need akende eest, isa ja poeg jooksid õue ja pidasid lumesõda, hästi lähedalt sõitis lavapilti sisse päris rong. Publik oli lummatud. Näitlejaid, lugu ja lavastajat tänati pika üksmeelse aplausiga.

Et oleks selge, siis kõik Vene teatriasjamehed-naised nimetasid R.A.A.A.M.i teatriks. Ametlikes paberites oli kirjas, et teater on Eestist, Tallinnast. Eravestlustes oli üllatav kuulda, kuidas sealsed teadsid väga hästi, et teater on tegutsenud üle kümne aasta ja et seda asja on kogu selle aja ajanud vaid üks mees, produtsent Märt Meos.

alt

Punasel väljakul. 9,märts 2012. Moskva.

Produtsent on venelaste jaoks muide nii tähtis mees, et tema poole pöördutakse vaid väga-väga tähtsate küsimustega ning teda tohib kõnetada ja talle helistada vaid lavastaja.

Teater on tõesti täpsem nimetus elus kooslusele, mis 2011. aastal tõi välja neli uuslavastust, neist ühe tegi välislavastaja Marat Gatsalov. Teatril on mängukavas ka kaks iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi lavastust. Selle teatri lavastused ja neis kaasa mänginud näitlejad, ka tellitud uued näidendid, on olnud Eesti teatripreemiate nominentide ja premeeritute seas 2004. aastast. 2011. aastal on teatriaasta auhindade nominendid lavastuse «Tühermaa» lavastaja Marat Gatsalov ja näitleja Elina Reinold, kes kandideerib naiskõrvalosa auhinnale. Samuti on žürii eriauhinna nominent R.A.A.A.M.i juht Märt Meos.

Moskva pisarad ja päikesed

Ehmatav, kui palju asju tuleb enne ära rääkida, kui lugu Moskva juurde jõuab. Aga see ehk annab omakorda aimu, mida kõike ei tule teha tänapäeval seks, et 18 inimest Venemaa pealinnas mängida saaks. Inimesed lendasid, aga lavadekoratsioonid ja rekvisiidid ja kostüümid viidi autoga, marsruut Viinistu-Moskva.

Produtsent Märt Meos ütles, et selleks, et piiril kõik laabuks, pildistati ja kirjutati üles kõik koormasse minevad asjad pikendusjuhtmest puukaigasteni, millega näitleja Margus Prangel ja tema poega mängiv Rakvere 12-aastane koolipoiss Rain  Sammelselg rooma leegionäridena võitlevad. Seegi on Vene suunda ja asjaajamise kunsti iseloomustav detail, et viisataotlused, ka allkirjad sellele blanketile, tuli anda musta pastakaga, sinine ei oleks läbi läinud. Samas käis Šeremetjevo lennujaamas kõik üliviisakalt, liigse formaalsuseta ja kiiresti, mõni aasta tagasi oli asi olnud veel väga kehv.

Aga olgu, lepime nüüd kokku, et me, kõik teatrieestlased, oleme sellel korral Moskvas, õnnelikult. Ja edasi räägin mõne loo, mis võiksid iseloomustada me aega, Venemaad ja kultuuri.

Stanislavski ja Nero Urke
alt

Punane väljak 9.märts 2012. Nero Urke vabanäitleja.

Näitleja Nero Urke on Moskvas esimest korda elus. Ütleb, et tahab näha Konstantin Sergejevitš Stanislavski majamuuseumi. Ma imestan, et ta ei esinda noortele kultuuritulijatele igiomast suhtumist – Stansilavski on surnud, meie teeme, loome ja lehvitame maailmale uue teatri. Või õigemini: on imetlusväärne, et selle oma jalgratta leiutamise sooviga kaasneb himu näha oma silmaga vanu jalgrattaid.

Oleme Maneeži väljakul. Ütlen Nerole, et läheme maa alla, sest sealt saame kindlasti teada, kuidas majamuuseumi jõuda.

Nero sukeldub minuga koos metroosse, aga sealne üpris uus elektrooniline infotabloo ei tööta. Ma natuke häbenen, et mu mõte ei töötanud. Märgates paksu patsiga töntsakavõitu noorukest naismilitsionääri, tuleb mõte: küsime temalt.

Nero kommenteerib, et ka Venes on nüüd üldse politsei, ja teab, et nende uued vormid ei ole veel valmis, ent on kohe tulemas. Sinised! Küsin, ehkki suurt lootust teada saada mu hääles ei ole.

Naismiilits kraamib seepeale oma puhvaika-tüüpi jope taskust välja veel edevama nutitelefoni kui Nerol on, sellise suure ekraaniga, ja toksib me küsimuse sinna sisse.

Seepeale vaatab ta meile otsa, et kas te, muulased, saate ikka aru, et ma teid kohe ­aitan, ja ütleb seda siis ka selges vene keeles: «Ma vaatan internetist.» Vaatabki ja leiabki. Näitab meile kaardil, kuidas minna, ja ütleb aadressi. Me mõlemad oleme sõnatud. Ja jõuame kiiresti kohale.

Lavastaja Lembit Peterson rääkis kunagi Stanislavskist, et tema jaoks oli teater tempel. Kuidagi nii, et teater on elu pühitsemise, oma igapäevase tegevuse pühitsemise koht. Lembit Peterson ütles tookord: «See ei tähenda, et lava asendab kirikut, vaid teater on üks paik, kus inimene saab oma tegevuse läbi või kaudu anda oma tegevusele kõrgema või pühitsetud väärtuse.»

Jah, ses muuseumis oli miski, mis ka täna tähtis on, ja üheselt on selle nimi vaimsus.

Holiday Inn Lesnaja

alt

MOskva Metsa tänaval ei kasva ühtegi puud ja trammirööpad lähevad valmiva maja alla.

See üpris totakas sõnade kombinatsioon on tegelikult Eesti teatriseltskonna elukoht, on hotelli nimi. Hotell hiigelsuure linna Metsa tänaval, mis Valgevene vaksali lähedal. Kui sellest tagasi jõudes rääkisin, kirjutas tuttav: «Rapla Maxima müüb sellel nädalal soodsalt koorekompvekke «Who Said Muuu?» No kes küll mõtles sellise nime välja?»

Ma tõesti ei tea. Ka see on kultuuri küsimus? Tõe huvides – see hotell oli kena, puhas, hea teeninduse ja väheste formaalsustega. Kahel hommikul nägin, kuidas sealne kojamees hotelli ees olevate prügikastide nikeldatud pindu puhastusvahendi ja pehme lapiga puhtaks nühkis. Et läigiks.

Allikuga demonstratsioonil

alt

Jaak Allikja Margus Prangel enne Tühermaa etendust tõlget täpsustamas. 11.märts 2012. Moskva.

Jaak on Jaak Allik, kahtlemata üks teatritargem mees meil Eestis. Vene teatrit ja teatraale tunneb Aleksander Gelmanist praeguste noorte tegijateni. On palju näinud. Ta on Moskvas «Tühermaa» etenduse tõlk. Kuna trupp teeb enamikul päevadest lavaproove, on meil Jaaguga kõige rohkem oma aega. Otsustame, et läheme vaatama Putini vastaste demonstratsiooni uuel Arbatil. Metroos räägib Allik 80-aastasest oma aja kuulsaimast ja meilgi palju mängitud näitekirjanikust Gelmanist, sellest, et mees käis enne viimaseid presidendivalimisi miitingul plakatiga, kus kirjas «Ma ei taha surra Putini valitsemise ajal!».

Aga Arbatil avanev pilt on hirmutav rohkem kui rõõmustav. Helikopter tiirutab õhus, liiklust tänaval ei ole suletud. Kahel pool Arbatti on korrakaitsjate hordid. On veekahurid ja autod, kus peal kiri «Ljudi». Jalutame Kremli poole, kõik põiktänavad on täis OMONi ja politseinikke, lisaks siis tehnika, busside akendest paistavad kilbid ja kiivrid.

Ei hakka numbritega spekuleerima, aga mundrikandjate gruppe jagub vähemalt meie läbitud kolme kilomeetri ulatuses. Et oleks täiesti selge, kuidas kõik on kontrolli all…

(Hiljem mõtlen, et see jõudemonstratsioon on omamoodi hirmuväljendus ka. Kodus naine näitab mulle selle demonstratsiooni pilte veebist. Eks vaadake ise, et mitte ühelgi pildil ei ole peal seda relvastatud miilitsamassi. Mina ka ei julgenud neid pildistada.)

Jablonskaja ja Politkovskaja

alt

Anna Jablonskaja on eestlaste Moskvas mängitud näidendi «Tühermaa» autor. Vaid 30-aastasena hukkus ta 2011. aasta algul Moskva Domodedovo lennujaama pommiplahvatuses. Ta jõudis oma elus kirjutada paarkümmend näidendit. Oli Moskvasse lennanud selleks, et võtta vastu järjekordne preemia oma kirjutatu eest…

Nüüd selgub, et meie Moskva elukohast saja meetri kaugusel on maja, millel tahvel kirjadega, et ses majas elas ja selle ees tapeti 7. oktoobril 2006. aastal elajalikult Anna Politkovskaja.

Vahetult enne Eesti vaba teatrirahva Moskvasse sõitu näidati ETVs ju dokki sellest ajakirjanikust, sellist valusat unistuste purunemise lugu. Seda vaadati ja sellest räägiti. On see kõik juhus?

Teater Et Cetera
alt
Nad ütlevad, et see teater ehitati kümmekond aastat tagasi. Aleksandr Kaljaginile ehitati, nii kuulus näitleja on ta.

Selles teatris käimise loo peaksin pealkirjastama «Kuidas me Jaak Allikuga Moskvas pedeoperetti vaatamas käisime», aga Jaak ei lubanud seda nii nimetada, öeldes, et korrektne on ikkagi geimuusikal.

Lugu, mida vaatame, on «Produtsendid». See on maailmakuulus, koosneb muusikalistest ja süžeelistest banaalsustest ja kestab 3,5 tundi. Laval on vähemalt sada tantsijat ja näitlejat, lisaks orkester. Ja ega peale selle, et lugu igast kandist rumal on ja muusika üks suur klišee, midagi ette heita ei saa. Näitlejatele kõige vähem.

Sama muusikali sees etendatakse muusikali «Hitleri kevad», kus siis tõesti pedest Hitlerid uhkelt ja igaüks omamoodi tantsu vihuvad ja rahvas rõkkab naerda. Tundub uskumatu, aga selles kambas on korraks laval isegi Stalin.

Aga teater ise! Alates sellest, et mobiiltelefonid palub enne etendust välja lülitada Kaljagini hääl, ta ütleb seda nii, et tunned – räägibki just sinuga. Saali kohal madalal ripub hiigelkroonlühter. Kui etendus algab, liigub see aeglaselt kustuvas valguses laes olevasse pessa. Saali vaatajatoolid on kolme kaupa disainitud ja erinevad üksteisest. Kõik rõduloožid on erinevad. Teatris on kuus abonementi, igas kuus erinevat etendust. Teatris on lapsehoidjateenus. Üliõpilastele tehakse allahindlust. Selle teatri uste taga on piletijärjekorrad. Ses teatris on hea olla.

Ja mängitakse ses majas muu hulgas «Kuningas Ubu’d». Autoritest on repertuaaris Shakespeare, Bulgakov, Tšehhov ja paljud meil kahjuks mitte nii tuntud vene näitekirjanikud. Meie Elmo Nüganen astub seal taas lavale Adolf Shapiro lavastuses «451 kraadi Farenheiti» kolmapäeval, 11. aprillil. Ei tea, kas pileteid enam on.

Kursuse kokkutulek

Näitleja Elina Reinold proovib esimesel Moskva päeval kätte saada oma kursavenda Andres Puustusmaad. Andres teeb Venemaal kino ja peaks elama-olema Moskvas. No ei saa kätte.

Esmaspäeva hommikul on esimene, kes meile lennujaamas vastu kõnnib, Andres Puustusmaa, lendab ka koju Tallinna.

I-le paneb täpi Estonian ­Airi stjuardess, kes meid lennuki pardale saabumise puhul tervitab – Diana Konstantinova, näitleja, Andrese ja Elina kursusekaaslane, kes kaheksa aastat töötas Pärnu teatris…
Tallinnas paistab päike ja puhub tugev tuul. Natuke kahju on sest kambast lahkuda, vist tunnevad nii ka teised.

 

Marat Gatsalov
näidendi lavastaja

alt

11.märts 2012 Moskva Marat koos trupiga enne etendust Tühermaa.

Marat Gatsalov (33) on Venemaal kuum nimi. Teda  ootab ees töö Moskva kunstiteatris, ühes Venemaa kuulsamas teatris, mille 1898. aastal asutasid Konstantin Stanislavski ja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko.
“Ma olen neid inimesi hirmsasti igatsenud. Viinistul tehtud lavastuse proovide protsess oli üheaegselt raske ja õnnestav. Mul oli neist raske lahkuda. Selline tunne oli, et jätan nad üksi mängima. Aga teine töö ootas.

Nüüd oli kahju, et me ei saa kohvikus rääkida, lihtsalt jalutada Moskvas. Lavastus on keeruline ja seda Viinistust siia kunstilinnaku saali üle kanda polnud kerge. Tegime kolm päeva hommikust õhtuni proovi. Kogu Trupp on erakordselt tubli. Nad mäletasid, teadsid oma näitlejategevusi ja -liine. See on ülikõrge professionaalsus.

Olen rõõmus, et Eesti teatrižürii seda tööd märkas, see isegi üllatas, sest mulle tundus, et seda lugu ei ole võimalik üheselt mõista.”

Aleksandr Vislov
GITISe õppejõud

Ma olen seda etendust enne ka DVD-lt näinud. Ma tahaksin siin lugejatele öelda, et me ei valinud seda näidendit ja lavastust festivalile sellepärast, et autor traagiliselt hukkus. Peamine põhjus oli ikkagi Marat Gatsalovi lavastus ja teie näitlejate mäng. Lavastaja Marat leiab igale näidendile oma ootamatu lähenemisnurga ja keele. See maailm, mille lavastaja ja tema meeskond üles ehitasid, on selline, mis avaneb ja ärkab pimeduses. Maailm, mis on täis kummalisi helisid. Müstiline seisundite maailm, kus ei ole kerge aru saada, kus sa viibid – kord oled tänases päevas, kord mingis unenäos, kus kukud vanade rooma leegionäride ilma. See atmosfääride tabamine vaimustab. Väga huvitavad on kõik näitlejatööd ja tundub, et näitlejatel oli omakorda huvitav lavastajaga proove teha. See lavastus on Venemaa teatrikontekstis haruldane, nii meil üldiselt ei tehta.

Kui üldse millegi kallal norida, siis ehk jäi pisut-pisut puudu inimlikust mõõtmest. Samas, kui analüüsid, siis äkki oleks see inimlik mõõde lõhkunud ära selle imeliku atmosfäärika maailma. R.A.A.A.M. on väga loominguline teater ja meil on rõõm, et see jõudis nüüd ka Moskvasse.

Milleks teater? Kohe tulevad pähe mingid trafaretid, näiteks see, et teater on koht, kus inimhulk muutub rahvaks. Mulle tundub, et Venemaal teatri tähtsus kasvab. Nekrassov kirjutas, et Venemaal on igavesti mõeldud millestki ilusast, mis nähtavasti kahjuks mitte kunagi tõeks ei saa. Teater annab õigustuse, jõu ja emotsionaalsuse loomingulisele elule. Teater on taas saamas kohaks, kus mingeid ühiskonna kõige tähtsamaid küsimusi arutatakse sisuliselt. Nii inimest mõtlema panna suudetakse praegu ainult teatris.

Venemaa ja Eesti on minu meelest suured teatri-impeeriumid. See on kaunis!

Elena Gremina
dramaturg, Moskvas tegutsevaTeatr.doc direktor

Mulle meeldis «Tühermaa» etendus väga. See joonistus hästi siinsesse mänguruumi. Väga muljetavaldav, ereda vormistusega etendus. Ma tahan õnnitleda näitlejaid ja tänada Eesti teatrit selle lavastuse eest. See on vene näidend ja eesti näitlejad mängivad väga stiilselt, euroopalikult, aga ometi on neis see miski, mis meid kõiki liigutab ja laval sündivaga kaasa elama ­paneb.

Vastuseks küsimusele, miks on üldse vaja teatrit, vastan, et ajal, kui kogu maailm on rivistunud meelelahutuse lainele ja see on muutunud väga tehnoloogiliseks, on teater ainus koht, kus artistid ja publik suhtlevad absoluutselt tõsiselt ja päriselt, vaatavad üksteisele otsa. Igivanad väärtuslikud emotsioonid, mis kanduvad edasi inimeselt inimesele, on, mulle tundub, väga-väga tähtsad.

Maria Revyakina
«Kuldse maski» festivali peadirektor

See, mis ma nägin, on küllalt vaieldav. Mu mulje ei ole ühetähenduslik, et väga hea või väga halb. Mulle tundub, et näidend on pisut üle lavastatud, ülekoormatud lavastaja trikkidega. Mulle tundub, et seda näidendit on võimalik teha natuke teistmoodi. Ma pigem pisut puhastaks sellist lavastajanägemust. Mulle tundub näidendi tekst ilma lavastaja lisandusteta väga õõvastav ja hirmus. Lavastus jättis sürreaalse ja fantasmagoorilise pildi, aga Jablonskaja idee mu meelest kaotas veidi selle lavastusega. Teate – reaalsus on vahel hirmsamgi kui fantaasiad.

See on õige, et peab olema palju erinevat, otsivat teatrit. Venemaal kirjutatakse ja mängitakse praegu palju nii-öelda sotsiaalseid ja poliitilisi näidendeid. See on vajalik selleks, et kui kriitiline mass selliseid näidendeid tekib, loob see pinnase uue geniaalse dramaturgia tekkimiseks. Aga jah, enne tuleb see kriitiline mass läbida. Vaataja tuleb selliseid etendusi vaatama, et olla dialoogis, talle on see huvitav. See ehk ei ole selline massivaataja, aga kõik algab kümnest, sajast, tuhandest kaasamõtlejast. Publiku maitse on väga erinev, aga otsingute teater on vajalik ja meil on, mida valida. Peamine on, et sünniksid kunstnikud.
Teatrit on aga vaja selleks, et jääda inimeseks, et olla inimene, et hing elaks, et oleks, millele mõelda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga