Looduslike helide vaikelu püüdmas

 

alt

Vallo Kirs peab palgaläbiröökimist.

 

Vastab Vallo Kirs. ( Viljandis. Juuli 2013)

 

Lavastajadiplom?

Arvasin enne Viljandi Kultuuriakadeemiasse astumist, et lavastamist ei ole võimalik õppida. Küll aga on võimalik luua õppimiseks võimalikult soodus pinnas. See pinnas oli nelja aasta jooksul Viljandis olemas. Nüüd tuleb ennast vaid edasi arendada ja edasi õppida. Kool ehk õpetaski õppima. Lavastajadiplom iseenesest ju ei tähenda midagi. Nii nagu kaunis pilt kalasupist ei tee veel kõhtu täis.

 

Harrastusteater ja professionaalne teater?

Ma olen alates 7. klassist osalenud kooliteatris. Sealt sain ma julguse ja tahtmise ennast väljendada. Niisamuti sündis sealt soov ja tahe lavastada. Olen ka enne teatrikooli lavastanud ja mänginud üliõpilasteatrites, mida võib samuti harrastusteatriteks liigitada. Neid rühmitusi seob tihtipeale soov, vajadus ja tung ennast ühistes tegemistes leida ja avastada. Need on minu arvates ühed väga olulised inimeseks kasvamise meediumid.

Professionaalsus on kutseoskus. Professionaalsusest jääb vahel ka professionaalsetes kooslustes vajaka.

 

 

alt

Vallo ja Klaudia Tiitsmaa.

Minu inimesed?

Leian, et on ülioluline leida üles oma inimesed. Ma otsin neid inimesi, kes koos minuga „meie“ moodustavad. See „meie“ ei pea minuga kõiges nõustuma ja me ei pea ega ehk tohigi kanda samu esteetilisi väärtusi. Küll aga sooviksin, et minu inimesed jagaksid teatavaid eetilisi väärtusi. Seda, mille nimel üldse! Need eesmärgid võivad küll ajas muutuda, aga siis muutub ka „meie“ sellele vastavalt. Oluline on olla pidevas arengus ja mitte ära väsida. Koos tegemine ei lase väsida, ei lase stagneeruda.

Veel tahaksin, et see „meie“ oleks teatavates tegemistes võimalikult suur. Selle „meie“ võiks moodustada 6-liikmeline mõttekaaslaste ring, 70-liikmeline teatriorganisatsioon, omaealiste põlvkond, eesti teater või suisa terve eesti rahvus.

 

Raamat, maal, film, inimene…kes hetkel eriliselt fookuses, mõtlemisainet annab või on andnud?

Mul ei ole otseseid iidoleid. Küll aga on palju inimesi, kelle tegemisi ja tõekspidamisi ma väga austan ja ka enda omaks pean. Inimesi, kellelt ma tahan ja loodan õppida. Hetkel on mu teatritegemistega seonduvalt fookuses säärased nimed: Dostojevski, Tammsaare, Luts, Unt, Hermaküla, Brook, Smeds, Nüganen, Komissarov… Kui mingit emotsiooni pealt tekkivat nimekirja koostada.

 

Kumb on enne, kas majandus või kultuur? Miks?

Ma olen pärit perekonnast, kus raha ei ole kunagi olnud üleliia ja seetõttu ma ei ole õppinud seda ka endale ihkama. Rahal oli väärtus. Mäletan, kui sain oma esimese taskuraha, 5 krooni ja ma ei osanud sellega midagi peale hakata, ma hoidsin ta alles. Aga raha on muidugi vaja ja rahaga peab oskama ka läbi saada. Aga kui raha hakkab dikteerima, siis on midagi valesti.

Enne olgu ikka sõnum ja mõte. Raha tuleb väärt ideele alati järele. Nüüd ma ehk juba teaksin, kuhu ma oma taskuraha paigutaksin.

 

Mis puudutab nii, et paneb looma ja oma mõtteid teatrivormis teistega jagama?

Sa saad rääkida ainult sellest, mida sa tead. Vahel on tunne, et sul on kohustus mingisuguseid kogetud selguse-, tõe- või valuhetki jagada. Siis mõtlen, et see on vist elukutse. Elu kutse!

 

Mis on need omadused, mis teevad näitlejast suure näitleja?

Oskus elus hoida oma sisemine laps. Uudishimu maailma suhtes.

 

Mis teeb lavastajast lavastaja ja lihtsast lavastajast suure lavastaja?

Sellele teemale pühendasin terve 40-leheküljelise teoreetilise lõputöö teemal „Lavastaja roll tänapäeva teatris: isikliku kogemusega võrdluses“ (lugege, see on internetis kättesaadav). Ja kindlasti kavatsen ma seda uurimustööd ka jätkata. Avastasin, et see on suurepärane võimalus oma mõtete ja kogemuste struktureerimiseks ja mõtestamiseks. Hetkel mõtlen, et oluline on, et lavastaja suudaks oma mõtteid ja visioone teistele inimestele edasi anda ja näha, kuidas läbi erinevate ülesannete ja protsesside need visioonid reaalsuses toimivaks saavad. Aga lisaks lavastaja n-ö käsitööoskustele on ehk kõige olulisem see, et lavastajal üldse oleks, mida öelda.

 

Miks teater, sulle?

Aga ma mõtlen just vastupidi. Et miks mina, teatrile? Mulle tundub, et nii on õigem.

 

alt

 

***

Lõpetuseks ülesanne: palun loe üle, kuidas vastasid, pane sellele pealkiri ja ütle, mis võiks olla selle loo põhikujund (lavakujundus) ja oletatav muusikaline motiiv (muusikaline kujundus)?

Pealkiri. Pane see ikka ise. Mulle meenus sellega ainult üks lugu. Algklassides ma ei osanud eriti hästi joonistada. Ega ma praegugi oska, aga juba siis ma teadsin, et kui kuskil oskustes on puudujäägid, siis tuleb neid teiste oskustega kompenseerida. Oma naivistlikele joonistustele oskasin ma panna alati tabavad pealkirjad, mis õpetaja kriitikameelt leevendasid. Eks ta siis nägi, et ma olin „vähemalt üritanud midagi öelda oma joonistusega“.

Selle loo põhikujund. Üks maitsev ja aurav kalasupp, mida mõttekaaslaste ring vennalikult teineteisega jagab.

Muusikaline motiiv. Eemalt järve äärest kostuv reedeõhtune bassimuusika, mis ometi ei lõhu looduslike helide vaikelu.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga