Lolluse kiituseks

Teatrimees Jaan Tooming kiidab Teatritaskule lollust

Mängige Irdi, kes oli kange mees, kuigi peame irvitama ka. Ja unustame, et Uku Masing tegi sel vene ajal rohkem kui kui kogu intelligents kokku. Räägime peade vahetusest, kuid ärme küsi , kust teadvus pärit on. Teeme tsirkust Ühtse Eestiga, kuid ärme küsi, miks eestlased on kümme tuhat aastat siin, kust me oleme tulnud ja kes me oleme. Mängime ameerika maetud lapsest ja unustame, et lapsed praegu nälgivad maailmas. Mõnuleme Gorgoga, kuigi meil pole midagi temaga tegemist. Armastame sakslast ja kujutame Pearu ja Andrese kaklemist, sest see jääb ju igavesti, Maurus on igas koolis ja muusikalid lömastavad me aju, mis sellest, sest oleme ju inimesed , kes vajavad meelelahutust. Oleme ikka nagu mutid maa all ja unustame kõiksusevangla, sest muidu ju läheksime hulluks. Ärme räägi, et inimene areneb, ta ju aastatuhandeid olnud üks ja seesama ja teater ka peab kujutama seda. Olgem ikka lollid, sest targaks saanuina peame hakkama mõtlema, kuid kas seda on vaja, kui saab niisama kulgeda surma poole. Ja selles auravas sitamajas peavad elama ka need, kes mõistavad ja tahavad hoopis midagi muud. Kord siiski lõpeb kõik. Me täidame oma solgiga maailma , hävitame ja mürgitame elava, mis siis sellest, sest praegu ju oleme veel vägevad ja teater on see kõikse vägevam värk, eriti kui naised säutsuvad kiidusõnu ja mehed ohkavad vaimustunult. Elagu lollus niikaua, kuni lõpeb see maailm ja algab uus, kus inimest enam ei ole. Juhhei !!!

 

8. aprill 2011

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga