Liivakellades voolav elujõud

Vaimuelu valinud noored jäävad täna võimuelu valinute varju.  

Suures aianduspoes Tallinna serval on lillede kohal seinal kiri, kus miski selline mõte, et taimel ei ole vaja niivõrd sügavat auku ja viljakat mulda kuivõrd väärikat suhtumist. Olen selles suures kaupluses, kus muu hulgas müüakse ka ühesuuruseid kive koduaia kaunistuseks, juba aastaid käinud. Seda mõttekat sententsi märkasin esimest korda alles nüüd. Seisin selle mõtte ees ja imestasin, potililled ümberringi.

Sellel suvel ja varasematel ma ikka märkan mööda maad ringi sõites korrastatud suvekodusid kõikjal Eestis. Aiad on üsna ootamatutes kohtades. Olen veendunud, et eestlased on aiarahvas.

Surnuaednikud

Äkki see aiarahvatunnetus, mille hetkel sõnastasin, on see, miks ennast kogu elu surnuaedades hästi olen tundnud. Need aiad on korras. Neis valitseb kord. Rakvere surnuaed ei ole Rapla surnuaiaga ühte nägu. Kaarma surnuaed ei sarnane Vastseliina omaga. Surnuaiad on elus inimeste nägu. Ja tegu ka. Jaanipäeva eel oli Rapla surnuaias üsna palju inimesi. Kõik tegutsesid. Isegi natuke imelik oli lihtsalt istuda haua kõrval pingil. Mul ikka ei lähe meelest üks raudrist Vigala surnuaia prügihunnikus. See lahkunu, kelle mälestuseks too oli kunagi pandud, suri ainult sadakond aastat tagasi.

Ei mäleta enam, kes kirjutas, aga mind see mõte tänaseni vaimustab, et ta tahab, et ta keha pärast surma põletataks ja tuhk pandaks liivakella sisse. Aega mõõtma. Kujutan hästi ette liivakellade riiulit, kus esivanemate tuhk igavesti voolab, mõõtes aega.

Elagu elu, mis põletab

Me riik saab kohe saja-aastaseks. Esimene professionaalne kunstikool Pallas niisamuti. Õpetaja Anu Lamp koos oma sellel kevadel lavakooli lõpetanud õpilastega tuletas seda meelde Adamson Ericu muuseumis rahvusliku kunsti ja kunstnike sündi käsitlevas harivas lavastuses.

Mõelge nüüd, milline pealkiri sellel: „Elada elu, mis põletab”. See on seesama, mis Uku Masingu elusamus. Elusam elu.

Peale uhkuse ja muude mõtete, mida see lavastus minus liigutas, ma ikka ei saanud mõtlemata jätta, kui noored olid need mehed oma suuri tegusid tehes. Ado Vabbe oli 26, Anton Starkopf 29, Friedebert Tuglas oli vanem, juba 32.  Selle lavastuse kontekstis lipsab läbi ka me ehk kõige kuulsama kunstniku Eduard Viiralti nimi. Nad kõik elasid Pariisis koos. Mis see küll ometi oli, mis kandis noored maailmamehed Eestisse tagasi ja pani nad õpetama? Et tekiks me haritlaskond?  Liivakella ei saa tagurpidi käima panna. Selle saab jah endaga peas kokku leppida, et nüüd mu esivanema tuhk voolab edasi ja nüüd tagasi. Aga see on see, mille me võime välja mõelda.

Arvan, et mul mõte juba viimased kümmekond aastat tegeleb selle edasi ja tagasi mõtlemisega. No ma lepin sellega, et pole midagi uut päikese all. Aga mina ja mu kaaslased ei ole ju seda vana kogenud ja seepärast see ongi uus.

Eelkõneldud lavastuse kavalehel on manifest, kunstnike manifest. See sobib ka saja aasta järel uueks mõtisklemiseks: „Me oleme ideaalidega noored./ Me tahame luua kirega./ Elu on sisu./ Kunst on vorm./ Sisust kasvab vorm./ Ilus või inetu – see on oma teha./ Iga inimene on kunstnik, kes loob ise oma elu./ Enne öeldi – kunst kunsti pärast!/ Meie ütleme – kunst elu pärast!/Saagem kunstnikeks, aga jäägem inimesteks./ Kunstis võib äparduda, see ei ole küsimus./ Kirega või kireta – see on küsimus. Elagu, mis põletab!//.” Kas pole täpne ja uus?

Lennu jaam

  1. aastal olen Helle Merilt küsinud, kui tähtsad on eeskujud elus? Ta vastas, et kui sa ei ole enesekeskne inimene, siis on nad väga tähtsad. Nüüd olen ikka noortelt küsinud, kas neil on eeskujusid. Tarkadelt noortelt. Enamasti neil ei ole ja kui, siis keegi välismaa tegelane, kellest mul suurt aimu pole. Aga Helle Meri jätkas siis nii: „Asi läheb siis hulluks, kui hakkad neid dubleerima, kui endal ei ole aru peas. Jäljendamiskunst on üks kehv variant. Oh, kehv variant jah. Niisugused väikesed füürerid jooksevad siin ringi. Mõne poliitiku kohta ütles Lennart vahel, et halb näitleja. Ega eneseimetlemiseks ei maksa palju aega võtta, siis jääb aeg seisma.” Mis vastus, mis mõte, mõtlen nüüd seda intervjuud üle lugedes. Liivakellas seisma jäänud aeg.

Ma kord oma vene teatriaristokraadist sõbrale rääkisin president Lennart Merist. Ta elust ja filmidest ja presidendiks olemisest. Ka selle Helle Meri räägitud Meride perekonna loo rääkisin: „Lennarti ema oli öelnud, kui ta oli keskkoolipoiss: „Sa oled nii tark, et võiksid saada Ameerika presidendiks.“ Isa ütles: „Ema, mida sa räägid. Keegi ei saa Ameerika presidendiks, kui ta pole Ameerikas sündinud.” Sellised pere naljad.” Praegu loen ja leian üllatava konteksti, see lugu tuli jutuks siis, kui rääkisime sellest, et poliitikasse minejad kaotavad seal olles oma näo. Helle Meri ütles, kui väitsin, et üks president ei kaotanud ennast: „Üks jah, aga tema tegi presidenditööd nii kaua, et kas ta oli ametlikult president või mitte, ta oli president nagunii.” Hiljuti keegi arvamusliider raadios lohutas, et Ameerika presidendivalimiste kampaania on veel labasem kui meil. Milline jube lohutus, kui mõelda, et me oleme väike rahvas, ja seda, et meil on oma Liivakellad.

Aga see mu teatraalist sõber kuulas huviga ja küsis, kas keegi pole siis ometi mõelnud me presidendist näidendit kirjutada. Et see põgus, mida ma rääkisin, on nii huvitav, et selline näidend võiks levida üle maailma. Ei tea, kas seks ajaks, kui leht ilmub, on Tallinna lennujaamale pommiähvarduse teinud inimene kätte saadud.

Karu kiuste

Täna 36 aastat tagasi maeti Moskvas Vladimir Võssotskit. Kuna kogu Nõukogude televisioon tegeles tookord spordi vahendamisega, jagavad mu vene sõbrad praegu itaallaste ja austerlaste filmitud dokumentaalkaadreid sellest.

Mina olin siis 24-aastane. Olin Võssotskit näinud laval ja filmides ning olin ta lauludest lummatud. Ilmselt mängisime me tookord Vabaõhumuuseumis „Libahundimängu”, suurte šamaanitrummide saatel laulsime rokk-rahvalaule. Vabadusest laulsime. Lavastaja Jaan Tooming oli siis 34 aastat vana ja on nüüd mulle öelnud, et ta tundis suurt mõnu vabaduselauludest totalitaarses riigis hoovitäitele inimestele.

Hoopis varem oli Vladimir Võssotski laulnud laulu „Кони привередливые”. Ja mina olin siis juba oma kujutluspildis mõelnud ülikiirelt kappavale kahehobuse-tõllale, milles uhkelt istun. Aga maha ei saa, sest neid piitsutab keegi teine. Kes kutsar on?  Sellest ajast elatud 36 aasta elu slepp on õpetanud: mida rohkem elus juhtub, seda kiiremini liigub aeg ja seda pikem on elu. Äkki ma ikkagi jõuan ära näha uue Noor-Eesti võimuletuleku? Üsna selge on see, et aega ei ole palju.

Kuidas ma ei talu jõuetust ja vägivalda!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga