Liiga palju õnne

Jah, õieti ainus asi, mis mulle väga ei meeldinud esmaspäeva õhtust – et Eesti vabariigi sünnipäeva peo korraldajad kokkukutsutud Ugala teatri suurele lavale tansima panid. Apelsini pilli järgi. Sinnasamma, kus mõni tund tagasi vormistus kunstiline pilt „viimasest õhtusöömaajast”. Linnulaud, kui soovite. Vägevad pilgud linde mänginud näitlejate silmis ja need tiivalöögid, mis vähemasti julgustasid mõtlema, et lendutõus on veel võimalik. Keelega ja meelega!

Ja hetke pärast siis pühiti see meeleolu luuaga kokku, lauldi seljakotid selga laule ja trambiti tantsida, pokaalid näpus. Laval ei tohi vilistada. Ja lavale ei peaks vilistama. See tõi meelde nõukogudeaegse massimeedia. Raadios ja televisioonis, mis siis, et olin noor, märkasin, kuidas tõsiste uudiste või saadete peale lasti mõttetut kerglast muusikat. Et mõte millegi tõsisega edasi ei tegeleks. Nõnda olid lambad söönud ja hundid terved.

Usun, et sotsiaalvõrgustikud on lisaks muudele muutustele toonud kaasa selle, et me iga päev kellelegi õnne soovime. Masin tuletab meelde. Olen seetõttu üsna kimbatuses olnud. Kuidas, mis sõnadega õnne soovida? Ikka komistan sellele, et soovin seda, millest ise puudust tunnen. Kasvõi nii: Palju aega sulle, sõber! Ja siis mõelnud, et kas tal on seda aega vaja. Äkki sünnipäevalaps hoopis vaevleb sundmõtete küüsis, et kõik tema elus on muutunud liiga aeglaseks? Võib ju soovida, et sulle kõik lilled õitsku, sulle kõik tähed paistku! Ja kohe mõelda, et milline kohutav olukord see on, mis selles soovis. Tähevalgus teeb pimedaks ja linnulaul selles koguses kurdiks.

Olen vahel mõelnud, kuidas käituda, kui näen, et keegi – neid kedageid jagub – üsna näotut hirmus ilusaks kiidab. Enamasti olen vait. Mõtlen enda maitsele, mis ei ole kindlasti vaba maitsetusest. Liiga palju õnne pimestab ja selle õnne all võib kokku kukkuda ka kindlasti.

Klassikaline lava, teatrilava ja lavad kultuurimajades on ehitatud ikka selleks, et esineja, see, kes lavale astub, oleks kõigile saalisolijatele näha ja kuulda. Eelduseks see, et sellel astujal on midagi öelda. Oma riigi 102. sünnipäeval sobib täna väga öelda, et oleks õnne! Sest igal linnul on oma laul, nagunii.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga