Lendas Vares, kajakas…

 

Mart Kivastiku, Kalju Komissarovi ja Indrek Taalmaa tõlgenduses on Endlas esietendunud „Vares“ traagiliselt lihtne lugu haritud inimese ja vaba riigi hukkumisest.

Lendas Vares -Barbarus.tema järel Neeme Ruus.

Lugu ilmus ajalehes Postimees, mis järjekindlalt jätab mu lood oma veebi riputamata. Kasutan siin Mats Õuna pilte ja olen õnnetu, et ei saa talle tema töö eest maksta. Tänan Mats ja juhhei Postimees.

alt

Johannes Varese matus, Endla laval.

 

Üks omamoodi paralleel tekkis „Varest“ vaadates. Maailma üks tunnustatuim Vene näitekirjanik Anton Tšehhov kirjutas näidendi „Kajakas“ ja Eesti pisut juba klassiku staatuses Mart Kivastikul ei jäägi üle muud kui kirjutada näidend „Vares“.

Kui ma ei teaks, et Kivastik selle näidendiga juba pikemat aega tegeles, võiksin aravata, et näidend sellest, kuidas ja kelle abil Nõukogude liit Eesti vabariigi okupeeris, on otseselt ajendatud praegu Ukrainas ja Krimmis sündivast. Kui need sarnasused ei oleks ohtlikult kuritegelikud, võiks nende üle ehk naerdagi. Tegelikult ei aja Kalju Komissarovi lavastus publikut naerma.

Kivastik ehk naeraks ja irvitaks, aga lavastaja Kalju Komissarov, kes ühes intervjuus on öelnud, et lavastab selle näidendi seepärast vaid, et: „Merle Karusoo ütles ära lavastusest, mida kaks aastat oli temaga planeeritud.“, on nõuks võtnud, et inimese ja vaba riigi hukkumise üle ei ilguta. Üsna üheselt ütleb see lavastus, et kõiges on süüdi inimeste labane maailmapilt ja kired.

Mulle tundus esietendust vaadates, et Kalju Komissarov lavastades oli seekord rohkem pedagoog kui lavastaja. Oli õpetaja, kes praktilise tööga näitab publikule ja ka oma teatri kollektiivile, et lavastamine ei ole suur udu ajamine laval, et asjad elus ja laval on lihtsamad kui me enamasti arvame. Julgen „Varese“ etendust Pärnus nimetada plakatlikuks. Kusjuures lisandusega, et ka plakatlikkus saab olla kunst.

Pedagoog Komissarov näitab meile, kuidas kasutada suurt lava. Üsna võimatu on seekord märkamata jätta, kuidas lavastaja koostöö kunstniku, valguskunstniku ja videokujundajatega on sujunud ühes lavastajalikus võtmes. Mängib lavasügavus ja eeslava, eriti efektne ja tänasesse päeva linkiv on prožektoritest tulvil, kõigile nähtav lavataevas. Tundub, et Komissarov on paberi ja pliiatsiga läbi joonistanud, kus kohas laval sünnivad eri stseenide tegevused, sinna lisanud milline on olukorra meeleolu. Kurjus on kuri, edevus edev ja segadus segadus kuubis… Ja mis kõige tähtsam teatris on pedagoog Komissarov osanud oma lavastajakontseptsiooni näitlejatele sobivaks seletada. Lausa võimas on see, et lavastuse plakatlikkus ja see, et rumalusele üsna üheselt (kohati mu jaoks ka maitsetult nt Stalini pildi muutumine Putini pildiks) näpuga näidatakse, laseb näitlejatel mängida luust ja lihast inimesi.

Iseasi on muidugi see, kuidas Pärnu publik selle alla neelab, et seda linna laval järjest üsna mõttetuks paigaks peetakse. Kui see lavastuse näpuganäitav stiil on tegijate teadlik soov publikule arusaadav olla ja mõjuda, siis on see ka omamoodi risk.

 

alt

Kirjanikud Johhanesed, Semper ja Vares, koos naistega, enne Eesti Vabariigi okupeerimist.

 

Juudaseks ei sünnita

Õpetaja Komissarov on pannud näitlejad ses loos mängima me ajaloo jaoks olulisi ja erilisi inimesi ilma seda erilisust ja olulisust rõhutamata. President Päts on vana ja tema jalgades olev podagra on tähtsam kui riigi saatus. Johannes Varesest saab okupeerijate käsilane ja esimene peaminister sellepärast, et ta naine Siuts tahab Tallinna. Uhked meeldejäävad pisirollid, mis erinevad tegijate varasemast loomingust, teevad Ago Anderson ja Sepo Seemann.

 

alt

Ilmar ja Indrek.  Tammur ja Vares -Taalmaa.

 

See pole nüüd minu leid, aga etendust näinuna saan seda kinnitada… Kunstnik Mats Õun, kes viimasel ajal Pärnu lavastuste fotograaf, juhtis tähelepanu, et Johannes Varest mängiv Indrek Taalmaa mingites lavastseenides on üsna üheselt näitleja ja lavastaja Ilmar Tammuri nägu. On jah ja ses rollis kinnitab Indrek oma head näitlejavormi. Mul on tunne, et ka see on lavastaja, õpetaja Komissarovi plaan, et mul vaadates ei hakanud Johannes Varesest kahju. Teisiti lavastades oleks see kaasatundmise tunne üsna kerge tekkima olnud. Ehk just see, et lavastaja ei kasutanud võimalust, mille see näidend ju omal moel annab tunda kaasa kurjategijale ja süüdistada kõiges ülekohtust maailma või Jumalat, meeldis mulle. Ilmselt just see isiklikule süüle tähelepanu juhtimine oli see, mis sunnib Pärnus juhtunule ja nähtule taas ja taas mõtlema, ajal, kui Krimm kaotab iseseisvuse ja meie kaitseminister ütleb Hommikutelevisioonis kõigile, et meie valitsuskriis kutsuti esile valel ajal.

Johannes Vares tahtis olla Johannes Vares Barbarus. Kajaka, vaba merelinnu vihje on lavastuses sees märgina. Kes tahab, võib seda märgata, kes ei märka, ei kaota ka midagi.

Õige, ses lavastuses on peale argielu ka rotid ja unenäod. On meile üldtuttav tehnoloogiline progress. Vares ostab endale Pärnus esimese telefoni, millele keegi ei helista. Lihtsalt kuna teistel veel sellist imeasja ei ole. Ent kui siis telefon lõpuks siiski heliseb, kõneleb helistaja karmil toonil ja vene keeles. Vaheajal teatri ees seistes torkas silma ja jäi meelde üle tee lehviv suur sinimustvalge lipp.

alt

Rõõm oli üle pika pika aja Pärnu laval taas näha Arvi Hallikut.

 

Mart Kivastik

“Vares”

Ajalooline müsteerium kahes vaatuses

 

Lavastaja Kalju Komissarov

Kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokujundajad Terina Tikka ja Argo Valdmaa.

 

Nimiosas Indrek Taalmaa, teistes osades Karin Tammaru, Triin Lepik, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Priit Loog, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Enn Keerd ja Arvi Hallik (külalisena).

Esietendus 8.märtsil

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga