Lavastaja Aleksei Pesegov: Ma ei otsi mugavust, aga väldin ebameeldivat

PESEGOV

  1. juunil võttis lavastaja Aleksei Pesegov Volskis vastu XIV Venemaa väikelinnade teatrifestivali peapreemia lavastuse „Hällilaul Sofiale” eest. Kahe päev pärast tegi ta Eestis esimese proovi Tapa jaamas esietenduva näidendiga „Aleksei Karenin”.

Volsk on linn Volga jõe kaldal. Lavastaja Pesegov elab ja töötab Minussinskis, see on ennast asutanud Jenissei jõe kallastele. Allolev jutt on aga räägitud Novosibirskis, kust voolab läbi Obi jõgi.

Üks mõtteseos, mis tekib teatri ja jõgedega ‒ nii üks kui teine peaks alati uus olema.

Mulle ei anna rahu see, et lavastaja Aleksei Pesegov on juba Eestis ja mina võiksin selle intervjuu ka siin teha. Ometi tundub tähtis, et siberlasega just Siberis rääkisin. Siinsed jutud tulevad jutuks siin, kui tulevad.

Aleksei Aleksejevitš, me kohtume teist korda elus ja jälle on nii, et teie olete just televisioonile intervjuud andmas. Mida vene ajakirjanikud teilt küsivad?

Küsimused on enamasti ühed ja samad. Miks te just selle näidendi lavastamiseks valisite? See küsimus kordub kümneid aastaid.

(Naljakas, aga seepeale ei oska edasi küsida, pähe turkab vaid mõte – jõgi voolab. Me vaikime. Vaatan siberlast ja mõtlen, et vaikida ta oskab.) Miks? Kui tähtis on intuitsioon?

Vist kõige lühemalt ja täpsemalt on selle formuleerinud Eimuntas Nekrošius: loed ja näed, loed ja ei näe, loed ja tunned, loed ja ei tunne midagi. On see sinu või ei.

On mass inimesi, kes valivad ja teevad oma lavastusi, sest tellitakse. See on parajal määral mugav, sest võtab ära osa vastutusest ‒ mult telliti ja ma tegin just nii, nagu suutsin. Siin esmajärjekorras käivitub käsitööoskus. Mulle on sellest vähe.

 

Te olete Minussinski draamateatri kunstiline juht. Selles positsioonis te ju peate mõtlema kategooriates kommerts- ja publikuhuvi… rahvas tahab komöödiat?

Üsna loomulikult nii. Kui ma alustasin sellel positsioonil aastaid tagasi, me teatri direktoriga leppisime kokku, et pool repertuaarist me teatris on selleks, et teenida raha, ja pool selleks, et teater kasvaks, et teha midagi hingele ja hingest. Sellest kokkuleppest ma siini püüan kinni pidada. Jah, see alati ei õnnestu. Kergeid asju tuleb ka osata teha ja sinna oma hinge panna.

Kuna elame kaugel Siberis, siis on mul, jah, tulnud lavastada ka nii operette kui komöödiaid.

 

Kui palju Minussinskis inimesi elab?

75 000. See on väikelinn. Meil ei ole sümfooniaorkestrit. Teatreid on üks. Üks muuseum, kus on ka üks imepärane maaligalerii.  Kunstilist isetegevust harrastatakse palju.

Te olete põline siberlane?  

Jah, mu vanemad töötasid taigas olevas kaevanduses. Minussinskisse elama tulid nad siis, kui olin kolme-nelja-aastane.

Kas te olete ka näitleja olnud?

Ma olen teatris teinud kõiki töid. Isa, veel enne kui sõjaväkke läksin, tõi mu käekõrval teatrisse. Alustasin lavatöölisena, siis olin valgustaja, helimees… Näitlejana ma ei töötanud kaua, sest see töö ei istunud mulle. Teised küll ütlesid, et olen hea näitleja, aga mind tõmbas lavastamine. Seda tegema hakkasin ma alles 42-aastaselt. Siis, kui olin juba väljakujunenud maailmavaate ja elukogemustega inimene.

 

Eestis teete oma esimese välislavastuse?

Vähe sellest, teen elus esimest korda lavastuse väljaspool klassikalist lava. Siin on lavaruum hoopis teistmoodi, ees on käimata rada.

Ma ei ole kunagi Eestis käinud, sõjaväes olin Lätis poolteist aastat Šauljais. Aga maailm on väike, minu õde on abielus eestlasega, kelle isa Stalin Siberisse saatis…

 

Mind Novosibirskis üllatavad linnas õitsevad õunapuud. Mis teil Minussinskis kasvab?

Meil on taigas väike maja ja aed. Arvamine, et meil Siberis midagi peale suurte metsade ei kasva, on suur eksitus. Minussinski mikrokliimas kasvavad õunapuud, aprikoosid, kõrvitsad. Neid ehk ei saa võrrelda soojade maade omadega, aga ka meil kasvavad lilled. Ja see on ilus. Samas nimetatakse piirkonda muidugi riskipõllumajanduse tsooniks.

Kumb on tähtis, olgu elus või teatris, vorm või sisu?

Selle üle tõesti taas vaieldakse. Minu jaoks on kogu elu olnud tähtis harmoonia. Et üks täiendaks teist. Ma otsin seda nii elus kui teatris.

 

Teie teater on repertuaariteater?

Jah, meil on repertuaaris 20 õhtust lavastust. Lastelavastusi on kuus. Trupis on 40 näitlejat.  Esietenduse pilet meie teatris maksab 400 rubla. Me oleme püüdnud piletihinda ka tõsta, aga publik sellele kohe reageerib, ta ei saa endale kallimat piletit lubada. (400 rubla on tänase kursi järgi 5,34 eurot.) Kõige odavamad piletid maksavad 120 rubla. Meie teater rendib umbes kahtkümmet korterit näitlejatele, et trupp püsiks. Ministeerium seda ei kompenseeri. Laenu võtta ja endale korter osta, nagu teil tehakse, meie noored ei riski.

Kas te kardate ka pisut, enne Eestisse lavastama tulekut?

Ma ei ole enam selles eas, et hirmu tunda. Ma ei karada, see erutab mind. Võõras keel. Samas ma väga armastan seda näidendit. Mõtlen sellele, et äkki see, kuidas mina teatrit ette kujutan, ei sobi teie inimestele. Selliseid mõtteid on ikka.

 

Kuidas te arvate, kas teater on nii kõikvõimas, et päästab maailma?

Kui vastan ausalt, siis mida vanemaks ma saan, seda enam tunnen ‒ see kõlab küll küüniliselt, suurt mõttetust. Teater, lavastus võib muuta mingil moel saalis olevat kaht-kolme inimest, see oleneb ka lavastusest.

Mis aga puutub maailma muutmisesse… Mida siin muuta, kogu maailm on niigi teater.

 

Ma ikka ei saa küsimata jätta, miks te valisite siin lavastamiseks just selle näidendi?

Ma ei ole seda enda jaoks ka veel kindlalt sõnastanud. Saan sellest aru, aga sõnastada ei taha. Näidendis on jutt sellest, mis on armastus ja mis on kirg. Kas armastus on alati loov ja kirg lammutav ‒ ma ei taha sellele sõnadega vastata. Otsime vastust koos Eesti näitlejatega. Siis on lootust, et midagi sünnib.

Muidugi ma pabistan. Ma ju ei tea, kuidas mind vastu võetakse.  Mul tuleb ennast leida teie teatriruumis. Ma olen paindlik, kogenud, ma ei otsi mugavust, aga väldin ebameeldivat.

Oleg Lojevski Aleksei Pesegovist ja näidendist „Aleksei Karenin”

Ma armastan väga seda režissööri. Tunnen teda aastaid ja me oleme sõbrad. Olen näinud paljusid tema lavastusi. Ta on tõsine, sügav režissöör. Alati on tema jaoks laval täiesti uus maailm, mida ta koos trupiga avastab. Ta oskab teha huvitavat tööd näitlejatega. Lavastuses „Hällilaul Sofiale” peaaegu pole teksti, aga ometi on lavastuses pinge, mis ei katke kogu etenduse jooksul. Mulle tundub, et Pesegov on suurepärane kunstnik ja teda on ka selle eest tunnustatud.

Ta on inimene, kes Minussinskis on loonud teatri, millel on oma vaataja. See teater ei ole läinud vaid publikule meeldimise teed, lavastades lihtsaid komöödiaid, vaid tegeleb tõsise kunstiga.

See, et Aleksei lavastab Eestis, on mu meelest kahepoolne võit: tema kohtub Eesti suurepäraste näitlejatega ja näitlejad saavad teha tööd huvitava lavastusega.

Vassili Sigarev on vägagi kaasaegne autor, inimene, kes imeliselt tunnetab aega. Ja muidugi ei ole „Aleksei Karenin” Tolstoi romaani intseneering. See on omaette näidend, katse mõista Aleksei Kareninit, kelle muusa on Anna Karenina. Kõik me oleme harjunud, et Aleksei Karenin on kuiv ametnik. Sigarev oma näidendis näeb temas inimest oma valu ja kannatustega. Sigarevi jaoks, see on muidugi minu vaade, jääb naine alati absoluutseks saladuseks ja mees on sunnitud lõputult teda avastama, aga kõigest hoolimata jääb elama sügavas üksinduses.

 Aleksei Pesegov – Minussinski draamateatri kunstiline juht

Sündinud 1953. aastal Krasnojarski krai väikeses külas.

Lõpetas Jekaterinenburgi teatriinstituudi 1994. aastal. Õppis lavastajaks.

Minussinski teatris töötab 1974. aastast. On teinud kõiki teatriga seotud töid, lavamehest kunstilise juhini.

Neljal korral on Pesegovi lavastus olnud nomineeritud Kuldse maski festivalil, viimane kord tänavu.

Kuldse maski sai 2000. aastal lavastuse „Küünikud” eest.

Lavastaja ei pea plaani Minussinskist lahkuda, tema vanemad on sinna maetud, tal on 3 last ja 9 lapselast.

“Aleksei Karenin” esietendub 8. juulil  Tapa Raudteejaamas. Kunstnik Svetlana Pesegova.

Moskva 3 päev 061

esietendub 8. juulil kell 19.30 Tapa Raudteejaamas. Lavastaja Aleksei Pesegov kaugelt Siberist. Kunstnik Svetlana Pesegova.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga