Lausa viis noort hakkab Venemaal lavastajaks õppima

 Meister Lev Erenburg (1953) võttis viis Eesti noort õppima Peterburi Teatriakadeemiasse, kus 25. augustil alustab tema viis aastat kestev teatrilavastajate kursus.

Räägin Lev Erenburgile Hendrik Toompere noorema ja Kristo Viidingu (Mõlemad õppisid tema juures aasta.MM) koostööst Draamateatri lavastuses „Väljaheitmine”. Sellest, et noored mehed on tunnistanud, kuidas nad seda lavastust tehes tihti Levi peale mõtlesid ja tema õpetussõnu meenutasid. Seepeale ütleb meister tajutava iroonianoodiga hääles, et seda on hea kuulda, sest järelikult on ta juba jätnud oma jälje Eesti teatrisse. Me seda jäljejätmise juttu pikemalt ja ilma irooniata pärast arutame. Lev Erenburg räägib Pansost ja Komissarovist ja ütleb, nüüd juba ilma irooniata, et äkki tõesti saab tema juures õppinud lavastajatest keegi selleks, kes need jäljed jätab kord. „Muidu poleks vaja õpetada.”

Tarkus ja lapselikkus

Meister Lev Erenburg räägib, et lavastajaks hakkavad õppima 17 üliõpilast, pärit Vladivostokist Kaliningradini, mis siis, et akadeemia juhtkond soovitas võtta vaid Peterburi soovijaid. Konkurss oli suur, sest sellel aastal võttis teatrilavastajate kursuse Peterburis ainult tema üksi. Õpingud kestavad neli aastat. Viiendal aastal tehakse diplomilavastus. Elu on näidanud, et kui sissesaanutest pooled lõpetavad, on hästi.

Kui olen kuulsat lavastajat uue kursuse vastuvõtmise puhul õnnitlenud ja tänanud selle eest, et kursusel on lausa viis noort Eestist, tuletab ta üsna ootamatult meelde vene vanasõna: „Kes on käinud sõjaväes, see tsirkuses ei naera.” Lev Erenburg ütleb, et üks vähestest asjadest, mida peab õppima Venemaal, on teatriga seotu, see, millele pani aluse Konstantin Stanislavski. „Tõsi, ka seda sügavust ei ole meil enam palju. Näen praegu liialt pinnapealsust. Ilmselt on see nii kõikjal.”

Ta ütleb kõigi eestlaste kohta häid sõnu ja rõhutab mõtlemisoskuse tähtsust. Küsin, toetudes oma kogemusele, et meie parimad lavastajad on olnud ka väga head näitlejad, kas lavastaja peab olema näitleja.

„Lavastaja ei pea oskama laval mängida, aga lavastajal peab olema näitleja loomulaad (vene keeles „aktjorskaja priroda”). Oskus mängida laval koosneb väga paljudest professionaalsetest oskustest. Need kogunevad aastatega. Näitleja loomus on see, kui inimene tunneb ja saab aru, kuidas on vaja mängida.

Lavastaja elukutse omakorda koosneb suurest kogusest teineteist välistavatest omadustest. Ühelt poolt on vaja osata mõelda sügavuti, teiselt poolt on vaja olla vahetu nagu laps. Aga sügav tarkus ja lapselikkus langevad harva kokku.”

Eeltööks filmid ja raamatud

Meister on uutele kursuslastele andnud suveülesande, tudengid peavad vaatama Formani filmi „Lend üle käopesa”, vaatama Fellini filme „Kabiiria ööd” ja „Amarkord”, Visconti filmi „Surm Veneetsias” (viimase kohta ütleb lavastaja , et see on ta armastatuim film). Kursuslased peavad vaatama ka Antonioni ja Bertolucci filme. „Nende ülesanne on oma vabal ajal maksimaalselt palju vaadata ja lugeda,” ütleb Erenburg, kui küsin, mis on ülesanne. „Nad peavad lugema Tšehhovit ja ka Solženitsõni raamat „Gulagi arhipelaag” tuleb neil suvel läbi lugeda. Viimast tuleb lugeda sellepärast, et ma arvan – seda osa Vene ajaloost nad peavad teadma ja tundma.”

Esimesel kursusel tegelevad meister ja õpilased peensusteni näitleja psühhotehnikaga. „Tegelda tuleb sellega nii, et nad unustaksid, et on lavastajad. Tegelda nii, et nad tunneksid, et on näitlejad. Minu õpetaja rääkis (Lev Erenburg õppis Peterburi kuulsaima lavastaja Grigori Tovstonogovi viimaseks jäänud lavastajate kursusel – MM), et esimene kursus on verevahetuse kursus. Vahetame verd ja siis hakkame tasapisi tegelema elu analüüsiga. Seda ei saa teha pealiskaudselt, vaid tuleb teha sügavuti ja me teeme seda läbi vene klassika.”

Küsimuse peale, millised on Lev Erenburgi enda lavastajaplaanid, ütleb ta, et kavatseb kõik pakkumised tagasi lükata ning pühenduda vaid oma üliõpilastele ja lõpetada isiklikus teatris (kui otse tõlkida: Mittesuur Draamateater – MM), kus töötab oma kunagiste näitlejaüliõpilastega, pooleliolev lavastus „Kuningas Lear”.

Lisaks lavastajaeriala tundidele õpivad tulevased lavastajad akadeemias üldharivaid aineid, kunstiajalugu, kirjanduse ajalugu ja teatriajalugu… natuke ka lavakõnet, laulmist ja liikumist.

Loen oma raamatust „Minu venelased”, et olen 2013. aastal meister Lev Erenburgilt küsinud, mis teeb lavastajast lavastaja. Ta on vastanud, et analüüsivõime, ja on lisanud karisma. „Isiksus peab olema, see kes tunnetab tänast aega ja tema valusid.” Mõtlesin siis ja mõtlen ka täna, et kui keegi seda üldse oskab õpetada, siis on see Lev Erenburg.

Pääsesid Peterburi akadeemiasse Lev Erenburgi lavastajaõpilasteks

Dajana Zagorskaja – Lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja ja näitleja õppesuuna 2017. aastal.

Jaak Prints – Lõpetas lavakooli 2004. aastal, õpetajaks Ingo Normet, õppis Peterburis Lev Erenburgi juures näitlejate kursusel pisut üle aasta. Tunnistati 2015. aasta Eesti parimaks meesnäitlejaks.

Sander Rebane – Lõpetas 2015. aastal Viljandi kultuuriakadeemia näitleja eriala. On Pärnu teatri näitleja.

Mattias Jürgens – Lõpetas Tallinna ülikooli 2016, õppis ajalooõpetajaks.

Andres Popov – Lõpetas Londoni rahvusvahelise draamakooli 2016 näitlejana.

Pildid näpsasin FBst. Ja on koos vatamist väärt.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga