Laulurästaste tapmine on patt

alt

 

Elu kartoteegikapis on ka riiulid kus peidus varjud ja varjundid. Korralik Calpurnia – Liina Olmaru ja aus advokaat Atticust – Hannes Kaljujärv. Fotod: Vanemuise teatri fotod

 

See lugu ilmus esmalt Maalehes.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/laulurastaste-tapmine-on-patt-moraalist-peab-konelema.d?id=65406656

 

Harta 12 on tühjad pihud võrreldes Vanemuises Sadama teatris mängitava laulurästa tapmise looga.

Ega mulle pattudest rääkimine ilmselgelt ei sobi väga, aga kui Eesti ajakirjandus, valge ja kollane ilma vaheta ja aastast aastasse tuima järjekindlusega kurjategijate pilte ja intervjuusid esikülgedel avaldab, siis ongi moraalist otsesõnul kirjutamine suur julgus. Ega ma ennast julgeks ei pea, lavastaja Urmas Lennukit ja ta „Tappa laulurästast“ näitlejaid pean.

 

Hammustada küünarnukki

Ses lavastuses tüdruk, laps veel, Nirksilm – Liisa Pulk teda mängib, püüab segaduses olles keskendunult hammustada oma küünarnukki.

Ma ei saa aru vahel, kuidas inimesed saavad alla kirjutada tühistele paberitele, uskudes, et see muudab tänase maailma paremaks. Ja sealsamas on nad valmis teatrist mööda käima, öeldes, et mul ei ole selleks aega, ma olen kõike juba näinud, mis ma seda palagani vaatan, riigikogu annab meile paremaid etendusi… Ei anna, ei ole, ei ole kõike näinud, aega tuleb võtta ja üldse on hea teater alati paar sammu argipäevast ees.

 

 

“Tappa laulurästast” on mängitud selle aasta veebruarist novembrini. 22 korda ja seda on vaadanud 4494 vaatajat. Ega rohkem vist ei mahuks saali ka. Kui, siis mõni juurde.

Ma päev pärast “Tappa laulurästast“ etenduse vaatamist kohtusin lavastaja Lennukiga ja muu hulgas ütlesin talle, et paras julgustükk on nii mõelda ja lavastada. Et aeg on harjunud kurjusega ja manipuleerimine käib kodus, koolis ja lasteaias.

 

alt

Liisa Pulk – Nirksilm ja Hannes Kaljujärv – Atticus. Tütar ja isa.

 

Võim sunnib vaimu vait

„Ei ole julgustükk,“ vastas Urmas Lennuk, kes ise on viieaastase tütre isa. „Eks see lavastus liigitu kusagile sinna uussiiruse kanti, mis iganes see siis ka tähendab,“ muigas ta ja selgitas pisut, miks ta selle paljude lemmikraamatu lavale tõi. „Minu jaoks oli üheks selle loo lavastamise põhjuseks romaani autor Harper Lee kui looja. Ta sattus tormi epitsentrisse. Kirjutas romaani oma mälestustest, siiralt, ausalt, nagu tema oskas. Kirjutas kõigist neist kompleksidest, mis tema lapsepõlves ühiskonnas valitsesid.

See, et romaan muutus ühel hetkel propagandateoseks, jahmatas teda ja ta jäi vait. Ei kirjutanud enam. Ma saan sellest täiesti aru ‒ võimu ja vaimu vahekorrad. See, et Harper Lee hirmutati ära kirjutamise juurest, on võimu kuritegu vaimu suhtes.“

Jah, kui paljud meie suurmehed on Eesti riiki tahtes haiget saanud ja vaikivad. Jaan Kaplinski on lausa me keeles kirjutamisest loobumist kuulutanud.

„Kui ööbik saab aru, et ta muutub masinaks kellegi käes, siis see on hirmus. See, kas sa muutud taparelvaks, ei ole isegi kõige tähtsam. Hoopis see on hirmus, kui sinu lihtsaid, ausaid ja siiraid mõtteid kasutatakse ära vankri ees, mille rattaid sa kunagi ei ole õlitada mõelnud,“ ütles Lennuk. Ta peab silmas, et romaan muutus omas ajas kohustuslikuks kirjanduseks, ajal, kui neegritest said mustanahalised ja ainus kannataja oli looja ja autor Harper Lee.

Millised on tänapäeva eelarvamused…

 

Elu kartoteegikapis

Laulurästa“ laval on suur puust elu kartoteegikapp. Sellele saab toetuda, seda mööda saab ronida, ennast kägarasse tõmmata, sealt alla hüpata… seal sahtlites on lapsepõlvemälestused ja nuga, suitsupakk ja lelud…ja seal on pea- ja peotäite viisi vana tarkust. Kapp on südametunnistus miskit moodi ka, seal on varje ja varjundeid, millel tähendused, iga jaoks oma.

Küllap pidanuks ma juba ammu ütlema, et mis seal loos siis sellist on, mis võiks üllatada. Mis on sellist, mida lugeja ei tea ja vaataja ei ole näinud? On ausust, on kuhjaga ja seal ei kahelda kordagi, et aus olla ja ausaks jääda on tähtis ses elus. Ütlete, et mis uudis see on? Ega olegi, aga tuletage meelde, millal te ise oma argielus päris ausalt hakkama saite viimati. Valelikkus on veres meil. Seda nimetatakse küll tolerantsuseks, küll viisakuseks, küll diplomaatiaks. Sest kui lolli lolliks nimetad või kurjategijat kurjategijaks, võid meil sattuda kohtu alla. Üks hullemaid tendentse on veel, et süü lahustatakse ära. Kõik on süüdi kõik parteid, kõik inimesed, kõik riigikogulased.

Kui kõik on süüdi, siis kes süüdi on? Kõigil inimestel on ilusad silmad, kõik ajakirjanikud saavad olematut palka, kõik eestlased armastavad juustu, kõik lehed on kehvad… kõik, kõik, kõik.

Ühes haridusinimeste arutluses oli me valetamisse suhtumise kohta toodud iseloomulik näide: „Ema õpetab last, korrates: valetamine on paha, sama paha, kui varastamine, valetada ei tohi.“ Siis heliseb uksekell ja sama ema ütleb lapsele: „Ütle, et mind pole kodus. Olen väsinud.“

 

alt

Kui vanaks saanud inimesed ei ole täiskasvanud, siis jääb lastel vaid taevast abi paluda. Andres Mähar ja Liisa Pulk.

 

Mängu ilu

Mulle meeldib mängu ilu ja see, et lavastaja Lennuk usaldab näitlejaid, autorit ja publikut. Urmas Lennuk on selle loo ka draamavormi kirjutanud. Nii ta ei hakkagi peale kõige tähtsamast ja ei pauguta. Laseb hoopis lastel, keda mängivad peale Liisa Pulga veel Maria Soomets ja Andres Mähar, oma mänge mängida. Korraks käib läbi pea mõte, et tüdrukud võiksid vähem lapsi mängida väliselt ja enam nende moodi mõelda. Korraks vaid, sest järgmine mõte on need on sellised lapsed. Ja mängu teemad ei ole niisama tilu-lilu, on surm ja solvamised, kadedus ja võrdlemine ja õiglus…laste mängudes. Ja see mängimine on fantaasiarikas, nii lavastatud ka.

Rõõmustab ka vanast tuntud duett Liina Olmaru ja Hannes Kajujärv. On napid, täpsed, laetud, näevad teineteist, hoolivad. Mängivad seda, kuidas inimene saab, võib ja peab oma südames sirgeks jääma. Nende omavaheline mängukeemia ärgitab kuulama ja vaatama.

Lugu kerib ennast aeglaselt, nagu enamus pärislugusid, ja pole tähtsusetu sugugi, et vaatama ja kuulama häälestab teda kohe alguses muusika, millel sõnad, mida saab tõlkida: ta tuli koos päikesega. Ja täiskasvanud ses loos ongi äkki niisugused täiskavanud, nagu tahaks uskuda, et võiksid olla. On eeskujuks ja vastutavad laste ja elu ees. Oma arvamustes mugavusest ei lähtu.

Ja kusagil keset seda lavastust tabad ennast kuulmas tavaliselt kõrvust mööda libisevat, vanade väärtushinnangute sõnastusi ja jääd neid kuulama…

Aga mis ma sellest räägin siin, minge vaadake ise, kuidas öelda seda, et laululindude tapmine on patt, nii, et see ei kõla õõnsalt ja äraleierdatult. See lavastus võiks olla kohustuslik kõigile neile, kes õpivad kus iganes kommunikatsiooni, meediat ja avalikke suhteid. PR proua Past õpetab, et avalike suhetega inimene saab valetada vaid üks kord elus. Et see on viimne kord… me elu näitab muud. „Tappa laulurästast“ lavastus Tartus räägib Pasti jutu kunstiks ja on äkki usutav. Ei tea, kas Hartale saab veel allkirja anda?

 

 

Tappa laulurästast” – Urmas Lennuki fragmentaarium.

Autor Harper Lee.

Lavastaja Urmas Lennuk.

Kunstnik Liisa Soolepp.

Muusikaline kujundus Tarmo Kesküll (Rakvere teater).

Osades: Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liisa Pulk, Maria Soomets.

Esietendus 9. veebruaril 2012 Vanemuise Sadamateatris.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga