Laulupidu jääb!

„Jätke vihmavarjud koju ja heisake sinimustvalged rahvuslipud!” kutsuvad üles kohe ees oleva XII noorte laulu- ja tantsupeo korraldajad. Üleskutse, kus argine ja ülev koos. Pidu, kus esinejad on vabas Eestis sündinud. Võib mõelda, et see pidu on  enda taas rahvaks laulmise ja tantsimise koht.

Kõndisime hiljuti koos kolleegidega Lahemaal alla orgu jooksval metsarajal. Mõtlesin ringi ja taevasse vaadates mõistele pühakoda. Isegi Taevaskoda on meil ju olemas. Looduse loodud. Ja öeldakse: meil on laulu kaar. See kõik jääb me elukaarde sisse.

Seal, Lahemaal tuli üsna alateadlikult tunne, mida võiks sõnastada: mina jään. Jään oma nelja aastaaega, kus olen õppinud armastama vihma ja saanud teada, kuidas meri sosistab. Mõte läks sinna, et see ime ei ole, vaid ongi õnn. See Eesti õhustik, lavakeeles atmosfäär, mis on meil kogu aeg olemas, oska vaid tajuda neid kaari.

Esimene laulupidu tähistas kirjade järgi poolt sajandit pärisorjuse kaotamisest. Seesama pidu, kuhu Väägvere koor vankritega sõitis. Sel peol lauldi ”Jumal, keisrit kaitse sa”. Me ei saa teada, kas sellesse sõnumisse usuti, aga võib arvata, et tunti uhkust, sest lauldi oma keeles.

Praegu on üsna paradoksaalne mõelda, et me laulsime ennast vabaks ja nüüd laulavad laulupeol need, kellel see kõik ongi olemas – vabadus, iseseisvus ja võimalus ise hakkama saades õnnelik olla. Uue aja märk on ajakirjanduses ilmuv uudis sellest, kuidas peale laulu- ja tantsulaste koonduvad Tallinna politseijõud…

Uued põlvkonnad kasvavad teadmisega, et nad on ka vabad minema. Ses mõttes ei oska ma peo märklauset „Mina jään” ruumiliselt mõtestada. Kas jään Tallinna või Kihnu? Noore inimese ja ka riigi mantra on ju sootuks teine. Rahvusvaheline mees Siim Kallas kirjeldas Maalehes vabaks laulmise aja ja tänapäeva vahet näiteks nii: „ Üks suur vahe nüüdse ja tollase aja vahel on, et tollal olime me kõik väga kohalikud. Nüüd on kõik, mida Eestis tehakse, rahvusvaheline, oleme suurte rahvusvaheliste süsteemide üks osa ja lähtume nende süsteemide reeglitest. Eesti koolid peaks noori rohkem selleks ette valmistama, et nad oskaksid olla rahvusvahelised mehed ja naised.”

Eesti õhustik, see, mis jääb, see hingus, mis noortega kaasa elama jääb, väljendub muusikas, tekstis ja tantsitavates mustrites. Need on tõepoolest meie omad ja meile omased. Lootus on, et see tuletab ennast meelde Austraalias hängides, või Silicon Walleys maailma uueks päästes.

Ühendus, mida annab koos olemine, on inimesse sisse kirjutatud. Meie rahvaks olemise pidu seda omamoodi kinnitab. Tantsime oma elutantsu enamasti üksi, oleme selle üle uhked, aga teadmine, et õhtu ilu ja „Õhtu ilu” saavad suurima väe siis, kui seda laulda koos oma inimestega oma väikese rahva ilusas keeles, jääb tajudesse. Sedakaudu ta jääb, loodame.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga