Lavastus „Must piim” räägib lihtsaid lugusid hääbuvast külaelust. Läti lavastaja Alvis Hermanis koos oma Riia Uue Teatri näitlejatega tõstab sündiva antiiktragöödia kõrgusele.
Alvis Hermanise tehtav teater on ennekõike näitlejakeskne. Näitlejate muundumise on sedavõrd meisterlik, et julgelt saab kasutada mõistet IME. Pildil on niiöelda stardipositsioon, enne karjamaale mineku. Kehahoiak, kõnnakud, silmad… sabadeks on kõigil pats, mis randemekülge kinnitub. Selles muutumises on iga oma iseloom ja esteetika.
Arvan, et ma ei ole elus nii erootilist lavastust näinud kui on „Must piim”. Jah, ja samas on tegemist nekroloogiga lehmapidamisele maal. Lätlased ütlevad Lätis nii olevat. Meil on samamoodi. Umbes samal ajal, kui Lätis see lavastus sündis (kaheksa aastat tagasi), jalutasime Tuhala Nõiakaevu peremehega ta külas ringi ja Ants rääkis, kuidas oma lapselastele tahtis näidata talu, kus oleks lehm, hobune ja lambad, aga sellist talu ei leidnudki.
Läti kuus näitlejannat istuvad eeslaval puust pingil. Puhvaikades. On need memmed, vanaemad, kes veel maal lehma peavad. Silm ei jõua veel nende erisusi fikseerida, kui vaatajate silme all algab muundumine. Vanamemmed muutuvad lehmadeks. Tehakse soenguid, kohendatakse sukkpükse, värvitakse huuled… puhvaikade all on heade rätsepate vaid neile „nahaks” õmmeldud, maitsekalt rindu rõhutavad kirjud kleidid, igal oma. Kõrgete kontsadega kingad, igal oma… Siis pannakse pähe sarved, kaela lehmakellad ja kõrva kollased eurolehma märgid. Kaunitest lehmadest loivab mööda rangisjalgne pull, suits suus, liitrine õllepudel taskus ja sarved peas. Müsteerium on alanud.
Mulle meenub muidugi taas, kuidas mu lüpsjast vanaema kord pisarsilmi meenutas oma häid lehmi. Läti lehma levinum nimi on Muska, vähemalt nii on see tõlgitud, meie vaste siis Mustik.
Ja siis lähevad lehmad kõndima, see on vaatamisväärne – harkisjalu, mõni pisut puisem, aga ikkagi graatsiline. Muusikalises kujunduses virvendab vaevu äratuntavalt leinamarss… Hermanis lavastab ja mingi ime moega ta täa näitlejad mängivad seda, mis on sõnade taga, vahel ja sees.
Alvis Hermanise päevik
Tallinna Linnateateri 10.festival Talveöö ununägu on tervenisti Hermanise festival. Ta loomingulisuse auks anti välja ka ta Lätis 2016. aastal ilmunud, 2015. ja 2016. aasta tegemisi ja mõtteid kajastav raamat, „Päevik”. Contra on selle tõlkinud. Hästi. Raamat on suure mõnuga loetav. Lisaks on see raamat ilmunud Linnateatri kavadele omases formaadis. On hästi kõvade kaantega, et saab kaasas olla. Rongis, bussis ja lennukis.
Hakkasin minagi hiljem lugema ja mõtteid alla joonima. Siis loobusin joonimisest, sest raamatu iga lõik vääriks seda. See ei ole raamat ainult teatraalidele.
Hermanis on küll maailmamees, aga ta mõtted on settinud mõistetavaks ja lihtsaks. Näiteks ütleb ta: „Rahvas on alustanud ülestõusu eliidi vastu.” Lisab, et kunstnikud on läbi aegade olnud rahva poolel. Ja ennustab ootamatult, et seekord läheb vastupidi. „See on arusaadav, sest kunstnikkond on tänapäeval sajaprotsendiliselt kommertsialiseerunud ja eliidiga kokku kasvanud. Ta on osa sellest. Tõsi, Läänes kunstnikud arvavad endiselt, et kuuluvad vasakpoolsesse leeri. Aga nad ei ole märganud, et vasakideoloogia on lihtrahvast kaugele eemale triivinud ja ei esinda enam nende huve.”
Alvis Hermanis oli muide seesama lavastaja, kes loobus lavastamast Venemaal, kui need Krimmi Ukrainalt ära võtsid. Päevikus ta tõdeb, et ei kuulu kuhugi, et talle on oluline säilitada sõltumatu mõtlemine ja õigus mitte osaleda seal, kus ta seda ei soovi.
Jah, see meeldib mulle. Ta ei hooli sellest, et teisitimõtlejaid ei sallita. „Mul on sellest ükskõik, sest õigusest olla vaba, oma arvamustest ei kavatse ma loobuda.” Hermanis on oma päevikus New Yorkis muusikali vaatamas, Läti metsas seenel koos oma viie väiksema lapse ja vana isaga, on Salzburgis ja Riias lavastamas…
Meie elu karusell-lüpsiplatsil
Lavastuses „Must piim” söödetakse lehmadele kogu aeg õunu. See on nii tavaline, et ununeb mõte hea ja kurja tundmise puust. Õunad pudisevad suust. Ja kui siis lavastuse lõpus lehmade õunasöögirennist saab kiik, millel kiiguvad vanaema ja lehm – alla ja üles, alla ja üles… mõte mõtleb maailma algusest ja lõpust. Kusagil seal enne on räägitud linnuteest ja lehmade sarveotstes on süttinud pisikesed lambikesed, tähed. Lehm ja maailmaruum, inimese ühendus kosmosega. Jah, muidugi kisub absurdseks.
See lavastus muide on pealispinnal pööraselt naljakas, on komöödia. Ja naljakaks teeb kogu loo see, et kõik muundumised laval, lehmast vanamammiks ja vastupidi, pullist lihunikuks, on usutavalt tõsiselt tehtud. Meile ei tehta nalja naljapärast, meid ei naerutata naerutamise pärast – seda kurbnaljakam kõik on. See, kuidas mängitakse vasikate sündimist või lehmade pulli otsimist… Kuidas tekib lavale karussell, mis meenutab karusell-lüpsiplatsi – lehmad on keti otsas ja liiguvad ringi. Selles on midagi totaalset. Milliste kettide otsas meid lüpsiplatsil ringi aetakse? Kas meile see meeldib? Muide näitlejad kehastuvad loomadeks mu meelest füsioloogiliselt väga täpselt.
Eelkõneldud päevikus ütleb Alvis Hermanis, et lahendus on õige ainult siis, kui see on ilus. Ilu ei tähenda tema jaoks väikekodanlikku magusat kenadust.
Lätlaste lehmad eestlaste laval kõnelesid ka meie kaduvast maarahvaks olemisest, identiteedist. Millega me eristume hiinlastest, kui eestlastena elame kõik suurtes linnades? Ja muidugi kinnistus mõte, kui sarnased me ikka oleme Eestis ja Lätis.
Eestis olid imeilusad lehmad. Äkki meil on veel mõni memm elus, kes seda ütleks. Või on kõik…
Must piim
Lavastaja, kunstnik ja kostüümikunstnik Alvis Hermanis
Osades: Jana Čivžele, Sandra Kļaviņa, Iveta Pole, Liena Šmukste, Elita Kļaviņa, Kristīne Krūze, Vilis Daudziņš
Riia Uus Teater, esietendus 8. aprillil 2010
Mängupaik: Eesti Draamateatri suur saal 9. detsember 2018