Lätlaste Tammsaare lavastas Elmo Nüganen*

alt

Elmo Nüganeni Läti Rahvusteatris lavastatud Tammsaare Karini ja Indreku lugu „Maa ja armastus“ („Zeme un mīlestība”) on küps meistritöö. Teatrilätlaste suus kõlas nähtu iseloomustamiseks vaid üks mõte geniaalne.

Ja teinegi, üsna ootamatu ja üksmeelne tõdemus jäi Riiast kaasa: kirjanik Tammsaare ja Elmo Nüganeni intseneering ning lavastus räägivad Lätist, räägivad nende tänasest päevast.

Nägin selle lavastuse Linnateatri varianti viimati kaks aastat tagasi Vargamäel, raba veeres Tammsaare teatrimaratoni osana. Kui etendus lõppema hakkas hommikupoole ööd, tõusis päike. Linnud ei teinud inimeste tundepankrotist välja ja kuulutasid elu ülevust. Loodus, kogu maailm ärkas ja see ärkamine oli nii mõjus, et tegi inimeste maapealsed sekeldused naeruväärselt pisikeseks. Linnateatri Põrgulaval esietendus see universaalne lugu 2006. aastal.

Nüganeni Riia lavastus oli teatrikunsti võimaluste demonstratsioon igatahes. Midagi totaalset uut selles ei olnud. See, kuidas lavastuslikud aktsendid klassikalisele teatrilavale, kus olemas pöördlava ja tõstukid, üle oli kantud, oli aga ülimeisterlik. Täpne tundub lavastaja tegevust nimetada tõlkimiseks. Elmo Nüganen oli Riias tõlkija mitmel moel. Näiteks oli omamooodi üllatav tajuda me naaberrahva aeglasematki meelt kui meil. Oli hästi tunda ja näha, et meie näitlejad on oma mängus kirglikumad. Ometi on just lätlased need, kes meid „häätahtlikult“ kuumadeks eesti poisteks pilkavad… Ehk oli üks mulje põhjus seegi, et Läti Karin oli blond ja Tiina brünett, meil on vastupidi.

Eraldi tahaks kiita Riia esietenduse publikut. See, kuidas inimesed laval mängitavale ülitähelepanelikult kaasa elasid, kuidas kuulasid, hinge kinni hoidsid ja naersid, oli tähelepanuväärne. Ka see jäi silma, et meie esietendustel on enam nooremat rahvast kui Läti rahvusteatris seekord. Valmiera teatri Eesti juurtega näitleja Janus Johansonsi sõnul on Tammsaaret tema teada varem Lätis mängitud vaid ühel korral, kolmekümnendate aastate lõpus, kui Daile teatris mängiti romaani „Tõde ja õigus“ esimest osa.

Läti Rahvusteatri repertuaaris on teinegi Eesti autori näidendi lavastus, suve hakul esietendus sealses väikses saalis Uku Uusbergi näidend „Pea vahetus“(„Galvas maina“). Esietendusel käinud Uusberg ütles siis muu hulgas: „Üks tõsiasi, mis näikse ikkagi tõsi olevat, et me siin maailmas tõepoolest väga ei erine, keel ja kasvukeskkond, jah, aga tuum on tuum. On konstant.“

 

Tunnete pankrot puudutab kõiki

 

alt
See jutt on räägitud vahetult pärast Elmo Nüganeni Riia lavastuse esietendust. Foto on vanem, Siim Vahuri tehtud, lavastuse Ronk proovis.

 

Elmo, siin lätlased nagu ühest suust kinnitavad, et Tammsaare on nende autor. Ka publiku hulgas olles oli tunda, et neile läheb see Karini ja Indreku lugu korda.

Me oleme, jah, väga-väga lähedased. Kõik, mis puudutab Tammsaare „Tõde ja õigust“.

Tammsaaare kirjutas oma romaani varsti sada aastat tagasi. Ja see mõjub täna kaasaegsena ka läti keeles Riia laval.

Tammsaare kirjutas hinge pankrotist, tunnete pankrotist. Tundub, et see on teema nii Eestis kui Lätis. Ja tunnete pankrot on hirmus asi. See teeb selle näitemängu väga kaasaegseks.

Milline oleks väljapääs?

Lugeda väga häid raamatuid. Mitte mõelda halbu mõtteid. Mul ei ole pakkuda head väljapääsu. Küsi Dalai Laamalt, äkki ta ütleb sulle.

Mida sa Lätis lavastades õppisid?

Kõvasti kannatlikkust. Seda, et tuleb olla järjekindel. Tuleb olla leplik…

…seda kõike, ma arvan, sa teadsid ka enne?

Jah, muidugi, aga siin sain veel kord kinnitust. Ma sain teada ja õppisin seda, et me tegelikult oleme paljuski hästi sarnased.

Et tegelikult, isegi siis, kui keegi on parem, halvem, pikem, lühem, andekam, andetum, rikkam… lätlasem või eestlasem, oleme sarnased. Need protsessid, mis toimuvad meis, on sarnased, palju sarnasemad kui enamasti mõtleme. Oleme ühesugused. Seda ka sain teada, et lätlased teavad Eestist rohkem kui meie Lätist.

No sa ikka võid väga uhke olla.

Ma olengi. Mind hämmastas, et üsna paljud trupis lugesid läbi kogu “Tõe ja Õiguse”. Nad hakkasid mulle seda tsiteerima. Teadsid. Siis sain aru, et oleme ühes paadis. See on kihvt asi miks peab lätlane läbi lugema kõik viis osa, aga nad tegid seda. See usaldus, mis tekkis siinsete näitlejatega, oli kahepoolne. Usaldus ei saagi ühepoolne olla, ma pakkusin neile oma puhta terekäe. Nemad võtsid selle vastu, mõni varem, mõni hiljem. Rusikat taskus ei hoitud.

Kes näitlejad valis?

Ikka mina.

Ja meelega tegid…

… sa mõtled musta ja valget. Ikka meelega. Näitlejamaterjal oli selline. Mitte kusagil ei ole kirjas, et Karin peab olema blond, brünett või punapea. (Linnateatri lavastuses mängib Karinit Hele Kõrve ja Tiinat Evelin Pang. Tookord ja täna veel enam tundub, et selline osadejaotus oli tingitud Elmo Nüganeni peanäitejuhi- ja õpetajatarkusest. MM)

(Siin sekkub korraks me vestlusesse Vikerraadio teatrisaate juht Meelis Kompus, kes küsib🙂 Elmo see on vist üldse esimene kord kui sa tuled tagasi materjale juurde, mida sa oled varem kord teinud, ja teed seda uues lavastuses?

Ei ole nii teinud jah. On olnud selliseid asju küll koolis. Olen korra lavastanud Tšehhovi „Kajaka“ ja siis koolis teinud sellest ühte vaatust ja kusagil veel teist vaatust. Aga lavastust, mis on mõeldud repertuaariteatris mängimiseks, mis on mõeldud kordusena, seda ei ole olnud.

Mis kaht lavastust eristab?

Sisu on ju sama, vorm on teine. Seda vormi, mis on meie Põrgulaval, ei annagi siia itaalia tüüpi lavale üle kanda. Samas, ma ei tulnud siia teist lugu rääkima. Ei tulnud siia rääkima lugu sellest, kuidas Karin tegelikult Indrekut ei armasta ja Indrekul on Karinist siiber. Sisu on sama, tuleb leida vorm. Vormiga on see, et palju sõltub näitlejatest. Sellest, mis ühele või teisele näitlejale on orgaaniliselt omane, mis mitte.

Koduteatris on sellevõrra lihtsam, et sa tead, tunned oma näitlejate potentsiaalseid võimeid, arvad teadvat ka seda, mida ta veel teinud ei ole. Siin sa ei pruugi seda teada. Ma käisin truppi vaatamas mitmel korral, vaatasin kokku kuus-seitse, kaheksa lavastust. Nägin kõik näitlejad ära, aga see ei tähenda ju veel seda, et tead näitlejate kõiki omadusi, võimeid. Ma väga pikalt mõtlesin kontseptuaalselt selle üle, kes oleks selle teatri Karin. Neid variante oli üsna mitu. Mõtlesin, arutasin siinsete inimestega, põhjendasin oma arvamust. Minu meelest on ülimalt oluline, just siin, just külalistööd tehes, et vaataja, Läti vaataja ei võtaks seda, et see on mingi Eesti lugu, noh, et eestlased on sellised. Tähtis on, et vaataja võtaks selle loo omaks. Aga selleks peavad olema, mängima need näitlejad, kes kannavad Tammsaare põhiideed. Vaataja peab neid näitlejaid, Karinit, Indrekut, Tiinat armastama ja usaldama. Mõnes teises rollis võib ju võtta osa peale näitleja, kes on avastus, aga siin on see omaks olemine hästi oluline asi.

Ma üldse ei kahetse, et valisin Karini rolli just selle näitleja, ta on läbi teinud tohutu arengu. Teatri direktsiooniga oli juttu sellest, et mitte kasutada näitlejaid nende tavapärases ampluaas, vaid anda neile võimalus avaneda teise kandi pealt. Tihti külislavastajad seda ei tee ja ei peagi tegma, see ei ole nende ülesanne. Aga kuna siin teatris pole peanäitejuhti, minul see kogemus aga on, siis ma juhtisin sellele tähelepanu, et kas ei oleks mõttekas võtta näitleja, kes pole varem taolist teinud, et ta saaks ennast avada. Siis võidvad kõik, näitleja, vaataja, teater ja isegi Tammsaare võidab. Üsna mitu rolli sai nii valitud.

 

Karin ja Indrek“ Linnateatri riiulil

alt

Raivo Põldmaa, pildistas Siim Vahur.
 

Räägib Linnateatri direktor Raivo Põldmaa.

Tallinna Linnateatris esietendus “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” 12. märtsil 2006. On see te mängukavas ka täna?

Jah, ikka. See on me teatri üks etendustest, mis on nii-öelda riiuli peal. Kuna meie Karin ootab täna oma teist titte, siis ootame kõik koos, ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis pooleteise aasta pärast jätkame lavastuse mängimist.

Mis sind Läti lavastuses üllatas?

Ma ei teadnud mitte midagi sellest, mis ees ootamas on. Üllatas see, et nägime küllalt sarnast lavastust meie Põrgulaval mängitavaga. See on Elmo puhul üsna tavatu. Ma näen esimest korda üldse seda, kuidas ta kopeerib oma varasemat lavastust. Saan aru, et see oli lätlaste poolne tellimus, et tahavad lavastust sama intseneeriguga ja sõnumiga.

Üllatas see, kuidas Elmo kasutab suurt lava. See puhtus, läbimõeldus on Elmole omane. Ma ei kadesta muidugi selle teatri lavamehi, kes peavd seda lava ehitama. Valgussillad olid ümber ehitatud betoontaladeks. Nagu ma aru sain, oli laval uhke pangasaal.

Elmo ütles, et sellel teatril ei ole peanäitejuhti?

Jah. Ma rääkisin teatri direktoriga ja ta ütles, et nad on peanäitejuhita juba seitsmes aasta. Ütles, et tal ei ole peanäitejuhti kusagilt võtta. Sellepärast teeb ta ka produtsenditööd, et see koormus on suur ja üpris närvesööv. Repertuaariteatris peaks ikka olema mõlemad positsioonid täidetud.

Läti rahvusteater on ehk sisuliselt võrreldav meie Draamateatriga?

Ta kannab Rahvusteatri nime. Küsisin direktori käest, kuidas lavastusele piletite müük on läinud. Tema sõnul on Lätis nõnda, et kui esimene etendus on ära olnud ja jutud lähevad käima, siis läheb müük ka kohe üles. Ta arvas, et nii paarkümmend etendust on mureta. Sealt edasi peab hakkama vaeva nägema.

Suur saal oli, nii et paarkümmend etendust on kakskümmend korda kuussada inimest kaksteist tuhat vaatajat. Ka linnateatris on see tavapärane, et ühel lavastusel on 800010 000 vaatajat ta eluaja jooksul. Etendusi me mängime muidugi rohkem.

Riia on suurem linn, nad võiks rohkem mängida, aga teatreid on ka rohkem ja konkurents ilmselt suur. Nad nädalas annavad 57 etendust. Meil Linnateatris on igal nädalal 10 etendust kindlasti, kuid enamasti 1214.

*Need lood ilmusid esmalt ajalehes Postimees.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga