Kuum võiks mõistuse pähe võtta

Mul on tunne, et kehtib seaduspärasus: rumalad lähevad ekstreemsest kuumusest rumalamaks.

Vihmaussid surevad kuumusest ja eestlased nõuavad odavamat viina. Usun, et mõistuse ülekuumenemisega hakatakse seletama ka rahuajal Otepää taevas välja lastud õhk-õhk tüüpi lahingraketti. Praegustes uudistes kasutatakse sellest jubedusest rääkides pehmendavaid sõnu – kogemata ja eksikombel.

Liikidel on evolutsiooniline mälu, mis aitab neil ellu jääda muutuvates oludes. Vihmaussid kas kerivad end suvisesse puhkeseisu või poevad kuumaga sügavamale maa sisse. Kuid siis ühel hetkel tuleb vastu paas, minna pole enam kuhugi. Evolutsiooniline mälu ütleb: sügavamale, loomake. Aga sein on ees. Inimesed takerduvad justkui kogu aeg mingitesse seintesse. Ilma kuuma ja kuivata.

Ma ei teagi, kas plaan me liiklusolude ülekuumenemist jahutada politsei kiirreageerijate maanteede äärde paigutamisega on lihtsalt heidutus ehk hirmutamine, mis võiks mõnd liiga uljast korrale kutsuda, või tõsine soov rikkujad rajalt maha võtta. Kusagil kellegi käe all on tuumanupp…

Kui uuringufirma korraldatud küsitlusel 60% eesti rahvast arvab, et alkoholiaktsiis on liiga kõrge, siis näitab see üheselt põhjamaa rahva suurt viinahimu. Lätti viina järgi sõita kannatab, oma poest pisut kallimalt osta ei kannata. Ja muidugi seda saab tõlgendada kui protesti otsustajate rumaluse vastu. Mõtet teistpidi nihestades võib me kõrget alkoholiaktsiisi ju võtta ka kui kingitust Läti vendadele. Aga on üsna kindel, et kõrge alkoholiaktsiis ei ole meie riigis just kõige suurem rahva rahaga mängimine. Pudelivee ja pakimahla hindade vastu ei protesti justkui keegi.

Kes võttis vastu otsuse maanteede äärest metsad maha raiuda ja teede äärde sügavad kraavid kaevata, ei mäleta enam keegi. Taolise tegevuse põhjendust mäletan – teed säilivad kauem. Keegi unustas ära, et mets ja puud annavad kuumal ajal jahedust. Päike ei paista kogu aeg lagipähe nagu kõrbes. Nüüd paistab, ka Eestis. Alleed, põlispuud, metsade jahedus…

Sattusin kahel erineval argipäevaõhtul Kaisma järve äärsesse välibasseini ujuma. Kuumalaine oli kestnud nädalaid. Jah, seda saab ehk põhjendada ka sellega, et inimesed on maalt linnadesse lahkunud, aga ujusin seal üksi. Keegi teine ei vajanud jahutust. Kui evolutsioonilisest mälust mõelda, siis seal Kaismal ujudes mõtlesin sellest, et inimene pole küll kala, aga vette ta sobib vanana paremini kui asfaldile. Kogu keha puhkab. Ja muidugi, selleks, et inimene ujuks, peab ta ka õppima.

Mul kasvavad aias noor ja vana õunapuu kõrvuti. Vägev on vaadata ja võrrelda. Noor õunapuu laskis ellujäämiseks ühel hetkel maha kõik õunad. Vana ei tee palavusest ja kuivusest vähemalt silmaga märgatavalt väljagi. Selge ju – vanade puude juured on sügavamal, seal, kus vesi.

Muinasjuttude lohed on mitme peaga ja kui üks maha raiuda, siis kasvab kaks asemele. Jänedal mängitud „Pikse pilli” lavastuses räägib lohe sellest, et pea maha raiumine ei ole üldse nii valus kui uue pea kasvamine.

Varasem lisandus sõnale kuum:

Kuuma ilma tõttu on värkstuba suletud

Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugude tegelane Anders on kingsepa poeg. Ta peab tööd tegema kingsepatöökojas, sest isa käsib. Ei saa kurjategijaid püüda ja Rooside sõda pidada. Ega Kallelgi kerge ole. Mu mäletamist mööda on tema isa vürtspoodnik ja tahaks samuti, et poeg lulli ei lööks, vaid poes abiks oleks.

Silt Andersi isa kingsepatöökoja uksel oli vist: „Kuuma ilma tõttu on see värkstuba suletud”. Mul ei ole „Meisterdetektiiv Blomkvisti” raamatut parajasti käeall, aga just nii seda silti mäletan. Miks meelde jäi? Ilmselgelt sellepärast, et ka minu agronoomist isa ei tahtnud, et ma muidu molutaksin ja käest ära läheksin, vaid sundis tööle. Nii olengi juba 50 aastat palavate ilmadega mõelnud, et värkstuba tuleb kinni panna. Mõelnud lausa nii, et see võiks Eestis olla riiklikult kehtestatud normiks, et ilusate ilmadega tööd ei tee. Äkki see aitaks, et me inimesed tööd väljakutseks ei nimetaks ja töö tegemiseks ennast ette valmistaks. Kuum ilm on väljakutse küll, kahes sõnas välja kutse järve või mere äärde, varjulisse metsasallu. Väljakutse võiks esitada ka oma Evalottadele, et seltsis on segasem. Hiljuti aga kuulsin hoopis, kuidas kolmkümmend ametnikku kolmekümnekraadises palavuses päev otsa koosolekut pidasid.

Seda uhkem on Märjamaa vallavalitsuse otsus: „Kallid Märjamaa valla inimesed! Palavatest ilmadest tekitatud kabinettide ülekuumenemise tõttu teenindame kliente alates 30. juulist pärastlõunasel ajal kell 12.00-17.00 telefoni ja e-kirja teel. Kantselei on avatud tavapärastel kellaaegadel.” Sellele teatele on lisatud ametnike kontaktid. Arukas. Pole mõtet vinguda, et pole konditsioneere, mõte on leida lahendus. Seda enam, ettäna algavad Märjamaa päevad ja Märjamaa folck. Ilm on kõige viimane asi, mille kallal iriseda. See ei muuda ju mitte midagi. Pange oma värkstoad kinni, siis ei lööda aega surnuks niisama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga