Kuulsuste kaabudelt langeb tolmu

Gorki, H.G.Wells ja Mura, pärast surma Jänedal. Foto:Hendrik Toompere.

See lugu ilmus Postimehe lehes.

Jänedal peegeldub kadunud maailm. Vene kirjaniku Maksim Gorki kaabult pudeneb lavastuse alguse veel valguseta ruumis vaid tolmu. Meenub, et tolm, mis tõuseb taevani, jääb tolmuks ja kalliskivi poris on kalliskivi ikka.

Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Bencendorff-Budberg, kirjanikud Maksim Gorki ja H. G. Well­s ja Tanja Bencendorff, hiljem Alexander ei ole keegi veel sadatki aastat surnud saanud olla ja ometi on nad unustatud. Ükski neist ei taha ka pärast surma seda tunnistada. Ometi on surnud Jänedal Pulli talli laval ehk elavamadki kui ainus elav tegelane ses lavastuses – eestlane.

 

Kahekümne viies algupärand

Kõigepealt peab ütlema, et 1. augustist Vanemuise draamajuhi kohal tööd alustav lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk on kirjutanud väga hea näidendi. On seda teinud vaimustusega. Tema kirjutamise vaimustus on vaimustanud lavastajat, kunstnikku ja näitlejaid ja see hea tegemisenergia jõuab äratuntavalt vaatajateni.

Näidendi «Pärast surma Jendalis» tellis kirjanik Lennukilt Märt Meos, kes teeb ühemeheteatrit Eestis juba kümme aastat, nimetades ise seda tegemist MTÜ R.A.A.A.M.. Lennuki näidend on Meose sõnul
25. algupärane teatritekst, mille R.A.A.A.M. on tellinud ja vaatajate ette toonud.

Urmas Lennuki uue näidendi teeb eriliseks omamoodi tšehhovlik peenus ja ilmselge igaviku hingus. Ka see on tänases ajas suur väärtus, et see keel, milles näitlejad laval räägivad, kõlab pisut vanamoodsalt, kõrvu paitavalt, ja see on ilus.

Kui Urmas Lennukilt pärin, kas see näidend sündis maailmas valitseva pealiskaudsuse pilkeks, vastab ta: «Mis pealiskaudsuse rünnakusse puutub, siis arvan, et see on suhteline. Mandumist on läbi aegade inimkonnale ette heidetud. Lõppude lõpuks on see iga inimese sisemise eetika küsimus. Kelle jaoks on patt mõttes, kelle jaoks sõnas. Ja kelle jaoks on veel teodki nõnda vaieldavad, et nende pärast peab leheveergudel ja kohtusaalides aega raiskama.»

Lennuki mõtlemist ehk siis seda, kuhu ta oma näidendite kirjutamises on jõudnud, võiks Jendali-näidendi põhjal iseloomustada ka uussiirusena. Kirjanik on oma kirjutamises võimalikult aus ja seekord tundlik lavastaja Hendrik Toompere on selle lavastades omaks võtnud.

Surnud tegelased laval on, nagu ütlesin, elusad. On hästi elus inimeste moodi, on kirglikud, on õnnetud, on ülbed, on armunud, on uhked, ja mis eriti köitev, on mures sellepärast, mis elus olles valesti tegid. Seal kusagil ridade vahel on loetav ka see, et elus, selles päris elus, mitte pärast surma, tundus kõik õige­m kui tagasi vaadates. Ja veel üks mõte, mis mu meelest kogu lavastusest läbi käis ehk seda kandis tugevasti, et pole midagi uut päikese all. Mikrolaineahi ja muruniiduk ei päästa inimkonda omasüülisest alaealisusest.

Omaette tegelane on näidendis ja lavastuses ainus elus inimene kuulsate surnute keskel – Eestlane. Selle noormehe saaks mängida ja lavastada täielikuks tobujussiks, saaks ta välja naerda, nii et eestlastest publik püsti tõustes skandeeriks: lööge risti, lööge risti… Lavastaja Toompere ja näitleja Toompere ei lähe seda kergema vastupanu teed. Hendrik Toompere noorema Eestlane on mängitud piiripealsena, võrdsena kuulsate seas, isiksusena, kellel on samuti veidrused, küll selle maailma omad.

See, et surnud tegelastel on inimeste veidrused ja neid ei ole kujutatud verejanuliste zombidena, tundub tänases maailmas hoopis usutavamana kui oleks osanud arvata. Kogu teatritrupi auks tuleb öelda, et neid iseloomustab lavaline maitsekus. Vahest jäi esietendusel pisut vajaka sisemisest aristokraatlikkusest, mida see tükk ja need osatäitmised tegijatelt ilmselt nõuavad, aga ka see oli õhus ja on nüüd ilmselt sinna lavastuse reaalsusesse kinnistunud. Heade lavastustega lihtsalt on nii, et need kasvad mängukordadega ega lagune, ja selle tunneb ära kohe, esimesel ettekandmisel.

Tabab, mis õhus

Mis ikkagi alles jääb, kui elu lõpeb? Kas inimese elatud elu ja loodud lood lähevad peale tema enda korda veel kellelegi? Mida mäletada, mida häbeneda, kas kibestumine on meil kaasas ka pärast surma? Kas kateedrist hullupalatisse on kukesamm? Need ja paljud teised küsimused tulevad pähe pärast seda õnnestunud näidendi ja lavastuse vaatamist.

Hea on näha, kuidas Sulev Teppart ja Rain Simmul laval kokku mängivad, teineteist arvestavad ja kuulavad, või siis, näidendi seisukohast, hoopiski teineteist sugugi ei talu. Tep­parti Wells kingib oma armastuse märgiks lavastuse kestel järjest Palmiste Murale roosi, mille Simmuli Gorki armastuse märgiks hetke pärast naise käest rebib ja minema viskab.  

Ja nagu hea lavastuse juures viimasel ajal kombeks, saab kogu Jänedal mängitavat vaadata kui suvist meelelahutust, kahe mehe võitlust ühe veetleva ja salapärase naise pärast, nalja saab ka nabani. Lennuki näidend ja Toompere lavastus tabavad seekord just seda, mis õhus, ja õhus on elu ainukordseks pidamise vaim.

Eestikeelse kirjanduse ja veel enam me keeles kirjutatud näidendite saatust ei saa prognoosida. Küll oleks Jendali-näidend kindlasti vaja tõlkida vene ja inglise ja saksa keelde ning näidendit levitada neid keeli kõnelevates riikides. Au teeks see me kultuurile igatahes.

Kui tervitada saaks, siis tervitaksin etenduse pääsukesi ja Vladimir Võssotskit.

Uuslavastus

«Pärast surma Jendalis»

•    Autor Urmas Lennuk, lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater), kunstnik Ervin Õunapuu

•    Peaosas Merle Palmiste (draamateater), mängivad Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Sulev Teppart (vabakutseline), Hendrik Toompere jr jr ja Marta Laan (draamateater)
Esietendus Jänedal Pulli tallis
1.juulil

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga