Kust tuleb müra ja kuhu kaob raha?

Kumb nüüd on: kas informatsiooni arukateks mõteteks säädmiseks ei ole aega või pole tahtmist?

Märtsi viimasel pühapäeval protesteeriti Mokvas korruptsiooni vastu. Vene politsei ja OMON peksid naisi, lapsi ja noorukeid seal.

Aprilli esimene pühapäev oli Eestis esimene nii soe kevadpäev, et kõik ümbritsev silmaga nähtavalt ellu puhkes. Lind laulis, mesilane lendas ja sinilill õitses.

Ma aasta alguses säädsin endale sihi: olen mees, kes otsib oma kadunud rõõmu. Tänane seis on selline, et pilt rõõmuga on vahelduv. Aga see sihiseadmine aitab detaile, mis rõõmusugemetega, pärale jõuda.

No ikka see pühapäev, viimatine. Rapla Maxima ette pargib must pisemat sorti Audi. Roolist väljub tüse mees, rahakott näpus. Ütleb tere, rõõmsalt. Lisab: „Nüüd on kevad päriselt käes.” Läheb SEB pangaautomaadi juurde. Astub hetke pärast tagasi ja ütleb sama rõõmsalt, et see ei tööta. Alles siis märkan, et mehel on jalas ruudulised toasussid. Me minu meelest ei ole kunagi kohtunud.

***

Eesti televisioon kannab 27. märtsil, teatripäeval teatripreemiate jagamise Ugala teatris otse üle. Venemaa televisioonikanalid nende kõige tähtsamate filmiauhindade NIKAde tseremooniat 28. märtsil  online-s üle ei kanna. Küll ilmub samal õhtul veebiavarusse viieminutiline klipp, kus maailmakuulus filmirežissöör  Aleksander Sokurov ütleb, sisuliselt elutöö NIKAt vastu võttes, et ei tohi alustada kodusõda kooli ja üliõpilaste vastu. Ütleb, et mitte keegi Venemaal ei räägi noorte inimestega, ei kuulata neid. Ütleb põhjuse ka, et kardetakse.

See kõne on emotsionaalne. Algab sellega, kuidas ta üle 90aastane ema keelab tal auhinnatseremoonial sõna võtta. „Miks, ema?”, „Nad tapavad su ära!”… Sokurov seal suurel laval kõneleb üsna sama, mida ma olen mõelnud meie protestivast üldiselt ju ka vanemast põlvkonnast. Just noorte tundlikkus ja protestivaim võiks märgata ja reageerida ülekohutule ja valesti tegemistele. Sokurov ütleb, et ka Venes on sellest aastaid räägitud. Nüüd tulid just noored tänavatele ja nende tulekule vastati vägivallaga. Tean ka seda, et Sokurovi suhteid Putini ja võimudega võrreldakse Stalini ja Mihhail Bulgakovi omadega. Seal laval ta ütles, et peab oma filme tegema välismaal nüüd. Lisaks on Venemaal kasutusel kaval nipp, teravaid ja häid autorifilme ei lasta riigi filmilevisse. Neid lihtsalt ei näidata suurele publikule, põhjenduseks see, et kes neid ikka vaatab. Pole klikki.

Olgu, kohe ennustati, et Sokurovi valusad mõtted lõigatakse NIKAde ülekandest teles välja. Ka need publiku braavod. Publik aga koosnes poeetidest, kirjanikest, teadlastest, teatri- ja filmiinimestest… Sain aru, et saali suhe oligi välja lõigatud. Sokurovi öeldut ei lõigatud. Tehti hoopis kavalamalt. Jäeti välja teiste laureaatide kõned. Kohalolnud kirjeldavad, et praktiliselt igaüks, kes lavale astus, rääkis võimukriisist kogu Venemaal. Kärpimisega kadus see kultuuriringkonna ühtsuse demonstratsioon. Nagu ma aru sain, avalikkusele ei olla näidatud üldse dokumentaalfilmide auhindade üleandmist. „Bся номинация “документальные кино” пошли погулять,”,  kirjutab anonüümne kommentaator. Dokumentaalfilmid „läksid jalutama”… Jah, just selline on tänapäevane tsensuur maailmas. Või mis Arkadi Raikin ka tohtis Brežnevi ajal öelda enam kui teised. Igatahes kasutavad vene kultuuriinimesed auhinnatseremooniaid tribüünina, et öelda välja valusaid mõtteid, mis võiksid parandada ja vähemalt mõtlema panna.

***

Narva juurtega näitleja Julia Aug sai NIKA ema rolli eest filmis „Märter”. Seda filmi näidati ka meil Sõpruse kinos. Üsna sarnaselt Venemaaga ei jõudnud Kirill Serebrjannikovi film laia filmilevisse. Ju klikimasin poleks tööle hakanud.

Samas on Julia Aug naine, kes Maalehele on öelnud, et tema ema luges talle lapsena Oskar Lutsu raamatut „Чертенок“ („Nukitsamees“). Oma tütrele luges ta aga ise ühte endagi lemmikraamatut, Eno Raua „Муфта, Полботинка и Моховая Борода”, mis eesti keeles on lihtsalt „Naksitrallid“. Intervjuu Juliaga ilmus 2015. aasta mais, ta siis rääkis ka, et hakkab koos Serebrjannikoviga „Märtri” filmi tegema: „Selle aasta augustis peaks Kirill Serebrjannikovi hakkama tegema filmi «(М)ученик», mida tehakse ka ilma riikliku toetuseta. Isegi mina ei tea, kes on toetajad.” Venemaal on parem mitte teada.

Siit kaks mõttejuppi edasi mõtlemiseks. Üks see, et miks meie portaalides reklaamitakse suurelt neid asju, mis lähevad müügiks nagunii. Kas tõesti sellepärast, et portaali sättijad saavad palka klikkide, mitte au ja väärikuse ja mõtlemisoskuse eest. Suurelt mõtlemise oskuse eest.

Mõtlen tagasi ja ei mäleta, et siis, kui metsavahiamet kaotati, metskondi suleti ja asjatundjaid koondati või oma kodumetsade lähedalt kaugemale aeti, kus nad ometi iga puud tundsid, sellist üksmeelset protestilainet oleks tekkinud, no, et metsad säiliksid. Mul on kindel arusaamine, et meil inimene ikka ära unustatakse. Ja see ongi peaminemöödapanek.

Jälgin vehklemist siseministeeriumis, kus parteilise trummipõrina saatel taas konstaablikohad ausse tõstetakse. Alles neid koondati, targad politseinikud kobisid mööda maailma ehitama ja said hakkama…

Ma nüüd oma lubatud kahe mõttega ummikusse jooksin. Tahtsin rääkida sellest veel, et olen aastakümneid suhelnud kõiksugu ametite inimestega ja kõige tervemad neist on ikka olnud metsamehed. Kõige rõõmsamad. Meeleterved. Nüüd metsahoidjate hääli kuulates ikka sellele mõtlen, et kas ma olen millestki valesti aru saanud? Tarkus ja tasakaal on ka looduseinimeste seltskonnast jalutama läinud…

***

Teatripäeval Ugalas tänasid laureaadid enamasti isa, ema ja teisi tegijaid. Tele oli oma tempo peale sundinud ja alluti. Kaks sõnavõttu olid sealgi sellised, mis mõtlema kutsusid. Üsna ülbe mõelda, et mõlemad tulid Rapla poiste suust. Märt Avandi justkui imestas, et temasugune, kes igal pool, teeb nalja ja juhib saateid ja loeb reklaami, nüüd parimaks näitlejaks ka tunnistati. Siin üks oht mu meelest on küll, mõeldes, et mõnele inimesele on antud enam kui teisele. Siit ei peaks välja lugema, et uhage kõik kõike teha, mis pakutakse, siis saate Mait Malmsteniks. Ei saa. Valida tuleb ja katsuda kasvada. Märt seda teab, aga nooremad ja paljud vanemad ei tea. Teevad kükkide asemel klikke.

Ja siis Uku Uusberg… Siinkohal on alust öelda, et Uku sõnavõttu Viljandis ei ole kerge veebist leida, isegi temaga seoses on müra! ERRist saab õnneks tseremooniat järele vaadata. Niisiis Uku tänas kõiki tervikuid, nii kunstilisi kui looduslikke kui kosmilisi. Temagi luges üles ema, isa, vennad, kolleegid… naise ja lapsed. „Ja lõpetuseks ma tahaks tänada suurt tervikut – inimese elu. Mis on ka mulle selgeks saanud, et ta on ajalik, aga samas erakordselt jumalik, sest see psühholoogiline ookean, mis avaneb siis, kui kaks inimest armastavad ja sinna sünnib laps /—/ – see on kaunis kunst. Ma tahan tänada suurt tervikut elu eest. Ole tervitatud elu, ole tervitatud teater!”

Hiljuti mu eakaaslasest sõber etteheitvalt ütles, et tänapäeval ei kirjutata midagi ridade vahele. Hoopis lajatatakse otse. Ma ennast irooniaga kaitsesin, et sina veel ju oskad ridade vahelt lugeda, sa seda siis seleta ka teistele. No sinna me jäime. Igatahes oli mul Ukut seal Ugala laval kuulates tunne, et ta teadis, mis ütles ja selle alltekst oli sõnadest sügavam – me teater ja ühiskond ei tohiks olla nii killustunud. Ma ka ei hakka rohkem sõnastama, siin on, mida mõelda.

Olen üsna sageli mõelnud sellele, kuidas ka kultuuris projektimajandus ja selle eest raha saamine nõuab ka pärast seletamist. Paned näituse üle, annad välja luulekogu, teed lavastuse või filmi ja siis autorina muudkui seletad, mis see on, mida mõtlesid ja kuidas see peaks/võiks mõjuda. Jama ju, ikka looming ise peaks puudutama vaataja/kuulaja hingekeeli. No kui tahate, siis kunst peaks aitama mõtteid mürast eristada.

Kõrgetele positsioonidele jõudnud inimestel on rumal komme korjata enda ümber endast rumalamaid inimesi. Neile on antud imeline võimalus õppida ja targemaks saada, aga ometi…

Kes toodab infot, kes seda levitab, miks on infouputus, miks üks skandaal tapab teise…?  Keel ikka uueneb, sõna „varas” mõjub rängemini kui „korruptant”. Mõtted peaks olema väärtus seks, et edasi minna.

Kaks ronka ajasid taevas läinud pühapäeval oma asju nii ennastunustavalt, et neid vahtima jäädes hakkas pea ringi käima.

Ma nüüd tean, et peamine tujurikkuja on rumalus. Rõõmu tee on taipamine.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga