Kunstikoguja kirjutab kunstist ja kunstikogujast

Andres Eilarti raamat „Kunst koguda. Kunstikoguja” viib lugeja reaalselt eksisteerivasse paralleelmaailma me kõrval.

Me kunstiasjatundjate kuninganna Mai Levin ütles mulle kord Kohila vallamajas: „Kunstiteose väärtusest moodustab suure osa just tema legend. Just see, kuidas ta on liikunud, kelle käes ta on olnud. See jutustab.” Ja nüüd loen Andres Eilarti mitmekihilist raamatut justnagu Mai Levini sõnade illustratsiooni. Saan teada.

Andres Eilart on rääkima saanud Eesti ühe suurima erakunstikogu omaniku, koguja Mart Lepa. Ja Mart Lepp räägib just neid lugusid, kuidas maalid, visandid, graafika, illustratsioonid jms tema kogusse on jõudnud. Uhke on see, et ilmselt ei oskaks keegi teine Mart Lepalt neid lugusid küsida peale Andres Eilarti, kes ise ka on kunstikoguja. Teiseks tunneb ta seda kunsti paralleelmaailma hästi – kunsti ja kunstnikke, eri koolkondi, ajastuid ja stiile. Selleta oleks raske pühendunud koguja ja kunsti süvitsi tundva Mart Lepaga vestelda.

Üleskirjutatud lugusid iseloomustab maitsekas jutustamisokus. Elegants ja detailsus. See ongi suure kunsti omadus: teekond või protsess tulemuseni jõudmiseks võib olla ja tihti ongi ülikeeruline, ent tulemus (maal, lavastus, romaan) igaühele mõistetav. Avar.

Raamatu peategelase Mart Lepa kogus on 25 000 teost. Võrdluseks siis see, et Tallinna kunstihoone kogus oli tippaegadel 3000 ja hiljuti lahkunud Matti Miliuse kogus 1200 teost.

Andres Eilart kirjutab raamatu saatesõnas „Esimeste sõnade asemel”: „See ei ole kindlasti akadeemiline teos. Pigem raamat, kus kajastub siiras maailm omapärasel moel, kus põrkuvad säravate isiksuste teed, üllatused, avastused, hea kunst ja seni rääkimata saamislood, kus luuakse kultuuriloolised sõlmed ja kattuvad seni valged kohad.”

Autori maitsekust väljendab see, et ta on osanud mööda minna kindlast kiusatusest kirjeldada boheemliku maailmaga kaasas käivaid kaklusi, joominguid, naistevahetusi ja kadedust. Õigemini öeldes on see seal lugudetaguses ilmas olemas, aga ei ole peamine. Peamine on kunst.

Originaalse filmi alusmaterjal

Raamatu esimesel sirvimisel mõtlesin, kui uhke näidendi sellest saaks. Nüüd mõtlen, et pigem filmi. Filmi eesti kunstist, kunstnikest, nende lähedatest ja peosas oleks kunstikoguja. Millise tegelaste galerii saaks, kui mehed ja maastikud maalidelt elusaks muutuks.

No kujutage ette filmis näiteks lugu Mart Lepa kohtumistest kunstnik Johannes Saali proua Selmaga. Proua Saalil on oma mehest üks pilt, mille klaas katki. Ta palub Marti, et see viiks selle klaasida. Mart viibki. Ja kui ta kuu aja pärast klaasitud pildi tagasi viib, on proua – et seinale tühja kohta ei jääks – sinna asetanud Elmar Kitse portree Johannes Saalist, tehtud 1936. aastal. Ja siis nad istuvad ja ajavad juttu. Poua järsku vaatab portreed: „Juks, sul on jälle suits suus! Ma ju ütlesin sulle: ära suitseta!” Siis teatab proua oma külalisele, et ta ei taha seda pilti Juksist – nii hüüdis ta oma meest – enam näha. Ja nii saabki see Mart Lepa kogusse. Ta ise kommenteerib: „Õnnelik lugu, et suits oli suus. Sellest perioodist pole ju Kitse töid eriti palju. 1930. aastate Kitse joonistused, krokiid läksid tuleroaks – põletati ahjus hakatisena lihtsalt.”

Jah, see raamat on täis pööraseid atmosfääre ja tegelasi, kunstnike leskesid, kes töötavad muuseumides valvuritena, on isikupärased ja haritud, armastavad oma kunstnikke ja kunsti. Sellesama proua Selma kohta ütleb Lepp Eilartile, et ta käis igal aastal Tartu kunstimuuseumisse deponeeritud pilte piidlemas. „Ma ei usu, et kontrollimas, kuid pigem oli mehe looming talle elamus,” räägib Mart Lepp.

Selliseid värvikaid piltlikke lugusid on raamatus pea poolteistsada. See on meie lühikese, aga plahvatusliku kunstiajaloo portree, me kunstnike portree ja kunstikoguja portree ühtede kaante vahel.

Mõnd pilti on ju kangesti vaja

„Vaadake, kaua kunsti vaka all hoida ei saa, tõdes ükskord Mai Levin mu ütlemise peale, et kui rikkad ostavad kunsti investeerimiseks, siis on see ju vaatajate jaoks kadunud. „Kunst on niisugune asi, mis on mõeldud ikkagi kõigi jaoks, ta on oma olemuselt selline. Ta tuleb peidust välja tahes-tahtmata. Inimesel endal on ka alati meeldiv, kui ta saab oma kogu esitleda. Kõik maailma kogujad on tahtnud ja leidnud võimaluse oma kogu näidata ositi või kuidas keegi.”

„Kunstikoguja” raamat räägib ka paljudest näitustest, mida Mart Lepp on aidanud komplekteerida. Ta on kunsti tutvustaja, kes sealjuures on osanud ühele osale maailmast kuidagi märkamatuks jääda. Ta pole mesrusga sõitev investor.

Ja veel üks ootamatu omadus mehel paralleelmaailmast, mis on elusam kui pärismaailm – ta ei tee maalidega äri. Jah, ta viib rikkaid, kes temalt nõu küsivad, kokku kunstnikega ja annab soovitusi, aga pigem tahaks soovitatud teost oma kogusse. Vahel nii isegi juhtub, vahel päästab rikka kunstikoguja maaliost kunstniku rahatusest.

Enda kohta ütleb koguja Mart Lepp: „Vahel olen jätnud korteri eest hetkeks maksmata, sest mõnd pilti on ju kangesti vaja.” Üsna mitmest kunstiteose omandamise loost käib läbi mõte ja soov, et see teos või need pildid peavad Eestisse jääma!

Põllu, Sooster, Vardi, Kits, Ohakas, Kõks, Võerahansu, Ulas, Mudist, Pääsuke, Ole… nimeregister raamatu lõpus võtab enda alla neli lehekülge. Mulle meeldib eriti, et kunsti vallas kompetentne Mart Lepp julgeb tunnistada, et valib töid, toetudes intuitsioonile. Just nii saab endale parimad ja haruldasimad.

„Iga kunstnik ootab tunnustust…” ütleb Lepp kusagil. Eilart sellest tunnustuse ootusest ja puudusest otsesõnul ei kirjuta, aga ma arvan, et kuna kunstiringkondades teatakse Lepa kogu, on nüüd juba suur au selles kogus oma töödega kohal olla.

Oled on

Sellesse kunstiraamatusse on juhtunud ka Eduard Ole lugu. Selgub, et Mart Lepal on natuke üle 350 Eduard Ole töö. Ja raamatus on pilt mu lapsepõlve ja poisiaastate lemmikmaali„Magajad” kavandist. Käisin seda maali ikka ja jälle Kadrioru muuseumis vaatamas. Ka seltskond sel pildil on ju ühes paralleelmaailmas ja keegi ei tea täpselt, mis unenäod neil ja meil võivad tulla.

Eduard Ole oli Kaido Ole vanaonu ja ta tööd jõudsid Lepa kogusse ta naise Helmi käest. „Sõime Helmi juures igal nädalal torti. Ta oli pedagoog ja ütles kooliõpetaja rangusega, et Kaido on liiga noor, et minu kogusse jõuda. Ta oli Kaidole ka seda öelnud. Nii et Kaidoga saime tuttavaks, kui Helmi oli surnud…”

Ma ikka mõtlen neile kihvtidele vanadele naistele, kellest jutustab kunstikoguja Mart Lepp ja kirjutab kunstikoguja Andres Eilart, argielus Maalehe peatoimetaja.

Muu hulgas muudab see raamat – kui temasse süveneda – trafaretseid arvamusi boheemlaskonnast ja kinnitab mitmekordselt Mai Levini öeldut: „Minu meelest on eestlased väga kunstiandeline rahvas. Palju häid kunstnikke on meil olnud, on veelgi.”

UUS RAAMAT

* Andres Eilart. „Kunst koguda. Kunstikoguja. Eesti kõige pöörasema kunstikogu saamislood“

* Raamat jutustab Mart Lepa kunstikogust.

*Kujundanud Peeter Laurits.

*Kirjastus Hea Lugu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga