Kuni maailmas on alles ükski selline inimene nagu Homa Rousta, on maailm päästetud

alt

Homa Rousta.                                                                            Foto: Ervin Õunapuu

 

Selle loo lühem variant ilmus Maalehes.

 

Kui Iraani teatri ja kinoilma suurim elav näitlejanna Homa Rousta (1946) teaks, et me kuutagune jutt ilmub rahvusvahelisel teatripäeval ütleks ta ilmselt nagu Ukrainlased oma appihüüdes maailmale „Meie kodumaa on lava.“.

Jaanuari lõpp 2014. Me kohtume ja räägime juttu Teheranis, kus öeldakse elavat 14 miljonit inimest. Leiame teineteist üles. Selle naise nimi on Homa Rousta (1946) ja ta on näitleja. Päev hiljem annavad Iraani filmiinimesed talle elutöö preemia.

Ma enam ei karda,“ ütles see naine. Pärslanna, kes räägib ilusat vene keelt. See, et ta meid, eestlasi, enda koju oli kutsunud, tundus uskumatu… Olen seda kohtumist nüüd endas pikalt hoidnud. Mõelnud, kuidas nii ja miks. Isegi seda olen mõelnud, et äkki ei peakski seda jagama. Mõelnud, et mul on nüüd vanem õde.

Eestikeelses Vikipeedias on selline tekst: „Iraan oli kuni 1979. aastal revolutsioonini monarhistliku riigikorraga riik. Pärast šahh Reẕā Pahlavī kukutamist muutsid islami fundamentalistid Iraani teokraatlikuks islamivabariigiks ning alates sellest ajast on võimul islamiäärmuslased. Revolutsiooni juht oli Ayatollah Khomeini, praeguse Iraani usujuht on Ayatollah Ali Khamenei. Iraani president on alates 3. augustist 2013 mõõdukate vaadetega Hassan Rowhani.“

Kahe viimati nimetatud habemiku pildid on selle riigi rahal ja suurlinna seintel. Homa Rousta põlvkond kasvas aga üles siis, kui tulid Biitlid ja vabaarmastus. Vaatan Homa veebis rippuvat pilti1972. aasta Iraani ajakirja “Must ja Valge” kaanel ja see seostub mul tol ajal terves maailmas valitsenud vabaduseihaga. Usun, et tema mõtteid kandis loosung “Make love not war”.

 

alt

Homa Rousta 1972. aastal.

 

 

 

Nüüd on see vaba rahvas sunnitud elama islami seaduste ja reeglite järgi. Homa ei ütle otse välja, et keelud ja käsud on pärslastele peale sundinud araablased. Ta ei kiru. Tema on suutnud inimeseks saada kõige kiuste.

 

Kuidas te nii hästi vene keelt oskate?

Ma sündisin Teheranis, kuid kasvasin Moskvas. Olin siis kuue-aastane, kui läksin isa juurde Venemaale.

 

Kes teie isa oli?

Isa oli kommunist. Oli Iraani kõige suurema ja tugevama kommunistide partei juhtivtegelane. Ta istus palju vangis. Šahh mõistis ta surma, isa põgenes.

Ma olin väike, elasime emaga kahekesi, kuid siis saadeti mind tema juurde Moskvasse. Mu ema jäi siia. Isal oli Venemaal uus naine, kellest sai minu vene ema. Mul on, jah, niisiis kaks ema. Üks, kes mind sünnitas, teine, kes kasvatas. Ja see teine on sama päris ema nagu minu sünnitaja. Kasvasin Moskvas ja seal lõpetasin keskkooli.

Siis sõitsime kogu perega, väikese õe, vene ema ja isaga Saksamaale elama. See oli Ida-, nagu te arvata võite, mitte Lääne-Saksamaa.

 

Seal õppisite näitlejaks?

Isa ei tahtnud, et minust saaks näitleja. Tema soov oli, et must saaks arst või insener. Ta tahtis, et läheksin tagasi Iraani, kus aitaksin uut korda ja riiki üles ehitada. Just nende elukutsete inimesi häid arste ja insenere, oli ta arvates Iraani riigile vaja.

Mina tahtsin aga näitlejaks ja meil olid sellepärast suured pahandused. Lõpuks kuuletusin isale, õppisin Saksamaal aasta keemiat ja siis farmatseudiks, apteekriks.

Õppimise ajal me tegelesime laboratooriumis ohtlike mürkidega. Meie professor luges meile sõnad peale, et me pipetti mingil juhul otsapidi suhu ei paneks. Nii tugevad mürgid olid, et see oleks tähendanud silmapilkset surma.

Ent ühel päeval, kui taas tegelesime ühe sellise ohtliku mürgiga, juhtus nii, et ma ei olnud oma mõtetes kohal. Olin oma unistuste teatris ja mängisin Desdemonat. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga pistsin selle mürgipipeti otsapidi suhu. Professor märkas mu sülitamist, haaras mu sülle ja viis kiiresti alumisel korrusel asuvasse kliinikusse. Jäin ellu, professor oli mu peale väga tige, mina nutsin.

Kui oht oli möödas, küsis õpetaja minult, mida ma ometi mõtlesin. Ma olin ju hea üliõpilane, korralik, heade hinnetega ja edasijõudev. Seda suurem oli professori üllatus, et just minuga selline asi juhtus. Mina siis rääkisin talle Desdemonast ja oma unistustest. Sellest, et armastan teatrit, ja et arstiks õppides ma täidan oma isa, mitte enda soovi. Seepeale lubas professor, et räägib ise mu isaga.

 

Ja rääkiski?

Ta tuli meile koju. Mind selle jutuajamise juurde ei lubatud, aga tean, et nad rääkisid kaks tundi. Hiljem kuulsin, et professor oli isale kinnitanud, kuidas muidugi saab minust arst, aga ei saa kunagi head arsti, kuna ma oma südames ei armasta seda elukutset. Professor oli isa lausa käskinud, et too laseks mul oma unistuse suunas liikuda.

Ega isa selle visiidi ja jutu peale rõõmustanud. Ta saatis mind Rumeeniasse Bukaresti teatrikooli ja see oli isa meelest mulle nagu karistus, väljasaatmine…

 

Olite siis väga noor. Ja ega te ju rumeenia keelt ka ei osanud?

Olin 21-aastane ja polnud kunagi üksi elanud. Mul oligi väga raske, aga Teatriinstituudi seal ma siiski lõpetasin. Rumeenia keele ma pidin muidugi selgeks õppima, kuid nüüd aastatega olen selle unustanud. Keeltega lihtsalt on nii, et kui neid ei kasuta, siis nad ununevad. Näitleja olen siiski alates tollest ajast.

 

Samas vene keel on teil alles.

Selle õppisin selgeks, kui olin laps, need asjad ei unune. Lisaks ma loen tänaseni vene kirjandust, ka vene näidendeid vene keeles. Käisin hiljuti uuesti Moskvas, vaatasin Suures Teatris “Traviatat” ja tuletasin lapsepõlve meelde. Otsisin üles oma vana kooli kõik on alles.

 

Mis pärast Rumeeniat edasi sai?

Isa kahjuks suri, kui ma õppisin. Mu vene ema ja õed elasid Saksamaal ja pärast teatrikooli ma sõitsin nende juurde. Ema on siiamaani elus ja elab Berliinis.

 

Kas mäletate oma esimest rolli päris teatris?

Ega mind seal keegi väga ei oodanud. Mulle pakuti siiski üht vene tüdruku osa Deuches teatris. See oli selline propagandanäidend, nagu tol ajal tehti palju. Lavastaja oli kuulus, ta hiljem mu meelest läks Šveitsi elama.

Seal näidendis armub Saksa sõdur Moskvas vene tüdrukusse. Tüdruk viib ta jalutama Punasele väljakule. Me tegime proove ja minuga oldi väga rahul… näete, mulle ei meenu enam oma esimese lavapartneri nimi. Aga me klappisime. Olin väga õnnelik. Nagu ikka, olid selle teatri naised kadedad ja läksid intendandile kaebama. Umbes nii, et miks ikka tema mängib, kes ta selline üldse on, ei oska korralikult saksa keeltki; meie istume ilma tööta ja see võõras mängib peaosa… Lavastaja selgitas direktorile, et ma olen tõeline venelanna seal laval, et isegi mu saksa keele aktsent on venelase aktsent. Lavastaja ütles, et mina olen päriselt, aga kes tahes teine hakkaks seda osa mängima ja see poleks hea.

Direktor uskus lavastajat, aga teatri naised ei leppinud ja pöördusid ametiühingusse. Sellega oli nii, et ametiühing oli kõikvõimas, seal nalja ei tehtud. Juhtuski nii, et mina läksin proovi, aga lavastaja jättis selle ära ja kutsus mind kohvi jooma. Rääkis mulle kogu loo ära, öeldes, et ma olen ideaalne ses rollis, aga ta ei saa naiste ja ametiühingu vastu. Pakkus, et saadab mind Dresdenisse oma lavastajast sõbra juurde, et seal keelt lihviksin ja paari-kolme aasta pärast, kui Berliini naasen, hakkaks koos tööle.

 

Aga nii ei läinud…?

Ma ei oska seda seletada, miks, aga ma ei tahtnud Dresdenissse minna. Tulin koju, nutsin ema kallistades ja ütlesin, et ei taha enam Saksamaal elada. Et siin on liiga palju valet ja ma ei taha, ei taha, ei taha. Ja sõitsingi Iraani, Teherani. Jätsin kõik ja hakkasin uuesti õppima pärsia keelt.

 

Kas uskusite siis, et jääte siia päriseks?

Ilmselt küll. Tegin teatrites tööd. Abiellusin Hamid Samandarianiga (1931– 2012; MM). Ta oli hea lavastaja, teatripedagoog. Sai Iraanis väga kuulsaks.

 

alt

Homa Rousta ja Hamid Samandarian.            Foto: Ervin Õunapuu

 

Kas te koos ka töötasite?

Jah, väga palju. Friedrich Dürrenmatt, Anton Tšehhov, Jaen Paul Sartre, Berthold Breht… nende autorite näidenditega me töötasime. 1978. aastal mängisin tema lavastatud „Kajakas“ Niinat. Ja minu viimane töö, kahjuks pärast mehe surma, oli „Kirsiaia“ Ranevskaja. See oli vaid kaheksa kuud tagasi.

Muide, ma nägin ka nüüd Moskvas “Kirsiaeda”, see mulle väga ei meeldinud. Aga mind üllatas, kui palju on Moskvas teatreid (erinevatel andmetel 165170 teatrit; MM).

 

Rääkige pisut oma mehest. Kes ta oli?

Ta õppis Saksamaal Hamburgis. Oli suure Saksa teatrimehe Eduard Marksi (19011981) õpilane. Hamid tõi Iraani modernse teatri suuna. Enne teda oli siin kõikidel lavadel suur deklameerimine ja tunnete ülemängimine. Temaga koos jõudis siia ekspressionism. Täna nimetatakse teda Iraani modernse teatri isaks. Tal oli väga palju õpilasi. Me koos asutasime teatrikooli.

 

Aga milline ta inimesena oli?

Ta oli loomult laps. Laps, kes väga armastas mängida. Kuni oma elu lõpuni ei saanud selliseks… igavaks tõsiseks täiskasvanuks.

 

Oli ta selline ka proovides?

Ikka. Ja kurjaks, karmiks, isegi julmaks muutus, kui näitlejad ei andnud endast kõike.

 

Oli ta samae karm ka teiega?

Minuga veel eriti. Mul on meeles, olin siis juba tuntud näitleja, kui pidime mängima Dürrenmatti näidendit „Mr.Missisipi abielu“. See on väga hea näidend meestest, kes tahavad maailma paremaks muuta. Üks soovib seda muuta religiooni abil, teine on kommunist ja kolmas humanist. Ükski neist ei saa aga hakkama. See maailm, mida nad tahavad muuta, on üks naine, kes kogu aeg muutub. Mina mängisin seda osa. Mina, naine ja maailm, võisin olla hea, kuri, kaval, julm, võisin olla meeldiv ja ebameeldiv… just selline nagu maailm, kus me elame.

Jah, ja siis ma olin juba tänu filmidele nii kuulus, et mind tunti tänaval ära. Mind tundsid ka tavalised inimesed. Oli selle lavastuse peaproov, kuhu oli lubatud tulla kõigil teatritöötajatel koos peredega. Ja kuna ma olin kuulus, kutsuti teatrisse oma tädid ja onud, suur saal oli rahvast tulvil. (Teherani linnateatri suur saal mahutab 800 inimest. MM)

Etendus juba käis. Taas kord oli minu sissetulemise kord see oli nii rütmistatud, et lähen lavalt välja, loen üks-kaks-kolm, ja astun taas lavale. Kuid lava taga keegi mind pidas kinni, nõnda, et kolmest sai viis. Enne, kui jõudsin lavale astuda, karjus Hamid: sulgege eesriie, mingu oma filmi mängima, kui talle teatris ei meeldi. Oi, kuidas ta karjus!! Ja mina seisan lava servas, publiku ees, ega suuda ennast liigutada; tema karjub. Õudus! Karjub nende inimeste kuuldes, kes mind staariks pidasid. Lõpuks tõmmatigi eesriie ette. Mu partnerid püüdsid mind rahustada. Andsid nõu, et ma Hamidiga ei vaidleks, aga mina ei saanud ennast liigutada, ei saanud öelda ühtegi sõna. Läks pisut aega mööda ja siis tulid pisarad. Kujutage ette, mis sai mu grimmist ja mis nägu ma olla võisin! Mõned julgemad läksid saali lavastajat rahustama…

Ma arvan, et möödus pool tundi ja mitte keegi saalis olnud inimestest ei lahkunud, nad istusid ja ootasid. Mäletan seda vaikust. Ma ei saanud teisiti, kui astusin publiku ette oma laiali oleva grimmiga ja palusin vabandust. Seepeale vabandas publiku ees ka minu mees. Ta ütles, et alustame poole tunni pärast algusest. Enam ma ei eksinud.

Mu mehe jaoks oli teater elu. Miski ei olnud tema jaoks tähtsam.

 

Teil on poeg. Kas temast oleks võinud saada näitleja?

Jah, ma arvan, et oleks. Teda huvitas kino. Ta isegi õppis ühe aasta, aga siis jättis pooleli ja tegeleb nüüd arvutitega. Ma arvan, ta kartis isa varju jääda, seepärast valis sootuks teise eriala ja on seal edukas. Kas saate aru, mis ma mõtlen?

 

Jah, arvan, et saan aru. Film tegi teid kuulsaks. Kumba te rohkem armastate, kas teatrit või filmi?

Film on näitlejale huvitav muidugi. Aga teater on minu kodu. Teatris ma hingan, teatris ma loon. Filmi õnnestumine sõltub väga paljudest asjadest peale näitleja töö, teatris aga saab kõik alguse näitlejatööst.

 

Kas selle riigi tänased religioossed käsud ja keelud seavad siinses teatris ka lava jaoks omad reeglid?

Muidugi. Te võite laval kõike teha, aga ei tohi kallistada meest, ei tohi suudelda… mehi ei tohi üldse puudutada.

 

Mehed mehi ikka võivad puudutada?

Jah. Naised naisi ka. Me koos lavastajaga peame leidma oma tunnete väljendamiseks teisi vahendeid. (Näiteks kasutatakse sealses teatris naiste kostüümides ülipikki käiseid, mida siis heidetakse ümber armastatud mehe kaela… Eriliselt kõnekad on naiste silmad. MM). Juuksed peavad muidugi olema rätikuga kaetud, aga see rätik või sall ei pea olema tingimata must…

Enne islamirevolutsiooni oli Iraani teater väga avangardne. Nüüd on sellist teatrit vähem. Enne revolutsiooni võis naine oma tundeid, armastust väljendada ka füüsiliselt. Me võisime kõike. Ainus, mida me ei tohtinud, oli see, et ei tohtinud midagi öelda šahhi ja tema valitsemise kohta. Jah, muidugi, ka kommunismipropaganda oli keelatud. Brechti oli väga raske lavale tuua. Praegu ei keela keegi Brechti siin lavastada. Tõsi, üks näidend on tal, mida ilmselt ka täna mängida ei saaks “Galilei elu”.

Ma üldiselt arvan, et inimestel, kellel on olemas mingi eneseuhkus, kes on isiksused ja kes tahavad teatris või mis tahes kunstis iseennast väljendada, on alati raske. Mis tahes võimu ajal. Neid tsenseeritakse, neid tihtipeale isegi ei keelata, aga tehakse elu nii keeruliseks, luuakse sellised tingimused, et nad paratamatult kas loobuvad ise või alluvad. Nendel on kergem, kes ennast maha salgavad.

 

Kohanejatel on kergem, erilistel raskem. Ega see meil teistmoodi ole.

Tõesti? Ehkki, jah, mu mehel ei olnud suurt vahet, raske ühtmoodi nii šahhi kui islamivabariigi võimu ajal. Kunstiinimesed näevad ju läbi, näevad ka seda, mis võiks olla parem, ja see asetab nad igavesse opositsiooni. See on nende võlu ja valu. Ja valu tahab jagamist, väljakarjumist. Nad ei oska olla silmakirjalikud ja saavad seetõttu haiget, olgu võim, milline tahes.

 

Teil on eriline elukäik !

Mind on kogu elu saatnud mu esimene suur pettumus

 

?

Ma ei tahtnud Teheranist ema juurest Moskvasse isa juuurde lennata. Ja siis kõik täiskasvanud kommunistid rääkisid mulle, et Moskva on šokolaadist linn, kus majad on šokolaadist ja kommid kasvavad puude otsas. Ma uskusin. Uskusin, et elu Moskvas on muinasjutt.

Moskvas jooksin ma lennujaamas esimese maja seina juurde ja sain aru see ei ole nii. Kommid ei kasvanud puude otsas. Muinasjutt sai otsa. Isa ei tulnud mulle lennujaama vastu, oli hoopis haiglas. Tulid võõrad onud. Ma tahtsin koju tagasi. Jah, hiljem mulle osteti palju mänguasju ja ka šokolaadist ei olnud puudus… aga see polnud see.

See on mu elu suur vale. See käis minuga kaua kaasas, ma ei uskunud midagi ega kedagi, olin skeptiline kõige suhtes.

Kuid inimene ja ka laps harjub. Mu vene emale, keda ma tõesti väga armastan, meeldis kunst. Mind viidi teatrisse ja kunstinäitustele. Kunstiarmastus on minuni kandunud just temalt.

 

Millised omadused peaksid olema heal näitlejal?

Kas heal inimesel või heal näitlejal?

 

Ma arvan, et see on ühtmoodi.

Ei, siin on vahe. Ma olen näinud ja tunnen egoistlikke inimesi, kes on väga head näitlejad. Näitleja peab oskama ümber kehastuda. Oleks väga igav rollist rolli vaid iseennast mängida.

Hea inimene olla on raskem kui hea näitleja. Meie ajal on see eriti raske.

 

alt

Homa Rousta.                                                                              Foto: Ervin Õunapuu

Meie ajal?

Jah, meie ajal – mitte minu ajal. Heas inimeses peaks olema üleloomulikult palju armastust ja ta ei tohiks valetada. Ma olen püüdnud mitte valetada. Laval ja teatris üldse. Olen öelnud, kui miski mulle meeldib ja kui ei meeldi. Paljudele see ei meeldi ja nad ütlevad, et olen ülekohtuselt otsekohene. Arvaku, nagu tahavad, mul on nii parem. Ma olen püüdnud mitte valetada. Minu uhkus ei luba mul valetada. Ega ma ei ole tahtnud seda ka, et kõik mind armastaksid… Tõde võib ka valus olla. Armastage mind niisugusena, nagu ma olen, ma ei pea ju teile selleks valetama.

 

Millised kirjanikud teie mõtteid on mõjutanud?

Lapsena armastasin nagu kõik seiklusjutte ja reisikirjandust. Jäänud on armastus Dostojevski vastu. Gabriel_García_Márques ja tema „Sada aasta üksildust“ on raamat, mida ikka sirvin. Tšehhov on mu lemmik olnud läbi aja. Ma arvan nimelt ka, et ta on maailma kõige ilusam mees. Ta oli arst ja tundis elu ja inimkonna anatoomiat. Tema näidendites on elu peenus, teda tuleb mängida õhuliselt. Kohe, kui tema näidendites on raskust, pole need elus, selline klassikaline lähenemine mulle ei meeldi. Tšehhov kirjutas komöödiaid, aga meil tehakse tema näidenditest draamad.

Hea näitemängu omadus on, et teda saab ja tuleb vaadata paljudest külgedest ja seal leida oma. Oma nägemus, oma pilk, oma mõistmine. Ja kui see õnnestub leida, on tükk ikkagi Tšehhov, Shakespeare…

 

Ma tulen teie maaga võrreldes imepisikesest Eestist…

…olen kuulnud, et teil tehakse väga head ja huvitavat teatrit…

 

…kohtun teiega ja mul on tunne, et räägin oma vanema õega.

Mulle tundub, et teater ongi üks pere. Teie olete eestlane, mina pärslanna… kõik me, teatriinimesed oleme üks pere. Me kohtume teiega teist korda ja tõesti on tunne, et oleme tuttavad pikki aastaid. See on ka omamoodi teatri-ime. See on muidugi võimalik siis, kui tehakse oma asja südame ja kogu tarkusega. Poliitika ajab inimesed tülli. Igal pool on kurjust ja headust, teil ja meil.

 

On teil mingeid tulevikuplaane, midagi teatris, filmis?

Ei. Mu tervis ei luba kokkuleppeid sõlmida. Pakkumisi mul on ka filmis, aga ma ei saa öelda jah, et siis äkki, kui asi juba töös, loobuda. Ma väga austan neid pakkujaid.

 

alt

 

R.A.A.A.M teatri trupp 2012.aastal augustis Teheranis. Neil ei olnud veel avalikuks mängimiseks luba, samas oli publiku huvi tohutu ja etendusi mägiti töötoa varjunime all. Lõpukummardus, vasakult näitlejad Raimo Pass, Ago Anderson, Külli Reinumägi, Elina Reinold, Eva Püssa, Andrus Vaarik ja lavastaja Homayun Ghanizadeh pärast Antigone etendust. Neid tänab grand old leedi Homa Rousta, kes avaldas oma lühikese kõnega toetust trupile ja Homayunile.

 

Üks põhjustest, miks Homa Rousta meid, eestlasi usaldab, on tema mehe õpilane Homayun Ghanizadeh. Mees, kes meil lavastas oma„Antigone“ ja enda kirjutatud teksti „Kuningas sureb“. Homayunil on Teheranis kohe lavale jõudmas kaks uuslavastust „Godot oodates” ja „Leenani kaunitar”, ta plaanib lavastada „Kirsiaeda” ja tahab sinna mängima Homat.

Homa arutab, et talle meie ja Homayuni „Antigone” väga meeldis, „Kuningas sureb“ jäi aga arusaamatuks…

Mäletan mu mees oli veel elus, mina olin haige, mulle tehti kemoteraapiat, juuksed kukkusid sellepärast välja. Ja mees siis ütles, et pean „Antigonetg nägema. No ja läksingi, vaatasin ja unustasin oma haiguse. Olen siinsetele näitlejatele öelnud, et kui ma keset etendust lahkun, siis ei pea seda võtma kui märki, et mulle ei meeldi, vaid et see on hoopis oma hädade pärast… Üldiselt ei taha ma näitlejaid solvata lahkumisega.

 

Mulle jääb mulje, et te olete mänginud suurelt osalt maailma väärtdramaturgide kirjutatud rolle?

Nii on mul, jah, läinud. Plautusest alates ja Strindbergiga lõpetades. Iraani asju ma pole mänginudki. Muidugi on meil ka häid dramaturge. Näiteks Bahram Beizai. Ta kirjutab nii kinole kui teatrile, teda tõlgitakse ja mängitakse palju.

Noored ka kirjutavad, Homayun ju ka kirjutab… aga need on veel… las nad eksperimenteerivad, äkki tuleb sest ükskord midagi suurepärast.

 

Ma kuidagi mõistan teie kiindumust klassikalisse dramaturgiasse. Seda enam, et teie mees oli lavastajana eksperimentaator. Siin tuli mängu alltekst ja võimalus öelda seda, mida mis tahes võim ei oleks avalikult öelda lubanud. Aga kui tegu on klassikaga, siis keelata ka ei saa. Ja mõistmine…

…on publiku asi. Iga režiimi ajal saab ka poliitikast rääkida, kui on head lavastajad ja näitlejad, ainult seda peab tegema kavalalt. See on ka kunst omamoodi. Mina jälle mõistan teie mõistmist, te lihtsalt mäletate aega, kui Eesti oli Nõukogude kommunistide valitseda. Alltekstid…, alltekstid…, alltekstid… Hahahaa.

 

Kas teil on siin tänaseni etendusi vastu võttev komisjon?

Jah, tulevad kolm inimest ja ütlevad, et selle kleidi värv ei sobi, tehke ümber. Või on kleit liiga liibuv, naiselikud vormid on näha, andke järgi… Meil tehakse ju nii ka, et näidatakse üht ja hiljem mängitakse publikule muud. Aga kontrollid võivad ju ka tulla mis tahes reaetendusele. Meil on juhtunud, et lubatud lavastus võetakse mängukavast maha ja keelatakse ära.

Ma ei arva, et see petmine ja arvestamine teeb loomingu huvitavamaks. Aga olen sellega kokku puutunud enne revolutsiooni ja pärast.

 

Asutasite koos mehega oma teatrikooli, mis sellest on saanud?

See kool on alles. Praegu juhin seda mina. See on näitlejate kool ja õpilasi on 150. Ma lähtun oma mehe mõttest, et see kool ei ole vaid koht, kus õpetatakse näitlejakäsitööd. See on koht, kus õpetatakse olema inimene, see on kõige tähtsam. Tähtis on õpetada, et tuleb olla hea, tuleb teineteist aidata. Konkureerida saab ka nii, et kedagi ei kahjusta; see ei ole kerge, aga sellele teele saab inimesi aidata. Minu mees Hamid mitte ainult ei õpetanud neid väärtusi oma õpilastele, vaid elas neid väärtusi kandes.

Kord kurtis üks Hamidi luuletajast sõber, et tal on väga palju vaenlasi, vaatamata sellele, et tema kõiki armastab. Hamid siis ütles: „See on sellepärast, et teed oma tööd ülihästi. Karda pigem aega, kui sul enam vaenlasi ei ole.“

 

Mind painab küsimus, millele ei ole vastust. Kuidas nii juhtub, et me kohtume?

Selliseid asju võib ju imeks pidada, aga ilmselt on just sellised kohtumised elus loomulikud. Ma jään teist mõtlema.

alt

Homa Rousta.                                                                              Foto: Ervin Õunapuu

 

Ja mina jään mõtlema teist ja teie maast.

Iga inimene, Margus, elab oma elu oma rõõmude ja muredega. Mõnel on vaja õnnelik olemiseks mängida ühes filmis Robert De Niroga. Mõni ei pea seda miskikski. Mina tahaksin, kui Charley Chaplin oleks veel elus, temaga koos kohvi juua hoopis rohkem kui koos filmis mängida.

 

R.A.A.A.A.M teatri juht Märt Meos, kes on me kohtumise juures, kutsub Homat Eestisse seoses Vaba Lava teatrimaja avamisega.

Ma püüan,” ütleb tema. “Aga ei saa lubada. See, et elus olen, on ime. Kui ma ennast hästi tunnen, tulen rõõmuga.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga