KUMU uus püsiekspositsioon peab dialoogi maailmaga

Identiteedimaastikud” on eile KUMUs avatud uus püsiväljapanek, mille kuraatorid on Kadi Polli ja Linda Kaljundi. See on Eesti kunsti ainuke püsiekspositsioon Eestis ja kogu maailmas, väljapanek, mis vähemalt minus tekitab vaadates omalaadset uhkusetunnet, et olen eestlane.

KUMUs juhtub kuidagi nii, et satun koos uue püsiekspositsiooni kuraatoritega ruumi, kus on Köleri maalid. See on Jeesus? „Kindlasti meenutab see Kaarli kiriku Jeesust. Aga see on maalitud Peetri kiriku jaoks Tartus. See siin on variant Peetri kiriku altarimaalist,” selgitab üks näituse kuraatoreid Kadi Polli. (Pilt 1)

Teine kuraator Linda Kaljundi juhatab meid sinna, kust näitus tulevastele külastajatele peale hakkab. Praegu veel tühjas avaruumis hakkab olema videoinstallatsioon, liikuvad pildid. Seal räägivad ajaloolased ja kunstiajaloolased Krista Kodres, Andres Kasekamp, Ulrike Platt, David Vseviov ja Bart Pushaw ajast, millest näitus kõneleb Põhjasõjast kuni Teise maailmasõjani. „Kogu näituse kontseptsioon on näidata nö põimitud maailma, erinevate kogukondade identiteete ja kuidas see kõik kunstis kajastub. Meil on baltisakslased, meil on väga tihedad sidemed Venemaaga ja meil on Eesti kunst, mis siin tekib,” ütleb Kadi Polli.

Pikalt piirialal

Baltisaksa kunstnike tegutsemisväli oli paljuski Venemaal, sealt tuli mõjutus ja Venemaa pakkus ka ka märksa suuremaid karjäärivõimalusi. Hiljem ka eestlastest kunstnikud koolitasid ennast seal. „Sellest on palju räägitud, et piirialadel, eri traditsioonide põrkumise-põimumise aladel sünnib sageli palju põnevamat kultuuri, kuna erinevatest suundadest tulevad mõjud rikastavad teineteist,” sõnastab Linda Kaljundi selle, mis iseloomustab ka meie teatrit, heliloomingut, kirjandust…

Ameerikast pärit kunstiteadlane Bart Pushaw toovat avavideos võrdluse, et Eesti kunst on nagu metsmaasikas, sa ei oska teda leida või märgata. Aga kui leiad, siis see on väga huvitav ja väga mitmekihiline – ning seda just tänu Skandinaavia, Vene, Saksa vastasmõjudele. „Me selle näitusega ei manifesteeri seda, kui eriline on eesti kunst. Pigem tahame näidata, kuidas kõik on läbi põimunud. Kuidas eesti kunsti motiivid on tegelikult siinsete paljude kontaktide tulemus. Sidemete tulemus. Kuidas Eesti kunst on rahvuslik ja rahvusülene korraga,” räägib Kadi Polli.

Varane võimas algus

Üks näituse kandev teema on see, kuidas eestlasi kujutati. Kes üldse tundsid huvi eestlase kujutamise vastu? Mis vaatenurgast seda tehti? Oli talupojaromantika, alguses hakkasid kunstnikud kujutama itaalia talupoegi Itaalias. Siis jõudis maalidele ka eesti talupoeg – siidseelikus ja puhtaks pestult! „Salongikõlbulikuna just Peterburi salongimaalidele,” kommenteerib Kadi Polli.

Mis sellel pildil toimub?

(Pilt 2)

Kadi Polli: „See on mäejutluse pilt. See on juba realismi või naturalismi aeg. Ka Kristuse kogudust kujutatakse talupojatüüpide kaudu – nii nagu oli talupoegade teema moes tolle aja kunstis üldiselt. Pildi autor on Eduard von Gebhardt, baltisakslane Düsseldorfi koolkonnast.”

Linda Kaljundi: „Rahvarõivastes naine, keda seostatakse Eesti kultuuriga ja peetakse meile hästi omaseks ja algupäraseks – me tahame näidata, kuidas sellel sümbolil on pikad juured. Need ulatuvad Itaaliasse tagasi, kus kunstnikud avastatavad enda jaoks 19. sajandil talurahva kujutamise võlu. Kõigepealt baltisakslased ja hiljem eesti kunstnikud, alates Kölerist, kellest kujunes veendunud eesti rahvuslane just Itaalias. Rahvarõivastes naise motiivi me näeme praktiliselt igas saalis ja läbi kogu selle aja, millest näitus jutustab.”

Rassi teema

Ants Laikmaa kuulub juba järgmisesse eesti kunstnike põlvkonda, kes tundsid rahvakunsti vastu veelgi suuremat huvi. Aga käib ka Aafrikas juba ära,” jõuab Kadi Polli me jalutuskäigust ette ja räägib näitusel olevatest kahest n-ö projektiruumist. Mõte selles, et püsiekspositsiooni ruum ei oleks alati ühesugune ja ei muutuks liiga staatiliseks. „Tänastes muuseumides sageli nii tehakse ja ka KUMU projektiruumides hakkab ekspositsioon igal aastal vahetuma. Seal on probleemikesksed reaktsioonid, sekkumised, äkilisemad teemaarendused. Praegu näeb ühes projektiruumis just rassi teemat, seda, kuidas eesti kunstis on vaadatud Teist. Eksootikat ja tumedanahalisi,” selgitab Kadi Polli. (Pilt 3)

Mida iseseisvamaks saadakse, seda suuremaks kasvab huvi kujutada teisi rasse.

Ruumiinstallatsioon „Puri” 

„See on hea näide miks on põhjust kutsuda kaasaegseid kunstnikke vanema kunsti näitusele sekkuma. Neeme Külm ja Tõnis Saadoja tegelesid baltisaksa portreekunstiga. Nad koos on loonud siia natuke kubistliku purje motiivi, millele on riputatud 52 baltisaksa pärandist pärit portreekunsti tööd,” selgitab Linda Kaljundi.

Baltisakslaste kunstikogud koosnesid paljuski perekonnaportreede galeriist. Lisaks ka Vene valitsejate portreed. Purje motiivi, millel portreed, võib tõlgendada kadunud baltisaksa kultuuri sümbolina. „Sellest võib ka mõelda nii, et baltisakslased purjetasid 13. sajandil kohale ja Teise maailmasõja eel purjetasid siit minema,”annab Linda Kaljundi purjele tähenduse. Kadi Polli lisab, et moodsale vormile annab ajastukohast joont tapeet, mis purje katab. Installatsioonil on portreid 18. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni välja. On balti tantesid, vallalisi või leskprouasid, kõik ontlikud naisterahvad. Siis härrad, pastorid, sõjaväelased, parunid, kel rinnas aurahad. Kõige suurem portree sellel installatsioonil on Vene keiser Aleksander I. Muidugi portreteeriti ka lapsi. Baltisaksa elustiili hulka kuulusid ka koerad ja nii on Purjelgi üks pisike Paul Raua maalitud koeraportree. Portreeseina kõrgus on 7 meetrit.

„Baltisaksa portreedel on huvitav, et neil kujutatud meestel on oma ametialaste soorituste tõttu ajaloos enamjaolt täisnimed olemas, aga naistest maalitud portreede hulgas on väga palju anonüümseid daami portreid. Naistest ei olegi sageli ajalooallikatesse jäänud mingit jälge. Eriti, kui nad ei abiellunud ja lapsi ka ei olnud,” ütleb Kadi Polli.

Kuraatorid Kadi ja Linda on seda näitust ette valmistanud vähemalt kaks aastat. Teises projektiruumis kõnelevad näitusest 20 kunstiteadlast.

Selle väljapanku loomine on meile olnud suur võimalus. „Mida sa näitad, kui palju sa näitad ja kuidas sa selle jutustuse kokku paned. Mida sa valid?” räägib Kadi Polli. Linda Kaljundi lisab, et nad arvavad, et see näitus jääb üles viieks-kuueks aastaks kindlasti. „Mingil hetkel on taas võimalus tuua välja teised teemad,” ei kinnista naised oma valikut aegade lõpuni.

Varasem püsinäitus rõhutas erinevate kunstistiilide arengut. Nüüd avatud ekspositsioon põimib kunstiajalugu Eesti ajalooga. Näitus valgustab välja teemasid, mis tunduvad kaasajas aktuaalsed.

Iseseisva Eesti kunstiruum

Eesti kunsti tunnel, ütlevad kuraatorid selle pika käigu nimeks. Algab see rahvusromantilise „Muinasmaastike“ teemaga. . Seal on näha kunsti roll rahvusliku intentiteedi ja eneseteadvuse kasvamisel. Tsaariaja lõpp, Esimese maailmasõja eelne aeg. Riigi loomise aeg, kus kunstil on suur roll minevikuromantikale kuju andmisel ja selle elavdamisel.

Huvitav on vaadata kunstitöid selle pilguga, et oma riigi loomisel tuleb teemadena mängu moodsa elu kujutamine – ja minevikuromantika ununeb. Keha teemad, vormikatsetused, linnakultuur. Jälle ütlevad kuraatorid ajale tabava nime – „Moodsa elu karneval”. Kunstnikud reisivad Euroopas, sealt tuuakse kaasa erinevaid kunstisuundi. Vaikival ajastul tuleb rahvusromantika tagasi. „Me neid stiile ei näita mitte sellepärast, et ka Eestis on kõik need stiilialged olnud, vaid tahame esitada kontrasti, moodsat joont ja kolmekümnendate degradeerumist.”

Avastan uues ekspositsioonis lapsena ja hiljemgi Kadrioru muuseumist meelde sööbinud Eduard Ole maali „Reisijad”. Saan aru, et kogu uues ekspositsioonis oskan leida varasemast meelde jäänud kunsti ja mu jaoks see ühendab miskitmoodi seda kunstiruumi ja teeb näituse hästi omaseks. „Ühtpidi tahad tuua sisse uusi teemasid ja uusi pilte. Teistpidi peab näitama neid pilte, mis on kinnistunud inimeste teadmisesse,” räägib Kadi Polli.

Uus eliit

„Vaikiva ajastu“ saalis on esindatud ka need maalid, kus kujutatakse uut eliiti. Kus silmapaistvate kultuuritegelaste kujutamise kõrval jõutakse ka oma kodanluse portreteerimiseni. Eraldi on välja toodud naiste uued identiteedid: naiskunstnikud, aga ka teised moodsas võtmes kujutatud naised – tolleaegse moodsa lühikese soenguga, sigarett näppude vahel. Naiskunstnikud kujutavad ennast autoportreedel ja seda sageli väga mehelikus võtmes.

Blondiin

Uue näituse lõpetab kaasaegse kunstniku Marge Monko teos „Blond“. See on teos, mis kommenteerib blondi ja sinisilmse naisekuju domineerimist 1930. aastate visuaalkultuuris. Blondi ideaal seostub 19. sajandi etnograafide ja kunstnike kujutistega heledapäistest eestlastest. Rahvarõivais neiu motiivina kandusid need üle 1930. aastatesse. Tollaseid eelistusi mõjutas juba ka Hollywood, kus ilu etaloniks tõusis blond filmitäht Jean Harlow, kellest ka Eesti ajalehed sageli kirjutasid. Just siis läks juuste blondeerimine Eestis moodi. Moekat plaatinablondi eestlannat kujutatud ka Ants Laikmaa 1930. aastate teostel, mis andsidki Marge Monkole inspiratsiooni oma teose loomiseks.

Ilmus Maalehes, pildistas Svem Arbet.Suurtänu muusemile meid võõrustamast ja kuraatoritele selgituste eest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga