Kümme aastat hiljem: kummalised kooskõlad

Kümme aastat on möödas ajast, kui Vallo Kirs Rakvere ja Pärt Uusberg Rapla kooliteatripoistena valiti hoiatusfilmi „Klass” peategelasteks. Nüüd on Vallo Ugala teatri lavastaja ja Pärt helilooja.
See on ehk kokkusattumus, aga täpselt ühel päeval, 14. novembril esietendus Vallol seitsmes lavastus, Urmas Lennuki „Ema oli õunapuu” Viljandi Ugalas ja Pärdil oli viienda autorikontserdi „Te parem kuulake, kuis vaikus laulab…” esiettekanne Tartu Pauluse kirikus.
Mõlema noormehe loomingulised sättumused ei jäta kahtlust, me jääme kultuurahvana kestma.

Kui te 10 aastat tagasi tegite filmi „Klass“, kas siis oskasite mõelda, mis saab edasi?

Vallo Kirs (VK): Ma ei osanud sel hetkel nii kaugele vaadata. Hea, kui me teame, mis me täna tahame, aga… 10 aastat. Mingi kujutlus oli. Midagi on täkkesse läinud. Midagi on jälle nihkes sellest, mis ma ise arvasin.
Pärt Uusberg (PU): Tookord olin vaikselt alustanud heliloominguga tegelemist, kuid sellest väga ei teatud. Kord „Klassi” filmi laagris tabas Ilmar Raag hetke, kus endale klaveril üht oma lugu mängisin, pärast mida tegi ta ettepaneku kirjutada mul ka midagi „Klassile”. Hiljem, juba võtete ajal sündis „Klassi” tiitrite alune laul „Ma ei sure teie kiuste“, mis oli mõneks ajaks vist üks mu kõige enam kuulatud lugusid.
Aga tookord ma veel ei osanud helilooja elukutse peale küll mõelda. Väikene unistus oli, aga samas oli ka soov näiteks hoopis lavakasse proovida, kuna teater tekitas samasugust vaimustust kui muusikagi. Vaikust armastasin ma küll juba siis enda mäletamist mööda ‒ olin just siis enda jaoks avastanud justkui vaikuse väe. See toimus kolmel mõjuval põhjusel. Esiteks hakkasin ma ise tol ajal muusikat kirjutama ning ses protsessis kuidagi keskendunumalt helisid kui ka vaikust kuulama. Teiseks hakkasin linna õppima minnes nädalavahetuseti kodus käies rattaga Raplamaal ringi sõitma ning avarates ja vaiksetes paikades pikki peatusi tegema, et vaikust kuulata. Kolmandaks kuulasin palju tol ajal Arvo Pärdi muusikat – tema vaikusest lähtuv kõlataju on mulle hingelähedane tänaseni.

Mida seitsmes lavastus profiteatris ja viies autorikontsert teile õpetas/andis?

Vallo Kirs
VK: Ma arvan, et õppisin laval taluma vaikust. Aja kulgemist. Maal elatakse teises elurütmis. Inimesed on ju erinevate sisemiste rütmidega. Kui me seda ei taju, siis ongi raske kokku saada. Sama on ka näitleja-lavastaja suhtega. Ei ole olemas mingit üldkehtivat reeglit, et „tee nii ja ütle nii näitlejale ja siis jõuate tulemuseni“. Iga näitlejaga tuleb need seaduspärasused iga uue protsessiga uuesti taasleiutada. Kõik ikka selleks, et sünniks mäng. Ja kui on juba mängiv näitleja, siis ei ole tihtipeale muid „trikke“ vajagi.

Pärt Uusberg 1

PU: Konkreetne teos „Te parem kuulake, kuis vaikus laulab…“ on minu jaoks omamoodi järg teosele „…ka üleval on külm…“. Mõlemal juhul on tegu ca 25-minutilise kooriteosega, kus olen püüdnud kirjutada teadlikult partituuri vaikust, kuna olen avastanud, et mind lummab muusikas üha enam ja enam vaikuse ja heli vahelise kohtumise habras hetk. Mõlemal juhul olen, otsides tekste vaikuse kohta, kohtunud poolkogemata tekstidega, mis räägivad nii vaikusest kui ka surmast, mistõttu on mõlemad teosed omal kombel justkui väga intiimsed, sissepoole-reekviemid.
Muusika kirjutamine on võimalus väljendada kõige puhtamal kujul oma väärtusi ja maailmataju. Autoriõhtu annab võimaluse kutsuda kaasteelisi tunnikeseks osa saama oma siseilmast. Võiksin ju ka tund aega kontserdikülastajatega rääkida, aga ilmselt ei suudaks seeläbi väljendada pooltki nii paljut. Muusika annab hingele justkui tiivad ja iga loo kirjutamine on minu jaoks võimalus ringi lennata oma vaimu-avarustes.

Olete maa- või linnapoisid?
VK: Olen väikelinnapoiss, Rakveres sündinud ja kasvanud. Kõik suved koos täditütre ja vanaemaga tädi juures maal veetnud. Tädil oli tore komme. Iga päev kirjutas ta meile meie „tööraamatusse“ päevaülesanded, mis tuli päeva jooksul ära täita, kuni tema tööl oli. Kord oli vaja põllult 50 kivi põllu äärde hunnikusse loopida, teinekord kanadele süüa anda või tiigist kaks ämbrit vett tuua lilledele. Sekka ka loomingulisi ülesandeid nagu „kirjuta emale kiri“ või „kanna täna terve päev kaasas seda kanamuna ja hoia, et see katki ei läheks“. Viimase ülesande puhul saime alles õhtul tädi käest teada, et ta tahtis meile selle ülesandega õpetada, mis tunne see o,n kui me kunagi omale lapse saame. Täditütar sai hiljuti teistkordselt emaks, mina veel harjutan end mõttega. Ahjaa, ükskord pidin luuletuse pähe õppima. Hando Runneli „Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem, ärgem sellepärast pead veel norgu laskem…“.

PU: Kui võrrelda mind tallinlasega, siis ilmselt maapoiss, kuna minu sünnikoht Rapla on väga väike linn. Samas päris maal ma ka kasvanud ei ole, kuna olen elanud terve oma senise elu siiski linnades ja sealjuures erinevates korterites. Aga mu hingele on kahtlemata puude kohin ja linnulaul lähedasem kui linnamüra või ostukeskuste kalk-rõõmsameelne atmosfäär…

Kui palju mõtlete sellest, kes vaatab ja kes kuulab?

VK: Sihtrühma tabada on repertuaari planeerides ikkagi väga oluline. Aga kõige olulisem on ikkagi see, et see lugu sind ennast puudutaks, sind kõnetaks. Siis kõnetab ta ka sinu publikut.

PU: Muusikat kirjutades keskendun eelkõige sellele, et olla iseenda vastu maksimaalselt aus. Ehk siis olen ennekõike iseenda kuulaja. Usun, et kui mu looming erutab siiralt mu meeli, siis on tõenäosus, et see võib ka kedagi teist kõnetada. Kõik me oleme suures plaanis sarnased – oleme inimesed inimlike tunnete ja tajudega.
Kas olete lavastajana/ heliloojana leidnud oma teema(d), selle, mis loomingut on kandnud ja kannab?

VK: Olen püüdnud kõikide oma lavastuste puhul hüpata mingis osas pea ees tundmatusse. Selleks, et sünniks mingi pinge, mis avab maailma ja iseennast uue nurga alt. Suuresti seetõttu olen katsetanud lavastamist ka erinevates žanrites ja vormides. Tunnen end mugavamalt seal, kus mu oma südamerütm on lavastuse omale lähedane. Eks kindlasti kujune aja jooksul ka mingi minu teema, aga seda on ikkagi väljastpoolt kergem hinnata. Seestpoolt tunnen, et tegelen teemadega, mis mind puudutavad, ja mille puhul ma „ei saa mitte vaiki olla“.

PU: Minu jaoks on looming eelkõige pidev dialoog iseendaga. Tunnen, et mingis mõttes on see „ise“ pidevas muutumises ja mingis mõttes ei ole ka. Sellest lähtuvalt mu looming pidevalt muutubki ja samas ei muutu ka. Minu jaoks on oluline, et see, mida ma loon, erutaks siiralt mu meeli, tekitaks lapselikku elevust, rõõmu muusika ilust. Katsun olla enda vastu maksimaalselt aus ja sellest lähtuvalt paindlik ja muutumisvalmis, kui mu sisemine kompass peaks tahtma suunda muuta. Samas on siiski välja kujunenud teatud teemad, mis mind käivitavad ikka ja jälle. Tunnen, et eelkõige on selleks vajadus otsida loomingust lunastust inimeseks olemise ajalikkuse paratamatusele. Muusika kirjutamine mõjub rahustavalt ja lohutavalt ses kontekstis… Teisalt tunnen üha enam, kuidas mulle loojana on hingelähedane sõna, seejuures just eesti keel!

Vallo Kirs 1

Vallo Kirs soovitab:
Vaatasin täna Tanel Ingi soovitusel eesti filmi „Laanetaguse suvi“. Kõrvale üks purk marineeritud seeni ja rännak lapsepõlve suvede maale võib alata.

Pärt Uusberg

Pärt Uusberg soovitab:
Julgeksin soovitada vaadata oma venna, Uku lavastust „Üritus“ Vanemuise teatris. Filmidest on mu silmi avanud viimasel ajal hoopiski esmaspäevaõhtused Välisilma dokid, mida olen juhtunud aeg-ajalt vaatama. Raamatutest tajun erilist hingelähedust ikka ja jälle Juhan Liivi ja Ernst Ennoga.

Lugu ilmus Maalehes, Fotod: Urve Uusberg, Heigo Teder ja Armar Paidla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga