Külmetava kunstniku portreest koos Kaido Olega

Minu jaoks on Kaido Ole teatraalne kunstnik. Selline, kes maalides ja elades päris.  Läinud reedel avas ta Tallinna kunstihoones oma suure näituse, millel pealkiri Nogank hoparniis“. Võta siis nüüd kinni, mida see tähendab?! „Kõige aluseks on heatahtlikkus ja uudishimu…” ütleb Kaido Ole. Kõlab lihtsalt, aga pole sõnakõlks. Ikkagi on elu klaaspärlimäng… Pole sadat aastatki möödas, kui lauldi „alleaa” ja „sink sale proo”.

Kaido, kas see, et su suur näitus avatakse jõulu eel, on seotud turundusega, nii nagu on paljude enne jõulu ilmuvate raamatutega?

Selle näitusega on seotud väga paljud inimesed ja kindlasti on keegi mõelnud ka turunduse peale, mis iseenesest pole alati saatanast. Jõulu puhul on loomulikult kõik asjad pigem hoopis jumalast tulenevad, jõulumarketing kaasa arvatud. Minu jaoks on see kõik huvitav, sest ma tean, et ma paratamatult kontrollin üsna lühikest lõiku sellest, mis on seotud minu tehtud kunstiga. Kõik loojad kontrollivad üsna lühikest lõiku. See võib sind vihastada, see võib sind nörritada, aga viimasel ajal ma hoopis naudin seda, sest huvitav on näha, mis ja kuidas asjad edasi kulgevad.

 Mis märk see jõul sulle on?

Ma ei ole jõulu inimene ja ma pole ka usuinimene selle sõna tavatähenduses, kuigi kunstis on usul alati oluline roll, aga see on omaette teema. Ma olen käinud aegajalt jõulukirikus eelkõige esteetilistel põhjustel, sest see on kena vahepala pikkade pühade muidu veidi monotoonses ja piiravas jadas.

 Loen Tallinna kunstihoone pressiteadet su suure maalinäituse „Nogank hoparniisi“ avamisest ja hopaaa tiralla, avastan, et teatest on lisaks inglisele ka venekeelne variant?
Millegipärast üllatusin ka ise, et nad tõlgivad peale inglise ka vene keelde. Küsimus ongi, miks mind ja sind üllatas, mitte, et miks nad tõlgivad.

 On sul mõni vene sõber, on sul üldse eeskujusid?

On lahmiv harjumus nimetada kõiki, kellega vene keeles suhtled, kohe ühe soojaga ka venelasteks, sest tihti see ju nii ei ole. Venelaste hulgas on mul häid tuttavaid, aga põhjalikumaks lävimiseks pole ühest küljest aega ja teisest küljest olen juba iseloomult üsna omaette hoidev, nii et neid, keda söandaksin sõpradeks nimetada, on paratamatult väga vähe, rahvusest sõltumata.

Olen võimeline rääkima ka pea võhivõõraga väga avameelselt ja ausalt ning see üks ja ainuke vestlus võib meile mõlemale olla vaat et kullaprooviga, kuigi enne seda polnud me tuttavadki ning ka hiljem ei tarvitse kunagi kohtuda.

Arvan, et peaksime rohkem usaldama oma vaistu ja kui teele tundub sattuvat õige inimene, siis võiks neid momente püüda maksimaalselt ära kasutada, selmet solgutada suhtlust läbi lõputu ajaproovi, enne kui söandame olulistest asjadest rääkima hakata.

Jah, aga ikkagi…?

Eeskujud nii inimeste kui ka kunstnikena jäävad kooli ja instituudi aegadesse. Hiljem selliseid terviklikke majakaid nagu ei mäleta. Tegelikult on mul küll üks kunstnik, kelle puhul olen läbi aegade tundnud sellist klassikalist kahetsust, et pagan küll, vaat selle idee peale oleksin tahtnud küll ise tulla ja neid töid ise teha – see mees oli või on Victor Vasarely, OP kunsti suurnimi. (inglise keeles optical art on 1960. aastatel abstraktsest kunstist välja arenenud maalisuund.)

Kas kunst, sina seal sees loodad inimesi, vaatajaid kõnetada emakeelest sõltumata? 

Jah, loomulikult. Sõltub, mida keegi teiselt ootab. Kas sa tahad teisest sõna otseses mõttes aru saada või sind just huvitabki see, kui teine tuleb oma rohkem-vähem teistsuguse taustaga ja lööb su maailma veidi sassi.

Ma olen üha rohkem skeptiline sellise üksteisest arusaamise mõttekuse suhtes. Viimasel ajal pigem väärtustangi igasugu häirijaid ja vigu, mida suhtlus teistega paratamatult kaasa toob. Loomulikult on kõige aluseks heatahtlikkus ja uudishimu, mitte juba eos teistsuguse kahtlustamine ja vaenamine.

Kõige lihtsamalt öeldes on see ju puhas meelelahutus, kui asjad hakkavad veidi uperpalli minema. Seni ettearvatav või etteplaneeritud mõttekäik saab paarist müksust hoopis uue suuna. Kõige ootamatumaid haake ja uusi käike on peaaegu võimatu ise vana rasva pealt välja muneda. Ikka on vaja kedagi või midagi teist, kes või mis oma „vale“ või vähemalt imeliku vaatenurgaga sulle appi tuleb.

Sestap ma väga ei üritagi seda teist tavatähenduses mõista, sest see on vähegi nõudlikumas mõttes niikuinii võimatu, vaid ma võtan tema pakutu meelsasti vastu just nii, nagu see mul esimesel hetkel sees vastu kajab. Noh, nagu see telefonimäng, kus järjest üksteisele sõna edasi öeldakse, oodates, et see sel teekonnal niikuinii naljakalt moondub.

Mängid seda mängu teadlikult?

Ma ei ürita meelega valesti mõelda, kuid ma ei ürita ka tõsimeeli näiteks jaapanlasest lõpuni aru saada. Sisulises mõttes. Tean, et piisavalt võõra juttu kuulates läheb mul peas mingil hetkel mingi oma asi veerema ja see ongi taolise suhtluse suurim väärtus.

 Jah, nagu mul enamasti teatris… Mida su jaoks tähendab mõiste kolkapatriotism? On sus seda vahel?

Vist ei ole. Ma olen üsna vilets patrioot, kuna tingimusteta ustavus ja poolehoid millelegi tundub ikka liiga lihtsustav ja ühtlasi kahjulik, et mitte öelda lausa ohtlik. Seda saaks teha vaid mängult. Valida pooli nagu rahvaste pallis või tennises, kuid kui mäng läheb juba „mõisa peale“ ja noad hakkavad välkuma, siis on midagi olulist taas maha magatud.

Ok, sa ei küsinud seda nii vägivaldse nurga alt, aga patriotism, kas kolka või mitte, lojaalsus ja ustavus, seal on mingi vägivalla seeme kohe peidus. Üldiselt on vägivald midagi, mida ma jälestan. Selline meie-tunne tähistab paratamatult ära ka teise poole ehk mitte-meie või nemad.   Kõige lihtsam vägivald ongi juba see, kui väljast tulijat ei võeta (kohe) omaks, vaid küpsetatakse enne vaiksel tulel, et vaadata ja aru pidada. Pealtnäha ei juhtu nagu midagi halba, kellelgi ei kõverdu isegi juuksekarv… Öeldakse ka tänan ja palun, kuid see teine tunneb, kuidas tema ja teiste vahel on täiesti selge nähtamatu sein. Ütlesin ju alguseski, kuidas igasuguseid kohtumisi tuleks püüda maksimaalselt ära kasutada, mitte venitada ega jokutada.

Millal kunstnik külmetab?

Hahahaa, nipiga küsimus. Minul külmetavad pidevalt jalad, lihtsalt on seda tüüpi organism. Kunstnikupalk ja suur ateljee ei muutnud jalgade temperatuuri osas paraku midagi, seal aitaks kindlasti karastamine ja muu taoline.

Kui nüüd asjalikumalt proovida vastata, siis minu üks kunstniku või kelle iganes looja definitsioon laiemalt oleks universaalsus ja suveräänsus. Selline sõltumatu üksus, kes suudab töötada väga erinevatel „kütustel“ ja on alati võimeline olemasolevaid tingimusi enda kasuks pöörama. Teeb sitast saia ja kusest kulda, igavusest põnevuse ja monotoonsusest väärtuse ning saab vajadusel hakkama ka ilma teiste tunnustava õlalepatsutuseta.

Kuidas sa arvad, kas sa oleksid kunstnik ka siis, kui elaksid-oleksid Moskvas?

Loodan, et mul tuleb lähitulevikus Moskvas näitus. See pole küll päris see, aga millegipärast jõudsin ka selle võimaluse puhul põgusalt mõelda, et ei tea, kas ikka sobib!?

Sobib ikka, ütles seepeale üks hääl mu sees veendunult. Tegelikult vastasin sellele küsimusele juba eelnevalt oma looja definitsiooniga. Põhja-Koreas oleks kindlasti väga raske, aga Moskva, no kuulge…

Muidugi, nagu juba Toots Kiirele ütles, et üks asi on teooria ja teine praktika. Headel hetkedel tugevana võid ju arvata igasugu asju ja tõestada kõiksugu ideaale, viletsamate aegade test võib tihti selle kõik kummutada.

Moskva näitus?

Sellest on ehk vara rääkida, kuid Olga Temnikova ajab ühe sealse parima galeriiga diili ning nad olevat minust väga huvitet. Pidid tulema avamiseks siia ja eks pärast siis tea juba täpsemalt. Hetkel on ehk parem mitte üldse mainidagi. Ebausk on ka usk.

Milline maailma paik su arvates on täna maailma kunstimeka, nagu oli kunagi Itaalia, Pariis…

Tunnistan, et ma ei hoia end süstemaatiliselt kursis kõigega ehk siis: mul on selline „ujuv“ süsteem. Kui tunnen, et on sobiv hetk või midagi tahaks näha, siis sõidan ja vaatan.  Annan endale aru, et see, mida näen, on üliväike osa kõigest, mis toimub. Kui tahta end hulluks mõelda ja masendusse ajada, siis peaksin tunnistama ilmset tõde, et seda minu jaoks hetkel kõige-kõige õigemat ma selliste kaootiliste visiitidega arvatavasti ei taba. Just seda näitust, just seda autorit, just seda teost, mis minu puhul hetkel kõige vajalikum oleks. Neid keskusi on ju palju ja kõigis neis toimub palju ja pidevalt. Mul jäävad isegi pooled Tallinna näitused vahele, mis me siin muust räägime.       

Kes meist…

…tegelikult pole aga olukord üldse nii nutune, sest kõigega kursisolek natuke ka tasalülitab, mis siis, et tipptasemel. Sul ongi siis pilt enam-vähem ees, et mis värk on ja kuhu maailm pöördub. Siis sa pöördudki paratamatult koos maailmaga, sest su informeeritus tingib selle. Sa kuulud seltskonda, kes on näinud samu olulisi sündmuseid ja teoseid, ning see vajutab mingi pitseri, mis siis, et kvaliteetse.

Sellisel veidi juhuslikul ja ebaloogilisel infovool, kus oluline on läbisegi ebaolulise ja marginaalsega, on omad plussid. See viib paratamatult veidi teistsuguste järeldusteni ja vähemalt kultuuris on õigel tuhat nägu. Seega ma olen üpris rahulik sissetuleva info pärast ning lasen asjadel minna, üleliia muretsemata.

Tase pole mitte see, kui teed häid asju õiget infot omades, vaid vastupidi – kui suudad igasugusest pudrust teri noppida ja neist midagi head kokku panna.

Kui tähtsad su jaoks on legendid, müüdid, lood Eestist ja eestlastest.

Võtsin paljutki sellest kokku oma Kunstihoone suure saali tööga, õigemini tööde paariga „Eesti algus“ ja „Eesti lõpp“. Tundsin, et seda „eestit” on järjest kogunenud, mingeid tükke ja probleeme, küsimusi ja vastuseid, millega ma ei olnud osanud miskit otseselt peale hakata. Sestap otsustasin teha korraliku suurpuhastuse, mille tulemusega olen vähemalt hetkel üpris rahul.

Seleta?

Et oleks lihtsam ette kujutada, siis  Eesti asemel võiks öelda hoopis onu Endel. Selmet arutada lõputult tema elu keerdkäikude ning tehtud tegude ja otsuste õigsuse üle, peaksime eelkõige meeles, et nii nagu see onu Endel kunagi sündis, nii ta ühel hetkel ka sureb. Ehk et tema elu on paratamatult üks üsna lühike ajalõik. Kui inimeste puhul on taoline sedastus veel üsna tavaline ‒ kuigi mitte juubelikõne osana, siis tervete rahvaste puhul mõeldakse sellest kindlasti vähem. Tulemus peaks olema ikkagi sama.

Kui sa tunnistad endale, et ühel hetkel on see kõik paratamatult läbi, siis omandavad ka olemasolevad küsimused õige kaalu ja perspektiivi. Sa küll pingutad ‒ nii inimese ehk onu Endlina ja samuti rahvana, kuid selle taustal on selline… mõistmine, et see on ikkagi vaid ajutine ja see teeb su vaatamata pingutusele samas ka vabaks ja kergeks. Usun, et sellise paradoksaalse tandemi vedamisel sünnivadki parimad teod.

Kui palju sinus on plastmassi, asfalti ja betooni, kui palju mulda ja rändkive…?

Ma kardan, et meil on nendesse materjalidesse veel liiga tarbijalik suhe ning seetõttu me kasutame neid ka ainult tähendusena liiga ühekülgselt. Muld seostub ikka kas toidu kasvatamise või matmisega, asfalt ja betoon linnakultuuriga, mis on küll kiire ja mugav, aga kõle, plastmass odava suurtootmisega jne. Kunstnikuna tahaksin nende tähenduste kõrvale vastukaaluks saada enda seest ka hoopis teisi, sest oma vabamatel hetkedel võiks inimene lõpuks vaadata kõike seda veidi hooletuma ja ebapraktilisema pilguga.
Muidu olen pigem linnainimene, kes peaks lõviosas koosnema nendest esimestest elementidest, aga näiteks arhitektuuris meeldib mulle meil mitte nii väga levinud praktika, kus väga linlik eramu asub kaugel maapiirkonnas, kuid sobitub loomulikult ideaalselt ümbritsevaga. Meil on see veelahe veel palju selgem – need, kes elavad maal, mahuvad suuresti ikka veel oma ühisnimetajate alla ja samamoodi linnaelu eelistajad. See kajastub enamasti ka kõigis olmelistes detailides, millest maja arhitektuur on üks iseloomulikumaid.

Väga kaasaegseid ‒ selle sõna parimas ja teednäitavamas tähenduses, maju on meil maal minimaalselt, seal eelistatakse valdavalt nn traditsioonilist arhitektuuri, sest ka maaelu on endiselt mõistetud kui nn traditsiooniline elulaad.

Mis inimeses vanusega muutub?

Sõltub, mis järeldusi keegi teeb. Üldiselt peaks elu minema järjest huvitavamaks, aga võin mürki võtta, et paljud seda nii ei tunnista või ei tunne. Üldiselt ma ei usu, et ükski eluetapp oleks iseenesest parem või halvem kui teine, igas vanuses on omad eeldused jamadeks ja õnneks, ning see, kas sa suudad igast etapist kätte saada selle parema osa või kannatad halvema käes, ongi tegelikult miljoni dollari oskus. See miljoni dollari paralleel ei tähenda loomulikult, et asi oleks kuidagi sõltuv rahast.

Ise tunnen end iga aastaga järjest paremini ja kui mõtlen tagasi oma noorusele, kus küll näolapp oli siledam ja hääl heledam, siis pigem tänan õnne, et ma enam see inimene ei ole.

 Kuidas sa oma elus ja loomingus otsuseid teed, kas usud esimest impulssi, alateadvust või teed peas enne mudeleid?

Kõik see ja veel midagi lisaks. Ma arvan, et asi algab pea alati alateadvusest, aga kuna see on alateadvus, siis tihti ei tabagi ju seda päris algust ära ning seetõttu jääb mulje, et algas kõik hoopis sellest, kui idee välja mõtlesid ehk igati ratsionaalselt. Aga jah, seal üsna alul ma ikka mõtlen kõvasti ja teen üsna täpseid plaane, kuid viimasel ajal üha rohkem jätan ma seal ruumi ka juhusele või õigem oleks öelda, et käigult tekkivatele suunamuutustele. Iga plaani elluviimine jaguneb ikka mingiteks etappideks ja faasideks ning enne järgmise etapi kallale asumist annan ma endale aega, et tajuda, kas mōistlik on jätkata olemasoleva plaaniga või on õhus juba mingi etem käik.

 

Kaido Ole kolm mõtet, emotsiooni, elamust kohe lõppevast aastat:

  • Ma ei taha kunagi kandideerida Eesti vabariigi presidendiks.

 

  • Ma tean, et maale vaadatakse õige mulje saamiseks pigem kaugemalt, aga ma ei usu, et inimesi ja nende tegusid saab samamoodi eemalt hinnata.

See meenus taas seoses nn Tiit Ojasoo juhtumiga NO 99, aga meenub samamoodi pea iga kord, kui pean ise näiteks mõne poliitiku kohta otsuse langetama, olemata temaga kordagi kohtunud ja  isiklikult rääkinud.

  • Kas minul Eesti vabariigi kodanikuna on tõesti kohustus olla

muu hulgas pädev ka näiteks Rail Baltica küsimuses?

PS: Aasta ise oli minule endale väga hea.

„Nogank hoparniisi“. Miks just selline nimi näitusel?

 Igasugu pealkirjadega, on nad siis ühe töö vōi terve näituse, häda on tihti see, et nad kallutavad muidu kenasti vastandite vahele tasakaalu sätitud töö jälle ühele poole kiiva.

Antud juhul on “ametlik” versioon selline, et kuna kōik näituse tööd on välja mōeldud, siis tundus lōpuks loogiline tähistada ka tervet näitust väljamōeldud sōna(dega).

See, et nimetasin töid väljamōeldisteks on sama enesekaitse vōi vastupidi, provokatsioon, nagu oli eelmise näituse tegelaste jōhkralt värdjateks nimetamine. Ma arvan, et väljamōeldistesse suhtutakse avatumalt, neid ei hakata kohe mingi joonlauaga mōōtma, et kas ikka on selle moodi nagu pealkiri lubab ehk et kas autor ikka valdab materjali. Ütled, et see töö on armastusest ja kohe kostab kisa, et see pole nüüd küll kellegi armastus, ütled et räägid kodumaast ja kohe on kari neid, kes ütlevad, et nende kodumaa on küll täiesti teistsugune ning sa oled mingi väärakas kui asju niimoodi näed.

Noh, kahjuks mul töödel on ikkagi reaalses keeles pealkirjad, ning seal läheb kōik see laskemoon vajadusel käiku.

Fotod tegi Karin Kaljuläte, päev enne näituse avamist.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga