Külakultuur tasakaalukeeleks

 

amait

Vabakutseline näitleja Mait Joorits ja Velise publik. Pildistas Viio Aitsam 

„Saagu nad rahu“. Vana Läänemaa serva Velise külas on kümneid aastaid oma ajalugu ja kultuuriseoseid elus hoitud. Läinud nädalavahetusel nägi ja kuulis 230 inimest, enamus neist villastes kapsunites, mõjusat järelehüüet 1905. aasta mäsus hukkunutele.
Kirjutan 110 aastat tagasi juhtunu kohta üsna meelega sõna „mäsu”. Mõisad põlesid ja nende juures asuvad viinavabrikud olid üheks peamiseks kohaks, mida linnadest maale mässama tulnud vabrikutöölised koos talumeestega enda kätte ihaldasid. Mälestustes kirjutatakse üsna tihti, et viin voolas kraavides. Kahju. Ja hukkus ja hukati ka neid, kellel peas ülekohtust vabaks saamise soov. Surma said needki, kellel asjaga suurt pistmist ei olnud.
„Raske on lugeda neid 1905. aasta materjale. Koos Vigala mõisaga põletati maha toonane Euroopa kõige suurem eraarhiiv – Uexküllide oma. (Jääb mõtlema. Meenutab pobisedes omaette Uexkülli nime… meenutab omaette, ei meenu…loeb edasi) Ühes hindamatute dokumentidega ka talurahva enda kohta. Kes siis oskas mõelda, et seda arhiivi ja neid mõisamaju hakkab talurahvas ise kasutama (ise kasutama… kordab, muigab).“ Nii algab ajaloolase Martin Ellermaa mononäidend, mille Velisel neid aegadetaguseid sündmusi pealt näinud koolimajas ette kandis vabakutseline näitleja Mait Joorits.

Saagu nad rahu
Selline on loo pealkiri. Hukkunud on „ Rätsepa Kustase ja Triinu poeg, Kangru Jüri ja Mai poeg, Tõnise ja Riinu poeg Alt-Vigalast, Kitsi Jüri ja Mai poeg, Mihkli ja Liisu 27-aastane poeg…”
Tekst kusagil kuivade dokumentide ja kurbade mälestuste keskel annab vaid põgusalt aimu, miks sajandi alguses rahu ei olnud: „Vaene kohapidaja ei jaksand enam vastu panna. Murdus ja mässas. Oli see kümme või viisteist aastat tagasi, kui Vigala vallas see jama oli. Neid sunniti ju talusid ostma. Kujutad ette. Sunniti. Nemad ei imustand osta. Vigalas see ju venis. Ja siis tõsteti renti. 25-100%. Ah, küll kääris! Rent kasvas ja lendles nagu lible tuule käes. Ei tea, kas paruniga ei saadud jutule või mis…” Etenduse tegijatest ükski, ei autor ega näitleja ei juhata mõtet tänasesse aega. Aga sellele mõtlema, ma arvan, hakkas enamus, kes nägi ‒ paralleelid pangaorjusega, kiirlaenud, väikeste omavalitsuste sundühendamine…

Et tasakaal ei kaoks
„Eesti sünnib väikestes külades. Päris asjad sünnivad maal,“ ütles näitleja Mait Joorits pärast kolmandat ja ühtlasi viimast Velise etendust. Ta rõhutas, et kui tal puuduks nelja-aastane Rakvere teatris mängimise kogemus, siis ta seda ehk nii ehedalt ei tajuks. Rakvere teater on ratastel enamus õhtuid, on ka rändteater, ja mängib palju täna inimestest tühjaks voolavale maale jäänutele. „Tiibetis mungad mediteerides samamoodi hoiavad maailma tasakaalu,“ tõi Mait võrdluse sellele, mida tehakse Velisel ja veel paljudes-paljudes väikestes külades me omal maal.
Miski sama tunne kumab läbi ka Martin Ellermaa mõtisklusest kavalehel: „Vanad valusad lood justkui lainetavad inimeste eludest läbi ja tekitavad kummalisi järelkajasid.“ Noor ajaloolane küsib: „Miks on vaja tõusta üles, kui on kord ja kohustused? Miks on vaja mässata?“ Ajaloodokumentidest koosnev monoloog sellele vastust ei anna. Kavalehel püüab Martin Ellermaa seda vastust sõnastada: „On aga hetki, kus selliseid küsimusi ei ole. On vaid kirg. On vaid inimesed, kes tunnevad, kelle süda lööb, kes väljendavad ausalt ja ilustamata seda, mis maarahva hingel on.“

Impressionism Velise külas
Järelehüüdele madalas vanas koolimajas, kus ammu enam kooli ei ole, kõlas kaasa teadmine, et naabruses, Valgu külas tänane väike külakool veel tegutseb, paradoksina 1905. aastal põlenud ja siis taastatud mõisahoones. Kui kaua veel? Ka see küsimus tikkus pähe. Emotsionaalset värvi lisasid kuuldule-nähtule puudega köetud suured ahjud. Lumine ilm ja muidugi Märjamaa lõõtsanaised, kelle mängitud muusika oli elus ja andis elu ka sellele, mida näitleja leidis mänguruumi kinni jäänud kirjadest.
Mu vaatamisel-kuulamisel tekkinud tunnetele lisas mõõtu see, et vähem kui kuu tagasi toetasin selga mitte vastu köetud puuahju, vaid hoopis vastu keisrilooži seina Peterburi üliuhke Aleksandra teatri tagareas. Mõte uitas seda teed, et kunagi siinsed talumehed ju ka võtsid ette teekondi sinna linna keisri palvele, et kaevata ülekohtu üle.
Suur tänu selle tunde ja mõttepiltide tekkimise eest, Velise külahoidjad Ave, Maie, Jüri ja Jürgen ning kõik teised asjaosalised ka.

Üks arvamus “Külakultuur tasakaalukeeleks”

  1. Velisel on tõeliselt vedanud, et seal elavad Maie ja Jüri Kusmin koos oma laste ja nende peredega! Mis sest, et Jürgen elab kaugemal, aga tema pere leiab kodutee alati üles. Aadu Parnabas oli ikka hea inimeste-tundja! Ta oli täiesti kindel, et võib usaldada Sillaotsa nende hoolde. Ja tal oli õigus! Tervist ja jaksu teile kõigile, kes hoolivad maarahvast ja nende tegemistest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga