Kuidas süstematiseerida kaost?

Kaos. Sõna, mida olukorra iseloomustuseks alatihti kasutame. Sõjad, kriisid, poliittaplused, tagatipuks viiruse paine … Kaose vastu ei saagi?

Elu käib ellujäämise nimel. Kes on tugevam, sellel on õigus ellu jääda. Pidev hirm. Draama. Teine mõtlemise viis on see, et oleme kõik ühe pesa sipelgad ja elu mõte elada saab toimida vaid koostöös. Siin hirmu ei ole, kui keegi ei hirmuta. Draamat ei ole. Elu rahulikkus on elukorralduse ja püsimise alus.

Sõnapaar „tsiviliseeritud maailm“ muutub kohe üsna naeruväärseks, kui suuta aegamisi loodust ja seal sündivat jälgima hakata. Üsna raske on siis elada inimeste maailmas, tundmata üleolekut rumalate ees ja alaväärsust targemate suhtes. Nii peaks olema ja kindlasti ka saab olla, aga just poliittegudes paistab kõik sootuks vastupidi. Just tegudes. Sõnades ollakse tihti mõistvam – jäetakse mulje.

Argised mured ja moraal

Olin hiljuti suureks liidetud Peipsiääre valla väikeses külas pealtkuuljaks arutlusele kohaliku omavalitsuse valimistest. Kalurite mure oli seal üks, nende naiste oma teine. Aga nii mehed kui ka naised – ma pean tunnistama, et nad ei olnud kehval järjel selle sõna otseses mõttes – mõtlesid ootamatult riigimehelikult. Mõtlesid, et kui oma valitsust enam pole, kui nende esindajad mingi moega enam vallavolikoguse asju otsustama ei pääse, siis läheb asi kurjategijate kätte. Kuidagi nii nad mõtestasid kurjategijat, et otsustajateks saavad need, kes piirkonna elu ei tunne ja positsiooni ainult isikliku kasu saamise eesmärgil kasutavad.

Seal räägiti ka varasemast häälte ostmisest nii viinapudeli kui ka 50 euro eest. Ja räägiti protestihäältest, mis antakse EKREle, sest kõik teised erakonnad on ennast juba halvast küljest näidanud.

Kuulasin. Olin külaline. Mulle need inimesed, nende tegemised ja mõtted meeldisid, aga mitte mingit nõu ma neile anda ei oleks osanud.

Ometi tahaks ju ikka veel uskuda, et õigus kaitseb nõrgemat. Et õigus kaitseb seda, mis on õiglane. Tahaks ju väga, et nii poleks, aga on: moraalsed kannatused on osa inimeste elust. Taban end mõttelt, kas nälg on moraalne või füüsiline kannatus. No ikka saab ka nõnda mõelda ja peabki mõtlema. Sest kui see on käes, siis sellele aega mõelda ei ole. Siis mõte tegeleb sellega, kuidas kõht täis saada endal ja oma lähedastel. Rumalusest – palju hullem on ükskõiksus.

Kuulasin kirjutamise vahepeal uudiseid ja just räägiti maavärina tagajärjel kannatanud 9000 inimesest. Just enne seda mõtlesin füüsilistest kannatustest, mida põhjustavad inimeste valla päästetud sõjad … Ja sellest, et füüsilisest vägivallast, suurtest füüsilistest kannatustest oleme siin, Eestis seni veel suutnud eemale hoida. Kaose sellest, ehk julmimast palgest.

Ajast eest lahendus

Ühe sellesse teemasse sobituva loo rääkis mulle hiljuti Ülo Vooglaid. See oli lugu Tartu ülikooli sotsioloogia labori päevilt. Ta jutustas selle no ikka kuu enne Jaan Kaplinski surma. Hästi lühidalt. Ülo võttis Jaani tööle. Siis märkas, kuidas Jaani kohalolu kõigi labori inimeste tööd segab. Kui Jaan tööseltskonda ilmus, siis kogunes tema ümber alati vestlusring. Need teemad, millest räägiti, olid nii põnevad ja huvitavad, et vestlused ei tahtnud lõppeda.

Selle asemel, et Jaan Kaplinski töölt lahti lasta, otsustati, et ta tehku tööd kodus ja käigu kohal üks kord nädalas pärast lõunat. Ja nii võitsid kõik. See on mõistlikult organiseeritud kaose näide mu meelest.

Kui ei oleks õnnetusi, siis kuidas me mõistaksime õnne? Kui ei oleks kaost, siis kuidas me saaksime aru, mis on kord?

Peab lisama, et Vooglaiu sotsioloogialabor tegutses aastatel 1966–1975.

Lotman tuleb appi

Aga tuleme tagasi tänapäeva. Juba kaks aastat on Venemaa noor lavastaja Aleksandr Plotnikov tegelnud Märt Meose tellimusel näidendi „Nõukogude renessansi-inimene“ materjali kogumise ja kirjutamisega. Näidend lavastatakse 2022. aastal, kui professor semiootik Juri Lotman sünnist möödub 100 aastat. Näidend valmib Juri Lotmani loengute, päevikute ja mälestuste motiividel.

„See on katse teha kaitsesüst meie kaasajale, lõhestunud ja ühtsuse kaotanud ajale, süst selle imelise isikliku jõuga, mida Lotman omas ja millega õpetas,” kirjutab Aleksandr Plotnikov. Ta selgitab ka oma lavastajamõtet. Nimelt plaanib ta näidendisse ja lavastusse ajamontaaži: Juri Lotmani juurde Tartusse tulevad teed jooma Puškin ja Lenski; ja vastupidi – Lotman läheb laval dekabristide juurde, kes poodi Senati väljakul üles. „KGB, kes korraldas Lotmani juures läbiotsimise, käib ühte jalga 18. sajandi salapolitseiga, kes viis Radištševi enesetapuni.”

Plaanitav etendus on katse näha ühe inimese saatuses kogu inimkonna saatust. „Lotmani üks peamisi intuitsioone oli kõige selgitamise võimalikkus, kõiksuse mõistmine, maailma riiulitele paigutamise võimalikkus,” leiab Plotnikov.

Noor dramaturg ja lavastaja esitab ka küsimusi. Kuidas selgitada Teist maailmasõda, nälga, sõdu, Tšehhoslovakkiat, sündmusi Eestis 1990ndatel? Kuidas selle maailma katastroofid suhtestuvad „Jevgeni Oneginiga“? Kuidas selgitada selgitamatut? „Semiootika on teadus märkide süstematiseerimisest. Aga kuidas süstematiseerida kaost? Lotmanil on vastused olemas. Lotman – see on kingitus meile, kingitus kaasajale ja meie kätes on ülesanne asuda temaga vestlusse, et elu kaosega toime tulla.”

Rahumeeleni jõudmine võtab aega. Siin võistlemine ei ole mõistlik.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga