Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Viio Aitsam kirjutas ja pildistas. Ilmus Maalehes.

Putukate ja teiste väikeste olenditega rääkimine pole nõiakunst, vaid märkamise küsimus.

Kui niiskel 26. aprillil korjasin kokku pojengi- ja punepeenra servas talvitunud kiritigusid, kelle seas ka mõni üksik võsa-vööttigu, ja neile seletasin, et olgu rahus, midagi halba ei juhtu, tuli meelde hiljutine helistaja. Olin ajalehes maininud, et räägin putukaid pildistamiseks ära, ja helistajamees küsis, kuidas see ikkagi käib.

Sisuliselt rääkisin ära ju ka tigusid. Igakevadine aktsioon on neid noppida peenraservadest, mõne konkreetse taime (näiteks salvei) vanade varte vahelt, maasikamaalt ja mujalt, kuhu nad talveks on kogunenud. Kannan nad aia teise serva enelaheki alla ja naadistikku, mida nimetame tigude tsooniks. Seal nad siis suvi läbi elavad – meie ei torgi neid ja nemad ei tule peenardele ja keset õue muru peale.

„Ärarääkimise” otsene mõju on see, et enamik tigudest, kelle tõstan kopsikusse või pihku, ei tõmbu oma kotta, nagu tavaliselt tehakse, kui ohtu tajutakse. Tigu pigem ajab oma tundlad, mille otsas tillukesed silmad, õieli, ja jälgib, kuhu ta läbi õhu mu sõrmede vahel „lendab”.

Liblikas ja sisalik

Üks värskemaid ärarääkimisi pildistamiseks käis liblikaga, kevadvaksikuga, kes lipsas vaateväljast nii kiiresti läbi, et ainult oli võimalik tuvastada, et koerliblikas või päevapaabusilm ta kindlasti ei ole. Kui jälle kord vaatevälja ilmus, hakkasin kauplema, et jäägu pidama, näidaku ennast. Liblikas läks kiirelt oma teed. Ent tuli õige varsti tagasi, laskus kivile, mis oli mul peaaegu nina all, ja asus ennast näitama. Mitut pidi nägin pealtvaadet, mitut pidi külgvaadet, esiotsa ja taguotsa, kui liblikas kivil jalutas. Ühel hetkel, kui ta kivi tipus seisis, nägin ka karvast kõhualust…

Peaaegu sama toimus ühe lapsuliblikaga, kes küll tiibade ilu ei demonstreerinud, kuid jäi pärast seda, kui oma londiga oli mullast niiskust võtnud, pikalt paigale.

Isemoodi üllatuse tekitasid arusisalikud, keda meie paepealsel kivisel maal elab parasjagu palju. Kui läksin oma järjekordset peenardelt kogutud ämbritäit kompostihunnikusse valama, märkasin sealsete kulukõrte vahel vilgast liikumist – noor arusisalik, kes võis olla alles hiljuti talveunest ärganud. Hakkasin kauplema, et välja tuldaks. Vaevalt sain suu lahti teha, kui kompostihunnikusse pandud kulu alt kargas välja hoopis suur sisalik, kes jäigi paigale olukorda kontrollima. Tema pildistamise ajal pistis nina uuesti välja ka väike, kes poseerima ei hakanud, kuid igatahes näitas ennast nii palju, et sain aru – midagi oli juhtunud tema sabaga.

Suur võis muidugi olla just oma territooriumi välja valinud isane, kes ei tulnud mitte mulle oma head koostöövaimu näitama, vaid kurameerimisaja julgusega demonstreerima, et see paik on võetud ja teised ärgu ligi tulgu.

Rääkimine ja märkamine

Ma hea meelega jutustan kõigile, kel huvi, meie aia väikeelustikust, selle liigirikkusest ja liikide omavahelistest suhetest, koosluse kui terviku toimimisest. Päris kindlasti ei võtaks ma ette pidada loengut väikeelustikuga suhtlemisest selles võtmes, et kuidas saada jutule sipelgaga ja kuidas mardikaga. Miks? Sest jutule saamise, ärarääkimise jms sisu ja võti pole mingi omaette eriline nõiateadus, vaid kõige tavalisem märkamisoskus – kui oskad neid väikesi elukaid märgata ja oled valmis neid tunnistama liikidena enda kõrval (mitte liikidena, kes hävitamisele kuuluvad), tekib suhtlemistasand. See on siis olemas nii ehk teisiti ja olenemata sellest, kas aiapidaja võtab ette nendega rääkima hakata või mitte.

Märkamise võti on aga iga inimese enda sees. Mina olen oma märkamistega jõudnud sinna, et ei usu enam ühtegi looduse kaitsjat, kes suure suuga räägib küll liikide väljasuremisest ja elurikkuse tähtsusest, kuid omaenda kõrval olevat suurt elurikkust ei märka. Tõsi, ametlik looduskaitse on niisugusele valiksuhtumisele kaasa aidanud. Elurikkusest on välja valitud teatud liigid, kellele on külge pandud ohustatuse sildid – neid märgatakse, nende eluolu uuritakse põhjalikult, neid kaitsma kutsutakse kõiki üles. On väga hea, et on teada, kes täbarasse olukorda on sattunud ja erilist kaitset vajab, kuid väga halb, et muu elustik jääb selle kõrval tähelepanu alt välja. Mul on tunne, et ohustatud liikide kaitse oleks tõhusam, kui kaitsjal ja potentsiaalsel kaitsjal oleks olemas senisest parem ettekujutus ka n-ö tavalisest elurikkusest, mille keskel ta elab.

Sirtsud ja triibuline lest

Iseloomulik näide võiks olla üks ilus ämblik, eestikeelse liiginimeta võrkurlane Aculepeira ceropegia, kelle ühel suvel avastasin meie nõiahambapõllult. Pildi järgi aitas elukat määrata Eesti ainuke ämblikuteadlane Mart Meriste, kelle sõnul on tegu Põhjamaades harulduseks peetava ja mitmes Euroopa riigis kaitse all oleva liigiga. Eestis pole ta ka tavaline liik, kuid mingit kaitsestaatust pole määratud. Mingis mõttes see tähendab, et Põhjamaade haruldus liigub meil ringi ja võib sattuda niisiis aedadessegi, kuid: enamasti teda keegi ei märka või kui märkab, ei suuda ära määrata – liik eksisteerib vähe või üldse mitte uuritud „tavalises looduses”.

Praegu on aeg, mil meil aias kargavad ringi tillukesed sirtsud, sihktiivalised, n-ö rohutirtsude sugulased, kes talvituvad valmiku või vastsena ja lähevad varakult liikvele (rohutirtsud jt talvituvad munana ja tulevad välja märksa soojemal ajal). Neid on Eestis ja meie aiaski mitu liiki, aga ma isegi ei püüa neid liigina määrata, eristamine käib ainult n-ö enda jaoks. Põhjuseid on kaks. Esiteks Eestis spetsiaalselt sirtsudega tegelevat teadlast pole, kellelt abi ja nõu küsida.

Teine põhjus on tugevasti seotud sellega, et meie aias väikeste elukatega räägitakse. Nii sirtsud kui ka paljud teised liigirühmad on sellised, keda silma järgi liigini määrata võimatu. Et liiki kindlaks teha, peaks isendi piiritusse või äädikalahusesse pistma ja Tartusse uurida saatma. Emotsionaalselt on väga raske „vestluspartnerit” surmata.

Sellesama emotsionaalse raskusega puutun kokku, kui näen peenardel taas triibulisi sametlestasid. Avastasin nad eelmisel kevadel. Väikesi punaseid sametlesti teab ilmselt igaüks, kes oma aias peenardega tegeleb, meil elavad nad ka. Uustulnukad, kellest räägin, on pea samasugused, kuid nende seljal on selgelt näha heledad põikitriibud. Kui eelmisel aastal teadlaste hulgas infot ja pilti levitasin, leidus lestadega tegelev teadlane, kes kahtlustab, et tegemist on lestaperekonnaga, mille liike pole varem ei Soomest, Rootsist ega Baltimaadest leitud. Et seda kindlalt ütelda, vajaks ta üht piiritusse pistetud isendit.

Mulle on antud isegi valmis katseklaas, milles vastav lahus, et teeksin liigutuse, millest Eesti teadus võiks saada ühe avastuse juurde.

Sadajalgsete ja tuhatjalgsetega, keda meil on samuti palju, oli lihtsam – tuttav teadlane tuli ise kohale ja korjas uurimismaterjali. Lestaga pean ilmselt selgeks õppima jutu ohverdamistest teaduse heaks ja eestlaste loodusteadmiste nimel.

VIIO AITSAM

PILDID:

(1. Kevadvaksik) Tubli poseerija kevadvaksik.

(2.Kiritigu) Talvitumast ärganud kiritigu.

(3. Sirts) Üks meie aia sirtslastest, keda võib kohata vahel isegi juba märtsi lõpus.

(4. Triibuline lest) Nagu sametlest, aga triibuline – veel määramata liik.

(5.sadajalgne harilik kivihark) Kõige tuntum sadajalgne, kellel ainukesena on olemas ka eestikeelne nimi – harilik kivihark.

(6.sadajalgne) Väike, kuid väga pikk sadajalgne perekonnast Geophilus. Mõned selle perekonna liigid oskavat helenduda.

(7.õnnetriinu) Üks Eesti rohkem kui 50 lepatriinulasest – suhteliselt väike õnnetriinu.

(8.arusisalik) Jutu peale, et näidatagu ennast, kargas kulukõrte vahelt välja suur arusisalik…

(9.lapsuliblikas) Natuke räsitud lapsuliblikas.

Fotod: Viio Aitsam

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga