Kui teater saab numbriteks, on ta surnud

 

 

Lähipäevil peaks selguma, kellest saab Ugala teatri uus juht. Sellejärgi on võimalik aimata, mis saab ühest teatrist. Teadasaamise ootuses Teatritasku avaldab just Ugalas ennast leidnud Andres Noormetsa Teatrikülgedel 2006.aasta aprillis mõeldud tõsised teatrimõtted.

 

 

 

Teatrikülgede küsimusele miks teater, vastab Pärnu “Endla” teatri lavastaja Andres Noormets.

 

Ma küsin seda endalt sageli, aga olenevalt aastast, kohast ja kellaajast on vastused alati erinevad. Ja kui tuleb järgmine küsimise kord, siis eelmist vastust enam ei leia, seda poleks nagu olnudki ning alustada on vaja uuesti.

Teater on kohtumispaik. See on usutav variant. Aga kes või mis seal kohtuvad – see on väga lahtiste otstega lugu…

Lihtne oleks öelda, et teatris saavad kokku vaataja ja näitleja. Igatahes üks ülimalt tõepärane lause oleks sellega paigas ning siia võiks ju asi jäädagi. Näitleja näitab ja vaataja vaatab, lugu antakse ühelt teisele edasi. Ei mingit metafüüsikat ega soolapuhumist. Publik tahab uut lugu, läheb teatrisse sellele järele ja vähese tasu eest saabki kätte. Tuleb koju, paneb riiulisse teiste sarnaste kõrvale ja on oma kultuurilised vajadused rahuldanud.

 

Selle pildi tegi Ervin Õunapuu spetsiaalselt Teatritasku tarvis, mõni päev tagasi Pariisis. 

On produkt, on üleandmisakt, on tulemus. Kõik on fikseeritav ja numbritesse ümberarvestatav ning ministeeriumgi on rahul, sest selline protsess annab võimaluse statistikaks. Ja kus on arvestatav statistika, seal riik toimib. Kultuur on taastoodetud, investeeringud on põhjendatud, rahva heaolu ja jätkusuutlikkus on tagatud. Ilus pilt, kas pole?

Sellel pildil on liigagi palju reaalsust ja tõde. See oleks nagu täna fotografeeritud, ilmutatud ja kinnitatud. Masin töötab täiel tuuril.

 

Doteerida tuleb vaimset energiat

Kuidas vaadata? Küsisin paar aastat tagasi ühelt islami taustaga lavastajalt, et kuidas tema maal asjad on ja kuidas tema arvab, et õige on. Ta vastas pikalt mõtlemata, et riik peaks doteerima vaid neid teatreid, kus on piisav hulk vaimset energiat sees, ning kus ollakse võimelised seda energiat tekitama ja ümbrusele üle kandma. Ei sõnagi vaatajanumbritest ega piletimüügiarvudest.

Kui ma küsisin, et kuidas seda vaimse energia hulka määratleda ja ära tunda, et siin tekivad ju kohe ületamatud raskused, vastuolud ja vaidlused, siis selle peale ütles ta, et vaimne energia paistab välja. Ja et selle olemasolu ei saa imiteerida ega varjata. Seda kas on või ei ole. Ja kellel on, seda tuleb täie rauaga toetada, aga see, kellel pole, peab lahkuma laia maailma, et kadumaläinut taas leida või veel olematut enda jaoks avastada.

Need vastused jahmatasid mind. Sel hetkel olin ma harjunud numbrite lugemise mõttega ja olin oma teatripildi just niisugusest vaatepunktist fikseerinud. Maailm tundus paigas olevat ja samuti tundusid ellujäämisvõimalused olemas olevat. Sest vaene teater pole ju paha ja statistikaga näis võimalik olevat kaasa mängida nii, et ka inimlikud kvaliteedid haavamata jäävad.

Nüüd ma tean, et see on illusioon. Teater jääb võitluses numbritega alati kaotajaks ja saab halastamatult peksa. Poliitikutele meeldib just niisuguseid kahevõitlusi provotseerida, sest nii on ka teatri vaimsele energiale maandamisvarras olemas ja teatrikunst on ohutu ning manipuleeritav ega tegele muu kui eneseõigustusega. Ohtlikud sõnumid jäävad rahvale laiali jagamata, sest alalhoiuga tegelev organism tegeleb vaid lihtsustustega. Ilusad ja lihtsad lood on unejutuks head, unine rahvas on poliitiku ja partokraadi ideaal. Kõik toimib nagu õlitatult, kasum teeb õnnelikuks.

 

Halvad unenäod

Ülalkirjutatut võiks luuluks pidada. On ju hullumeelne arvata, et Eestis tarvitatakse teatrit mingitel hämaratel ja vandenõuteoreetilistel eesmärkidel, et Eesti rahva suur teatriarmastus on tegelikult Trooja hobuse tüüpi tont, kus sees on kurjad kohimehed peidus, kes kergeusklike inimeste ajusagaraid süstemaatilise küünilisusega lühemaks ja vähemaks kärbivad. Ma isegi tahaksin, et see oleks luul ja sedasi võiks jäädagi, kui mul ei oleks halbu unenägusid…

Ma loen meie suurimast kultuurilehest, kuidas partokraadist teatraal hurjutab värskeid sotsiaalseid ja poliitilisi tuuli, mis teatriruumis järjest nähtavamalt puhumas. Ta küsimärgistab väljaütlemisi, mis räägivad läbi Eesti territooriumi liikuvate transiitide saasteohtlikkusest ning räägib transiitidel püsivast kasumlikkusest, mis moodustavat umbes kümme protsenti Eesti sisemajanduse koguproduktist. Ta ähvardab, et nende kasumiprotsentideta suletaks kõik Eesti teatrid ja veel mõndagi liiguks vääramatult valedele radadele.

Ta jutt on loogiline, verdtarretavalt loogiline ning selle külma loogika hoolitsetud näkku tahaksin ma karjuda kogu naftalaigulise põhjaranniku kevadise hääletuse. Teatraali jutus on ähvarduse jäist hingust, mis ütleb salamisi, et keegi on sattunud ühele varjatud tõele ohtlikult lähedale…

 

Vaimsuse ülekanne inimeselt inimesele

Miks siis ikkagi teater. Selleks, et oleks üks koht, kus oleks võimalik kokku saada inimkonna vaimses ruumis ringlevate ideede ja informatsioonidega, mis veel uudisteks pole saanud ja sõnastunud, kuid mis on juba vääramatult teel. Et oleks võimalik ette aimata kurjuse pragmaatilist ja varju jäävat palet. Tunda ära inimese võimalust leida üles oma jumalik olemus teel läbi pidevalt muutuva ja teiseneva ümbruse.

Et hoida kustumast mälu ja lootusi ning olla nii teadlik oma pidevast seotusest tuleviku ja minevikuga. Et vastastikku meelde tuletada tõsiasja inimene olemisest 24 tundi päevas ja 365 päeva aastas ilma võimaluseta võtta puhkust või saada kompensatsioone. Et kõike ülalloetletut oleks võimalik otse üle kanda. Ilma kontrollijate ja vahendajateta, inimeselt inimesele.

Kui teater saab numbriteks, on ta surnud ja tema hauale pole põhjust lilli viia, sest see surm saab olla vaid enesetapp. Õnneks on mõistus täna veel kodus ja hoiatuskõnedel seega ka mõtet. Ja kena teatriaasta annab võimaluse pisut nähtavamalt rääkida. Sel puhul õnnitlen meid kõiki!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga