Kui Mihhail Lotman vihastab

Kui Mihhail Lotman Tartus ülikooli raamatukogu avalikule barbaarsusele näpuga näitas, mõtlesin mina, loll, et temaga ühinevad avalikult teised haritlased. Tartus neid ikka veel peaks ju olema. Ei olnud. Pigem kuulsin hüüdeid, et mis ta jaurab, pealegi on üks eksemplar prügikasti visatud raamatutest kusagil nagunii alles. Või siis nii ka, et seda tehakse ammu ja alati kõigis raamatukogudes. Või siis, et see on pisiasi, protestigu metsade raiumise vastu…

Raamatuhävitamise uudise kiire kadumine laseb diagnoosida me haritlaskonna allakäiku, ehk ka ärahirmutamist.

Midagi on valesti kogu süsteemis. Jälle räägivad tuntud inimesed televiisoris majanduse elavdamisest. Tõlkides, et enne raha ja siis kultuur(sus). Rääkigu ja ongi vaja, aga kui see jutt on nagu inimestel, kes Prohvet Maltsveti eeshõikamisel ootasid ja uskusid valget laeva, kui sel puudub seos sellega, millel kõik tugineb, on need vaid tühisõnad. Ja saavad niimoodi ülekorrutatult hoopis veeks veskile, mis me kultuuri ja keelt ja iseolemist üha lahjemaks jahvatab. Põhi läheb alt.

Mu tuttavad Tartu ülikooli õppejõud räägivad iga-aastasest „missivõistlusest”, kus nad peavad mitte intelligentsi kasvatama ja õpetama, vaid norme täitma. Jajah, ka laiskadele ja lollidele meeldima.

Midagi on, seda on hirmus kirjutada, jäädavalt kadunud. See, kuidas meil inimesi pensionile saadetakse, kuidas koondatakse. Enamasti just nii, et see loomulik asi pole mitte valus, vaid häbiväärne.

Haritlaskonna vaikimine kultuuritust märgates ongi viinud selleni, millest Lenin unistas: köögitüdruk juhtigu Eesti rahvusringhäälingut.

Üks õigustus neist asjadest ikka veel rääkida ja kirjutada tuleb Ülo Vooglaiult: „Vähemalt ei saa keegi öelda, et miks sa siis ei rääkinud ega kirjutanud, kui veel oli võimalik teele tagasi keerata…”

Mihhail Lotman vihastab ja mitte keegi ei julge müristada. Tahtsin küsida, kas oleme orjad või, aga täpsem näis, et lääneleivasööjad vist.

2 arvamust “Kui Mihhail Lotman vihastab”

  1. Olen sama mõelnud ka ühe teise ülikooli võtmes… pensionile saadetakse geniaalseid südamega kuid kellegi jaoks veidrikke (pedagoogikas – oo ime, armastavadki lapsi, töötavad kire ja soojusega) ja nagu salaja tagumisest uksest. Ja siis vaatab moodne nooruke õppejõud altkulmu… te olete selle teooria vastu? see ei kehti Eesti maakoolides? … no kuulge, nii ei saa ju ometi olla… palju neid nn maakoole ikka on? Millest me räägime. Valus. Las Lotman müristab ja julgesti!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga