Kui kõik ära lähevad…

Näitleja Hans Kaldoja (1942–2017) ei kõnni enam meie seas. Ei loe enam ühtegi uut järjejuttu raadios. Ei tee enam ühtegi uut rolli laval.

Mina nägin teda viimati vanaperemehena Tiit Aleksejevi näidendis „Imede aasta” ja see oligi üks ta viimastest lavarollidest. Seal oli stseen, kus tema küünis venelaste eest varjul olevad mehed peavad plaani üle mere põgeneda ning Peremees võtab taskust kaardi ja ütleb: „Midagi peab endal ka olema.” Näidendi tegevus toimub 1944. aastal, kui raadiod olid juba varem käsu korras ära korjatud ja maakaarti ei oleks samuti tohtinud inimeste käes olla. Vanaperemehel on muidugi ka raadio peitu pakitud. Kaart on Vabadussõja-aegse läänepoolne leht, ida on kaduma läinud.

Sellest on küll kahju… Oleks pidanud silma peal hoidma. Aga kes see omal ajal mõtles. Siis tundus, et kaart on alati kahe poolega,” ütleb Peremees. Tal endal ei ole mõttekildugi üle mere minna, sest ka vene korra ajal peab keegi maa ja metsa eest hoolitsema. „Ma mõtlen, et kui kõik ära lähevad, siis ei olegi enam kuhugi jääda. Ja tagasi tulla ei ole ka kuhugi. Et siis ongi nagu lõpp. Sellel maal ja rahval…”

„Viimastel aastatel aktiivsest lavaelust pisut kõrval Hans Kaldoja valik vanaperemehe rolli on kahtlemata lavastaja õnnelik leid,” kirjutas Jänedal Pulli Tallis mängitud lavastust vaadanud Jaak Allik.

„Pean tunnistama, et tundsin Hans Kaldojat väga põgusalt, meid ühendas vaid üks töö. Lavastus Jäneda pullitallis,” rääkis näidendi lavastaja Madis Kalmet. „Selle põhjal võin öelda, et Hans oli tagasihoidlik ning pühendunud inimene, paindlik näitleja. Kohusetundlik, töökas. Tean, et ta lõbustas oma juttudega teatriloost noori kolleege, kelle jaoks olid ta mälestused põnevad ja naljakad!”

Kui Hans Kaldoja auks nüüd „Imede aasta” näidenditeksti üle loen, meenub esimesena ta hääl. Siis rahu, mis ta peremeherolli iseloomustas. Ta oligi näitleja, kes oma hääle kaudu sai tuttavaks neilegi, kes teatris ei käinud – mängides kuuldemängudes, lugedes raadios järjejuttusid, õhtujuttusid, luuletusi, nalju. Hääle kaudu on ta tuttav isegi neile, kes teatrit ei näinud – pimedate raamatukogu tarvis pealeloetu järgi…

Rahulikku teed, Hans Kaldoja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga